• Maret Tomson, Viljandi muusikakooli õpetaja

Säästufestival sisulise allahindluseta

XXIII Suure-Jaani muusikafestival 18.–23. augustini: 8 kontserti (sh Hüpassaare rabasaarel), 6 lõunatundi, fotonäitus festivali ajaloost.


Seekordse muusikafestivali eel oli kahtlevaid hääli, kas koroonast tingitud eriolukorras on võimalik seda korraldada. Tänu Artur Kapi ühingu kindlameelsusele ning Põhja-Sakala valla ja Suure-Jaani kultuurikoja toetusele sai sündmus siiski teoks. Tuli arvestada väiksema eelarvega ja loobuda välisesinejatest, Peterburi konservatooriumiga loodud muusikaline sild pandi ootele, ära jäid nii traditsiooniks muutunud interpreetide konkurss, EMTA lõpetajate galakontsert kui ka ooperistuudio väga menukad etendused Olustvere lossis. Kokkuhoiu mõttes piirduti väiksema solistide arvuga ja loobuti mõnest suuremast kollektiivist. Erinevus oli ka toimumise ajas – kui varem sai jaanipäevaks otsad kokku tõmmatud, siis nüüd nauditi koos muusikaga sooja suvelõpu küpsemaid toone.


Kõige hinnatavam oli see, et vaatamata “säästufestivalile” (kunstilise juhi Andres Uibo väljend) ei olnud kavas sisulist allahindlust ei esinejate ega publiku suhtes – suurejaanilased on õppinud austama ja hindama head muusikat.


Nagu varem, oli ka nüüd mitmeid kontserte Suure-Jaanist väljaspool: Energia talus, Vanaõue puhkekeskuses ja esmakordselt Kildu ratsakeskuses. Sellega sooviti publikule näidata sealseid puhkamise võimalusi ning toetada Põhja-Sakala valla turismimajandust.


Alates esimesest festivalist 1998. aastal on olnud rõhuasetus eesti muusikal – see kõlas nii erinevates kammerlikes koosseisudes kui ka sümfooniakontserdil. Tähelepanu äratas muusikute Kappide rahvavalgustusliku tegevuse meenutamine. Ühel lõunatunnil toimus “kohtumine” Artur Kapiga, kus Mari-Liis Uibo küsimustele “vastas” vanameister ise. Tema värvikad mälestused Riho Pätsi 1938. aastal avaldatud raamatust “Artur Kapp ja tema muusikaline looming” tekitasid kuulajates palju huvi ja elevust. Seoses Hans Kapi 150. sünniaastapäevaga meenutati seda töökat ja tagasihoidlikku köster-kooliõpetajat ning kihelkonna elu väljapaistvat edendajat, kes on kahjuks jäänud oma tuntumate pereliikmete varju. Noorem põlvkond võibolla ei teadvustagi, et Suure-Jaani kultuuriline ja muusikaline õhkkond on Kappide suguvõsa poolt üles ehitatud juba XIX sajandi keskpaigast alates ning selle vilju saame maitsta tänaseni.


Kui esile tõsta mõningaid eredamaid muusikalisi muljeid, siis meenub kõigepealt avakontsert, mis tavaliselt on toimunud heliloojate Kappide majamuuseumis, kuid oli seekord publiku tervise huvides Paul Kondase maja saalis. Kava oli koostatud Andres Uibo omapärase idee alusel: valiti tähtpäevadega seotud heliloojad Urmas Sisask, Erkki-Sven Tüür, Lepo Sumera, Alo Põldmäe, Arvo Pärt ja Eino Tamberg, kelle sünniaastad kuni tänapäevani andsid kokku liites arvu 440, mis muusikutele tähendab a-noodi häälestamise sagedust hertsides. Tähtsam oli aga see, et kõlas eesti nüüdisheliloojate looming, mida festivalil on harvem kuulda olnud. Esinesid meie tippmuusikud Mari-Liis Uibo (viiul), Mati Turi (laul), Aare Tammesalu (tšello) ning Kai Ratassepp, Mati Mikalai ja Martti Raide (klaver). Rohkem või vähem tuntud teosed sellises vaheldusrikkas koosluses ja suurepärases esituses andsid huvitava pildi XX sajandi teise poole ja XXI sajandi alguse eesti kammermuusikast. Kontserdil tajusin, et koroonakarantiinist tingitud elava muusika põud teravdas kuulmist ja peenendas emotsionaalset tunnetust nii interpreetidel kui ka publikul.

