top of page

Saku Mandoliinid – kilde kooskõlade kaleidoskoobist


Festivalil “Sack von Sound” (2022). FOTO RAUL OLLO

Ajakirja Muusika ettepanek heita tagasivaade Saku Mandoliinide tosinale tegevusaastale tõi silme ette mosaiikpildi muljetest ja mälestustest: orkestri proovitööst ja kontserdielust, omavahelisest läbikäimisest ja ühistest ettevõtmistest, mängitud muusikast ja õnnestavatest koostöödest. Lapsepõlves oli mu mänguasjakastis kaleidoskoop – tore toru, kuhu sai vastu päevavalgust sisse vaadata ja kirevaid mustreid silme ette keerutada. Kaleidoskoopilised kirkad värvid on selges ülekaalus ka Saku Mandoliinide pilti kümnetest mälukildudest kokku pannes. 


Sügisel 12. sünnipäeva tähistav orkester sündis poolkogemata ja eriti ootamatu oli siinkirjutaja sattumine alustava kollektiivi tüüri juurde. Saku vallas Saue külas elav talunik Arvo Laud on eluaegne muusikamees, kellel on koduses kollektsioonis mitukümmend pilli, lõviosa neist just mandoliinid. Ta oli juba mõnda aega mõlgutanud mõtet, et Sakus peaks tegutsema mandoliiniorkester. Mõttelõnga üks ots jõudis minuni ja 2012. aasta sügisel saigi toonases Saku huvikeskuses kokku umbes pool tosinat proovijat – nii neid, kellele pill varasemast tuttav, kui ka otsast alustajaid. Esimesed lihtsad lood hakkasid üllatusena kohe kenasti kokku kõlama ja juba poolteist kuud hiljem tegi värske orkester oma esimese etteaste. Seda saab praegugi YouTube’is vaadata ning sealt nähtub, et laval oli juba 14 mängijat.

Praegu on orkestris 35 liiget, selle artikli ilmumisajaks on antud täpselt 200 kontserti ning koostööd on tehtud kümnete vokaal- ja instrumentaalsolistidega. Tervikpilti lugeja ees laiali laotada on keeruline, nii olgu järgnev pigem kaleidoskoobipilt, mille koostamisel olid abiks muljekillud tosina orkestriliikme mälestustest.


Mandoliin

Mandoliini on Eestis mängitud kaugelt üle saja aasta. Esimese vabariigi ajal ja paaril sõjajärgsel aastakümnel tegutses arvukalt mandoliiniorkestreid, nii koolides kui ka töökollektiivides. Järgnevate kümnenditega vajus mandoliin varju (ehkki ei läinud päris meelest), aga viimase paarikümne aasta jooksul on pill tagasi tulnud – taas tegutsevad orkestrid ning mandoliini kuuleb nii rahvalikus, klassikalises kui ka popmuusikas. “Mandoliin on imeilusa kõlaga pill, mida võib lõpmatuseni kuulata,” ütleb üks meie orkestri mängijatest. “Mandoliin puudutab hingekeeli ja aitab saada paremaks inimeseks, mõtestada muusikat ja elu,” lisab teine. 

Saku Mandoliinide ridades on palju neid, kes on mandoliini lapsena mänginud ja vanemas eas pilli uuesti kätte võtnud. “1963. aastal tuli minu kodukooli uus noor muusikaõpetaja, kes alustas kohe muusikaklassi juhendamist. Akordioni kõrval algas ka mandoliiniõpetus, saime selgeks noodikirja. 50 aastat oli möödunud, kui kuulsin Saku Mandoliinide esimest esinemist. Imestasin, et orkestriga ühinemisel sain mandoliinimänguga kohe hakkama, kuigi polnud pilli nii kaua kätte võtnud,” meenutab üks orkestri liikmetest. Teine ütleb, et õppis mandoliini pioneeride majas, oli pilli vahepeal juba unustanud, kuid hakkas seda taas mängima. Kolmandal oli kodus Leningradi vabriku instrument, mis sai lõpuks korda tehtud ja sellel ka mängima õpitud. Neljas mängib oma isa pillil ning vanu mandoliine, millel on eriline tähendus ja ajalugu, on orkestris veel mitmeid. Ja viies orkestrant ütleb: “Meil on suur suguvõsa ja igal ühisel sündmusel käib alati pillimäng. Mina, klassikalise taustaga koolitatud muusik, ei saanud kuigi mugavalt oma metsasarve või flöödiga kaasa lüüa. Nii tunduski mandoliin kõige jõukohasem lahendus.”


