Self-made mezzo Monika-Evelin Liiv


FOTO ROBERT MOORE

12-aastane Monika-Evelin teadis kindlalt, et temast saab ooperilaulja, hoolimata pisiasjast, et ooperit polnud ta toona näinudki.

Maailmalavadel endale nime teinud metsosopran on pärit Valgamaalt Tõrva lähistelt Jõgeveste külast, kus asub kunagise mõisaomaniku Barclay de Tolly mausoleum. Olgugi lauljatari juured hoopis Leedus, oleks ta nagu midagi pärinud ka sihikindlalt ja kartmatult vene väejuhilt.

Monika-Evelin Liivi mahlakas ning jõuline metsosopran kuulub haruldasse hääleliiki, võimaldades esitada dramaatilisi rolle. Peale tõusmist Londoni Covent Gardeni lavale on tema ees avanenud uksed isegi ooperivõõrastes paikades nagu Lõuna-Aafrikas, Costa Ricas ja Sri Lankal.

Monika on ehtne self-made-woman, kes teenis endale õpperaha Savonlinna ooperikooris. Kui kodumaal tema võimeid ei hinnatud, ei heitnud ta meelt, vaid pakkis kohvrid. Enne kui ta pääses laulma meie rahvusooperi lavale, tuli end tõestada debüüdiga Inglise kuninglikus ooperis. Partneriteks olid seal Anna Netrebko, Jonas Kaufmann ja Dmitri Hvorostovski.

Nüüdseks on ta pälvinud Eesti teatri aastapreemia kahel korral: esiteks Andres Mustoneni dirigeeritud Händeli “Julius Caesari” nimirolli ja Cornelia osatäitmise eest samas ooperis ning seejärel Amnerise osas Verdi “Aida” palju kära tekitanud lavastuses. Ees ootab Azucena rahvusooperi uuslavastuses, Verdi ooperis “Trubaduur” – seda üht metsode tipprolli on ta laulnud juba nii Prantsusmaal Opera de Baugé festivalil kui Soome rahvusooperis sel sügisel.

Igapäevaselt elab Monika juba üle kümne aasta Helsingis, kaaslasteks Soome rahvusooperis korrepetiitorina töötav abikaasa Dmitri Pavlov ja esimeses klassis õppiv poeg Alexander.


Kuidas saab nii juhtuda, et ühest kolme lapsega maaperest, kus vanemad pole muusikud ja Estonia teater on üle 200 kilomeetri kaugusel, tuleb lausa kaks ooperilauljat?

Monika-Evelin Liiv: Ei teagi. Roland on mu vanem vend ja eks ma tema järgi sinna Otsa kooli minna tahtsin. Samas laulsin ju päris palju juba kooliajal, mudilaskooridest peale. Mul on albumis üks foto, kus olen lasteaias laval, laulan “Olen lõoke väike” ja mu neli aastat vanem õde saadab mind kandlel. Seal pidin olema umbes kolmene. Aga jah, 12-aastaselt usaldasin oma parimale sõbrannale: ära kellelegi ütle, et minust saab ooperilaulja. Ta ikkagi rääkis teistele välja ja kõik naersid hirmsasti, et täitsa lollakas! Ooperis polnud ma ise käinudki, olin telekast näinud üht-teist. Mäletan, kuidas mulle meeldis kuulata Anu Kaalu, tal oli nii ilus kleit ja ta laulis kaunite purskkaevude taustal. Ja kuigi ma esinesin lapsest peale igat sorti lauluvõistlustel, ei sallinud ma iialgi mikrofoni. Mina ei tea, kas helitehnikud ei osanud neid nuppe keerata või – igatahes alati laulis kõige kõvemini Monika!


Siis ei jäänudki muud üle kui hakata ooperilauljaks – et mikrofonidest pääseda!

Roland oli juba muusikaakadeemias, kui mina 10. klassi lõpul otsustasin, et lähen hoopis Otsa kooli laulmist õppima. Aga õppesekretär mu pabereid vastu ei võtnud, kuna olin vaid 16-aastane ja tavaliselt võeti klassikalist laulu õppima ikka peale keskkooli. Mina jooksin muidugi kohe õpetaja Tõnu Bachmanni juurde kaebama ja mind siis ikka lubati sisseastumiseksamile. Laulsin oma “Kungla rahvast”, ja kuigi toonane asedirektor – kelle nimi kohe ei meenugi, kutsusime Jooksvaks Meetriks – karjatas mu laulmise peale: pop-jazz!, võeti mind siiski vastu klassikalise laulu osakonda. Alles kolmandal kursusel hakkasid mu silmad lahti minema. Kui meile tuli kontsertmeistriks Zoja Hertz, hakkasin sellest laulmise asjast juba midagi päriselt taipama.