Leelo Kõlar, meie üks staažikamaid pianiste ja klaveripedagooge, omamoodi elav legend, alustas oma esinemist Hüpassaares Mart Saare majamuuseumis ilma pikema sissejuhatuseta: kõlasid Mart Saare ja Ester Mägi klaveriteosed. Auväärses eas pianisti ladus mäng väärib imetlust, kuid olulisem on ehk see, et Leelo Kõlar kätkeb endas ligi 90 aastat elavat muusikalugu. Kasvades üles muusikute peres, hakkas ta väga varakult klaverit õppima. Nende kodu külastasid tuntud heliloojad ja koorijuhid. Nagu Leelo Kõlar oma vestluses publikuga mainis, kohtas ta Mart Saart, olles 8-aastane: “Minu jaoks oli ta iseäralik mees, ma nagu kartsin teda: must habemetutt, väikesed vuntsid, mustad ümmargused prilliraamid. Ta jutt oli lühikeste äkiliste lausetega. Estonia kontserdisaalis kuulsin pärast maja taastamist, kuidas ta esitas oma prelüüde. Ta mängis innukalt, värvikalt ja väga vabalt. Kui nad koos Tuudur Vettikuga meil käisid, siis käis üks lõputu rääkimine, kuidas ikka oleks pidanud neid koorilaule kirjutama. Minu nimi olevat ka Saare soovitatud ühe tema laulu järgi.” Seejärel vastas Leelo Kõlar kuulajate arvukatele küsimustele. Kohtumisest seesmiselt nii rikka inimesega jäi südamesse soe tunne.

Leelo Kõlar Mart Saare majamuuseumis. FOTO MARGUS ELIZAROV

Energia talu terrassil esinesid Mari-Liis Uibo, Toomas Nestor ja Aare Tammesalu. Ilma võimenduseta keelpillitrio mäng vabas õhus pole just tavapärane nähtus, pealegi oli kava üsna nõudlik. Pillimängijad kurtsid pärast kontserti, et ilma akustilise toeta oli raske mängida, aga kuulajad seda ei tajunud. Tähelepanu äratas Rasmus Puuri teose “Gravitas” (lad k – tähtsus, väärikus, tõsidus) esiettekanne, mis valmis Artur Kapi ühingu tellimusel. Mitmesugused mänguvõtted eriliste tämbrite teenistuses, ekspressiivne rütmipulss loo keskosas ja taas rahunemine, lõpuks õrnad ülemhelid orelipunkti taustal – kõik see pani huviga kuulama.


Suure-Jaani on vist ainuke Eesti väikelinn, kus igal aastal on esinenud ERSO, tänavu aga andis kontserdi hoopis Pärnu Linnaorkester Andres Mustoneni juhatusel ja mitte kooli saalis nagu tavaliselt, vaid ajaloolises Johannese kirikus, kus on omal ajal musitseerinud Rudolf Tobias, Miina Härma, Artur Kapp, Villem Kapp, Mart Saar jpt eesti heliloojad-klassikud. Nagu tavaks, oli ka nüüd kavas omakandi meeste muusika. Villem Kapi “Eleegias” liitis kiriku oivaline akustika keelpillide romantilised meloodiajooned ühtseks lummavaks helivooks. Artur Kapi teoses “Fugato ja Andante cantabile” oli orgaanilises ühenduses bachilik polüfoonia ja kapilik tõsidus, mis orkestril õnnestus hästi esile tuua. Max Bruchi “Kol Nidrei” tšellole ja orkestrile (solist Aare Tammesalu) haakus eelnevaga oma mõtliku meeleoluga ja sobis hästi praegusesse aega. Pärnu Linnaorkester mängis veel Ludwig van Beethoveni “Saksa tantse”. (Kahjuks puudus festivali kavast Beethovenile pühendatud täismahus kontsert – suure Viini klassiku 250. sünniaastapäev oleks seda kindlasti väärinud.) Wolfgang Amadeus Mozarti teoses “Sinfonia concertante” viiulile, vioolale ja orkestrile (solistid Mari-Liis Uibo ja Johanna Vahermägi) pääses nagu paisu tagant valla orkestri tõeline kõlajõud ja energia. Publik nautis solistide omavahelist “võistumängimist”, sisuliselt hästi läbitunnetatud dialooge ning tehnilist üleolekut virtuoossetes passaažides.

Lõpetuseks tahaksin esile tuua Mari-Liis Uibo, Aare Tammesalu ja Martti Raide suurt muusikalist panust sellel festivalil – neil tuli kõige rohkem esineda ja nad said sellega suurepäraselt hakkama. Pandeemiast tingitud eriolukord nõudis mõningaid muudatusi festivali muidu välja kujunenud ülesehituses, mis mõjus tervikule värskendavalt. Ehk on siin peidus nii mõnedki uued ideed ja mõtted edaspidiseks.


#SuureJaaniMuusikafestival