Inimesed

Saku Mandoliinides mängivad kõrvuti kutselised muusikud (instrumentalistid, lauljad, muusikaõpetajad), need, kes on läbi käinud lastemuusikakooli, või kellel on vähemasti varasemaid kogemusi pillimänguga, aga ka need, kellele on mandoliin esimene instrument. Inimesed on orkestri suurim vara. Harrastuskollektiive juhatades olen aru saanud, et vähemalt sama tähtis kui kunstiline kvaliteet on kollektiivi sisekliima. Veelgi enam – ilma hea õhustikuta proovis ja laval jääbki see kunstiline kvaliteet kättesaamatuks. Saku Mandoliinide liikmed on eri vanuses, eri elualadelt ja ka erineva ilmavaatega, aga tosina aasta jooksul pole olnud ühtki inetut intsidenti. Vastupidi, nagu ütleb üks mängijatest: “Meil on kirju seltskond, kes moodustab sõpruskonna, kus iga inimene on eriline ja väga tähtis. Vanemalt generatsioonilt on õppida palju elu- ja pillitarkust ning eriti tore on see, et professionaalne muusik mängib kõrvuti muusikaharrastajaga ja mõlemad täiendavad ja innustavad teineteist.” Kolleeg lisab: “Saku Mandoliinid on selle poolest eriline seltskond, et siin on kõik kuidagi väga aus. Suhtlemine on vahetu, ilma võltsviisakuseta.” “Kõik tulevad kohale ühise eesmärgi nimel, alati on midagi naljakat või huvitavat, alati on kõik sõbralikud ja lahedad,” kiidetakse orkestri kokkuhoidvat meelt. Veel üks samasugune arvamus: “Ootan teisipäeva õhtut kannatamatult  selleks et oma mänguoskust lihvida, aga ka lõbusa ja loomingulise seltskonna pärast. Alati saab nalja ka. Orkestrisse tulin puhta lehena, oskamata lugeda noodikirja või mängida mingit pilli. Olin nagu täppideta täring, millele orkestrijuht hakkas täppe lisama. 11 aastaga olen õppinud mängima akorde, mille kirjapilt on mitu sentimeetrit pikk, näiteks G#m7b5.”


Kavad

“Saku Mandoliinide suureks trumbiks on oskuslikult valitud repertuaar ning maitsekad ja võimetekohased seaded,” leiab üks orkestriliige. “Repertuaar on väga mitmekesine ja vastab meie orkestri tasemele. Aastatega on noodimapp üsna paksuks paisunud,” ütleb teine. Kolmas kostab: “Nii ägedaid kavu pole ühelgi kollektiivil. Ükskõik millisel kontserdil on keegi tuttavatest käinud, ikka öeldakse, et kava on huvitav ja mitmekesine.”

Kaheteistkümne aastaga on lavale toodud kümneid programme, mille täispikk loetelu oleks lugejale liiast. Olgu siis markeeritud mõned suunad. Mitu kava on olnud geograafilise määratlusega: muusika Prantsusmaalt, lood Itaaliast (koos kolme tenorisolistiga, nagu kord ja kohus) ja Ladina-Ameerikast. Ka orkestri kõige esimene kava kandis pealkirja “Mandoliiniga mööda maailma” ja esimene jõulukava nime “Maailma rahvaste jõulud”. Korduvalt on mandoliinidel mängitud klassikalist muusikat, katsetatud on ka jazziga. Loomulikult on aukohal eesti muusika, nii rahvalik kui ka autorilooming. 2018. aastal kutsus orkester ellu kava “Sada mandoliini Eesti 100. sünnipäeval”, kus lõid kaasas enam-vähem kõik Eestis tegutsevad mandoliinimängijad. Kontserdid toimusid Eesti Kontserdi kõigis kontserdimajades ja pakkusid arvukale publikule palju heldimushetki. Viiel aastal toimus orkestri eestvedamisel ka Saku mandoliinifestival.


