Salvador Sobrali kontsert 14. detsembril “Jõulujazzi” festivalil Alexela kontserdimajas
Suhtutagu “Eurovisiooni” kuidas tahes, kuid tuleb tõdeda tõika, et see “võidujooks muusika saatel” on olnud noortele ja/või tundmatutele artistidele korduvalt kui idamaine võluvaip, millega alustada lendu kõrgele ja kaugele. Polnuks “Eurovisiooni” esikohavõitu, esinenuks Salvador Sobral võibolla ikkagi sel aastalõpul “Jõulujazzil”, aga kindlasti mitte pilgeni täis Alexela kontserdimajas, vaid hoopis väiksemas saalis ja teistsugusele publikule.
“Eurovisiooni” võitmine lauluga, mis eristus teistest oma naturaalsuse ja muusikalise meigikihi puudumisega, oli heategu ehedale muusikale, mis on kogu aeg olemas olnud, aga mida paljud ei pruugi leida ega märgata, sest seda ei püüta iga hinna eest maha müüa ja pilkupüüdvalt pakendada. Portugali muusikas on sellist ehedust ja naturaalsust kappade kaupa ja kuigi Salvador Sobral ei meenu mulle oma maa muusikasaadikute seast just esimesena, on need väärtused tema loomingus ja esitustes selgelt aukohal.
Äsja 32-aastaseks saanud laulja-helilooja on eklektiline muusik, kelle loomingus ja lugude valikus segunevad jazz, portugali- ja hispaaniakeelse Ameerika kõlad ja rütmid ning pop- ja rockmuusika. Vahest ka mingid Portugali juurtemuusika fado virvendused, ehkki mitte stilistiliselt, vaid pigem tunnetuslikult. Sobral laulab meelsasti hispaania ja inglise keeles, kuid ülekaalus on siiski emakeelne omalooming. Lauljat iseloomustab rohke vibraato ja lopsaka värvinguga kõrge hääl ning kohati teatraalsusesse-ekstravagantsi kalduvad vokaalsed (ja plastilised-miimilised) võtted. Ta häälel on ilus, sisendusjõuline tämber – nõnda ei peagi laulusõnadest tingimata aru saama, sest keele muusika ning emotsioonide ja häälevärvide gamma kannavad kuulajani omaette sõnumi.
14. detsembri kontserdil koges arvukas kuulajaskond kõike eelmainitut rohkem kui küllaga. Üle kahe tunni väldanud etteastega esitles Sobral eelkõige lugusid oma uusimalt albumilt “bpm”, mis sisaldab tema omaloomingut ning paikneb stiili mõttes jazzi, popi-rocki ja latino mõjude kolmnurgas. Kava dünaamiline diapasoon oli väga lai, sosinast ja sotto voce’st kuni rokkivate kulminatsioonideni.
Tundus, et Salvador Sobral nautis kontserti väga. Lõbustavalt mõjusid tema pikad spontaansed vahejutud, mille tarvis ta oli ära õppinud mitu tosinat eestikeelset sõna. Omaette kogemus (ja sellisel kujul minu jaoks esmakordne, vaatamata juba kuulatud sadadele kontsertidele) oli hinnanguliselt pool tundi või enamgi väldanud lisalugude plokk. Lausa kahel korral, kui tundus, et nüüd on lisapalad kuulatud, tuli mängu üllatus. Esimesel korral oli selleks püüdlikult esitatud refrään Eesti esimesest eurolaulust “Nagu merelaine”. Usun, et suur osa publikust ootas selle järel Sobrali enda võidulugu “Amar pelos dois” (ehkki laulja on oma arvukates intervjuudes öelnud, et on selle ukse enda selja taga lõplikult sulgenud). Teise üllatuse pakkus Salvador Sobral hoopis oma õe Luisa kirjutatud romantilise brasiiliapärase ballaadi “Só um beijo” ainukordse esitusega, kus duetipartnerina tuli lavale noor laulja Haldi Välimäe, kes on sellest laulust plaadistanud oma eestikeelse tõlgenduse pealkirjaga “Suudlus”. Päev varem Pärnus kontserdi järel kohtudes sündis mõte laul Tallinnas ette kanda ning selle mõju oli lummav. Ja kui tundus, et nüüd on kontsert tõesti läbi ja suur osa kuulajatest seisis juba riidehoiu järjekorras, tuli Sobral veelkord lavale ja laulis klaveri saatel Joni Mitchelli hapra laulu “A Case of You”.
“Eurovisiooni” tuleb Salvador Sobrali tähelennu eest tänada ja tunnustada. Aga kui tema nimi on endiselt ainus, mis tuleb Portugali ja portugalikeelsest muusikast tuttav ette, siis teadke, et selles maailmas on samasuguse helikeele ja tundelaadiga muusikat avastamiseks veel oi kui palju.