Ja sel ajal tekkis mul ka mõte minna Leetu õppima. Toona käis meil palju vingeid leedu lauljaid soleerimas, nende hulgas ka Sigutė Stonytė, ja otsustasingi, et nüüd lähen tema juurde. Seda enam, et mu ema on leedu verd ja tahtsin ka leedu keele ära õppida. Vilniusesse hääletasin koos oma vanema õe Liivikaga. Veoautojuht lasi meid äärelinnas maha ja siis sealt asusime kesklinna poole orienteeruma.


Tänapäeval ei lubaks vanemad seda iialgi!

Jah, aga ma pidasin end täiesti iseseisvaks. Savonlinna kooris olin juba ka oma raha teeninud. Teadsin, et saaksin ka vanematelt majanduslikku tuge, aga nad olid juba enne mind kaht last koolitanud ja ma ei tahtnud neilt küsida. Terve Otsa kooli aja käisin tööl – läksin õhtul kell 19 Raekööki ja sain sealt tagasi alles hommikul. Hiljem ütles muusikaajaloo õpetaja Raili Sule mulle, et imelik, kooli ajal mul nagu pea üldse ei lõiganud. Mis seal siis imestada, kui ma alati magamata peaga loengusse tulin! Ja sellest hoolimata laenas õpetaja Tõnu Bachmann sageli mulle laevapileti raha, et saaksin Soome koori tööle sõita. Andsin muidugi pärast tagasi. Aga jah, Vilniuse jaoks oli mul siiski raha kõrvale pandud. Sealseks õppemaksuks sellest ei piisanud, kulka mind toona ei toetanud ja nii jäidki õpingud lühikeseks, vaid paar kuud. Sellest hoolimata sain sealt võimsaid elamusi – käisin pidevalt kontsertidel, ooperis. Mäletan, kuidas ühel õhtul soleeris Mozarti reekviemis Sigutė Stonytė, teisel Asta Krikščiūnaitė. Selliseid lauljaid meil toona polnudki. Teisalt häiris mind väga sealne asjaajamisstiil, mis veerandsajandi eest oli veel üsna nõukogudeaegne. Vilniuses laulmas käisin ka eelmise aasta novembris ja praegu on muidugi kõik hoopis teisiti. Samas kui võrrelda näiteks Vilniuse teatri ja meie rahvusooperi garderoobe ja solistide tingimusi, siis oleme meie ikka väga kaugel ees! Teine asi on sealne repertuaar, see on ikka hoopis midagi muud.


Miks üldse on nii, et taome endale uhkelt vastu rindu – meie oleme see õige laulurahvas! Aga samas võib Leedu või Läti lauljatest moodustada Metropolitanis näiteks “Traviata” peaosaliste koosseisu, meie lauljad pole aga Meti jõudnudki, viimati dirigeeris seal Neeme Järvi sinu sündimise aastal. Edukamad on maailmas metsod ja meeshääled, sopranitest on edu saavutanud vaid noor Mirjam Mesak. Koolituses ei saa ju asi enam olla. Kas eestlastel pole julgust või napib õnne?

Võibolla on natukene ka õnnes ... Tegelikult arvan, et inimestel pole piisavalt kannatust, tahetakse kohe peale esimest-teist proovimist või ettelaulmist saada suureks staariks, et kõigi teatrite uksed oleksid kohe avatud. Ma ei tea kedagi, kes suurtest staaridest oleks kohe saanud igal pool tööd, kõik on pidanud selleks vaeva nägema. Seega rohkem usku endasse ja kannatust!


Sinul on vist küll mõlemat olnud! Mäletan juba muusikaakadeemia aegadest, et sind ei kõigutanud üldse, kui näiteks mõni üldaine õpetaja sind eksamil läbi kukutas. Teatasid juba siis üllatava enesekindlusega, et ei jää nagunii Eestisse. Kas teadsid alati sisimas, et sind ootab edu? Keegi ikka su eneseusku toetas?

Tõnu Bachmann minusse uskus. Ja Leedus võeti mind vastu suure hulga tahtjate hulgast. Ma ei oodanud kiiret edu, sest usaldasin seda, mida Sigutė Stonytė ütles – et minusuguse häälematerjaliga läheb aega, enne kui see valmib, rolle hakkan saama alles 35-aastaselt. Mind aitas ka see, mida Zoja Hertz rääkis. Ma tõesti ei osanud solfedžot, sest ma polnud muusikakoolis käinud nagu teised ja eks mind sõimati küll, et olen loll ja midagi ei tea. Ega ma ei osanud ka siis veel õieti midagi, kui mind Inglise kuningliku ooperi stuudiosse vastu võeti, hahaa. Aga olin otsustanud sinna proovida, tahtsin teha korraliku lindistuse ja mind võetigi vastu 800 kandidaadi hulgast.


Londonis peeti sinust rohkem kui kodumaal?

Eks alati võib öelda, et õpilased on lollid. Aga meil siin, nagu igal pool, on olnud ka mitmeid halbu õpetajaid. Näitek