Solistid ja kaasategijad

Siin loetelust siiski ei pääse. Aastate jooksul on orkestri kavu kaunistanud suur hulk soliste. Enamik neist on mõistagi lauljad: Els Himma, Airi Allvee, Ivi Rausi, Annabel Soode, Erkki Otsman, Pirjo Jonas, Yvetta Uustalu, Urmas Põldma, Aleksander Arder, Raul Mikson, Meelis Hainsoo, Peeter Hillep, Mikk Dede. Aga ka rahvamuusikud Katariin Raska, Tuule Kann ja Heino Sõna ning Pärnu kammerkoor ja segakoor Tuljak. Meie katusorganisatsiooni Saku kultuurikeskuse initsiatiivil on aset leidnud lavalised kohtumised Jaan Pehkiga ning ansamblitega Puuluup, Dagö ja Kosmikud.

Ka orkestrist leiab hulga häid soliste. “Saku Mandoliinide kontsertidel esinevad alati ka solistid või väiksemad ansamblid orkestri seest ja see ei ole tavaline. Isegi kutselistele kollektiividele on selline vorm korralik katsumus,” tunnustab hääl orkestrist. “Meie mängijate hulgas on väga andekaid soliste, kelleta ei saa antud ükski kontsert,” kiidab teine.


Publik

Publik tunneb, ootab ja armastab Saku Mandoliine. Kollektiiv saab igal aastal piisaval arvul küllakutseid ja võtab need alati rõõmuga vastu. Raske on meenutada esinemist, mida oleks varjutanud publikupuudus või leige vastuvõtt. Võibolla kõige suurema elevusega on meie muusikale reageeritud just n-ö ääremaadel, olgu selleks Kihnu või Prangli saar, Lõuna-Eesti või korduvalt külastatud Peipsimaa. “Publik on meil alati olemas, olgu kontserdisaalis või vabas õhus. See annab tunde, et teeme õiget asja,” leiab üks orkestrantidest. 

Mängijatel on hästi meeles Itaalia muusika kava. “Mind üllatas, isegi jahmatas, kuidas saalitäis publikut püsti seistes aplodeeris,” meenutab üks mängija. Mitu inimest toovad esile Eesti 100. aastapäevaga seoses toimunud etteasted suurtes kontserdimajades, kus publik tundus olevat eriti tänulik ja liigutatud. “See kava läks südamesse nii mängijatele kui ka kuulajatele, veel mitu päeva hiljem oli kuulda kiitvaid kommentaare,” räägib üks orkestriliige. Ja kahtlemata on orkestril eriline suhe oma kodukandi publikuga – mitusada kuulajat mahutav Saku saal on igal korral pilgeni rahvast täis. “Mandoliin teeb õnnelikuks. Vahel ei taha inimesed kontserdi lõpus lahkuda ja ka päris võõrad tulevad ütlema, kui tore neil oli. Ka mina naudin oma mandoliini heli ja selle kooskõla teiste pillihäältega,” võtab orkestriliige kokku mitme inimese mõtted.


Lõbus elu

Saku Mandoliinid on esinenud üsna ebatavalistes paikades ja oludes: suurfarmi lehmalaudas ja Tapa sõjaväeosas, Peipsiäärsel külatänaval tantsupeoga liiklust peatades, paduvihmas ja põletava päikese käes ning igasugusel lavapinnal, olgu selleks kiriku kivipõrand või taluhoovi murukamar. On mängitud suurtes kontserdisaalides, kultuurimajades, vabaõhulavadel, kirikutes ja kohvikutes üle terve Eesti ning kohtumine uue publiku ja uute paikadega on alati pakkunud rõõmu ja rahuldust. “Paari-kolmepäevased väljasõidud on mõnusad. Need on mõistlikult planeeritud  on kontserdid, on palju vaba kulgemise aega. Ei pea tormama, saab nautida,” ütleb üks orkestri liige. Kui lisada proovitööle ja kontserttegevusele ühiste väljasõitude, ööbimiste, plaaniväliste juhtumiste ja ettevõtmiste ning hommikuni kestvate tuliste jämmide elevus, saame lõpuks kokku selle kireva kaleidoskoobipildi, mida see kirjutis avalausetes otsima läks. Kirev elu jätkub, alanud aastal jõuab orkester Soome ja Saaremaale, Suurejõele ja Meriväljale, Peipsi kaldale ja veel mitmesse paika. 

317 views

Comments


bottom of page