_page-0001.jpg)
Kolmandat korda toimunud “ACCORDIONF[est]” tõi publiku ette intrigeeriva teema – kontrastid. Nii elus kui muusikas on kontrastid osa mootorist, mis nügib meid edasi, sundides meid tegelema mitmekesisusega ja võrdlema vana uuega, pannes meid kasvama. Juba kolm aastat on “ACCORDIONF[est]” rikastanud Eesti publikut võimalusega kuulata selle mitmekülgse ja põneva pilli parimaid virtuoose ning uusi heliloojaid, kes nihutavad akordioni vahendusel leidlikult muusika piire. Tänavu jõudis festival esimest korda ka Tallinnast väljaspoole – Tartusse – ning “ACCORDIONF[est]-i” patroon Aare Kaarma on öelnud, et tema eesmärk on jõuda festivaliga kõikjale üle Eesti ja tutvustada akordioni kui tõesti suurepärast instrumenti. Järgnevalt jagan mõningaid saadud kogemusi, mis seda erilist sündmust iseloomustasid.
Kontrastid
Festivali esimene kontsert oli EMTA uhkes suures saalis. Esimeses pooles esinesid akadeemia tudengid ja milline rõõm on kuulda sellisel tasemel üliõpilasi. Nad mängisid nagu tõelised professionaalid, nautides oma lavaaega, ja vaatasid sageli üksteisele otsa, kui kaunist muusikat jagasid – alates väga virtuoossetest paladest kaunite läbipõimunud meloodiateni. Kontrasti teemaga seondus eelkõige Giacomo Puccini “Crisantemi” akordioniseade, mida mängis Eglė Ieva Kazakevičiūtė, ja Viktoria Grahvi fantastiline ja väga nutikalt kirjutatud uudisteos “Crescendo for Insane Birds” David-Ovid Komlevi energilises esituses, näidates meile uskumatult laia värvivalikut, mida akordioniga on võimalik esile kutsuda.
Teine pool oli veelgi ahvatlevam. Kolm suurepärast solisti Euroopast: Mirco Patarini Itaaliast, Jef De Haes Belgiast ja Laimonas Salijus Leedust rõõmustasid meid oma maa kompositsioonidega, näidates meile erinevusi mitte eri aegade, vaid paikade ja kultuuride vahel. Alustades Vittorio Melocchi lõbusa ja virtuoosse “Ballettomania’ga” üle Eddy Flecijni sügava ja melanhoolse pala “Tiers” (mis kontrasteerub ka tema teise kompositsiooniga “Varianten”, mis on kiirem ja spiraalselt liikuv), et jõuda lõpuks Arvydas Malcyse “Milky Way’ni”, mis maalib meile vapustava pildi tähistaevast ja kosmose rahulikkusest.
Otranto legendid
Eesti Raadio 1. stuudios toimunud kontsert algas Veli Kujala palaga “IV. Accordion Hyperoriental” tsüklist “Hyperchromatic Counterpoint” helilooja esituses. Veli Kujala on Soome tunnustatud klassikaline akordionist, tema looming hõlmab žanre elektroakustilisest muusikast orkestriteosteni ning selles konkreetses loos pakuvad suurepärase elamuse salvestiste kasutamine, jõuline struktuur, veerandtoonid, energilised rütmid ja huvitavad kajad, kompides akordioni piire ja pakkudes ühtlasi publikule suurepärase etenduse.
Õhtu teine helilooja ja esineja Ferdinando Romano on andekas kontrabassimängija, helilooja ja improvisaator. Tema teos “Otranto legendid” on inspireeritud lugudest, mis on pärit Salento suulisest kultuuripärandist. Nende lugude jutustamiseks kirjutatud muusika avab publiku ees imelise teekonna tänu Romano uskumatule võimele neid kaasahaarava rütmi ja kontrapunkti, värvikate efektide, maagiliste helide ning kaasaegse muusika ja jazzi seguga kuulajale samahästi kui maalida. Unustada ei tohi ka teisi laval olnud muusikuid: Ramuel Tafenau trummidel ja efektide loojana ning Kirke Karja klaveril ja klahvpillidel. Kõik nad esinesid suurepäraselt, publik oli väga rahul ja reageeris sellele fantastilisele kontserdile hästi soojalt.
Naturaalsed harmooniad
Hopneri maja intiimne saal oli oivaline paik Vincent Lhermet’ soolokontserdi tarvis. Pariisi konservatooriumi professor, hinnatud solist ja kammermuusik Lhermet esitas fantastilise ja värvika kava suurte prantsuse heliloojate ja kaasaegsete komponistide helitöödest.
Hindan kõrgelt seda, kuidas kunstnik neid palu esitles: põhiidee oli tuua publikuni Prantsusmaal nii kaua aega tagasi kui ka tänapäeval kirjutatud muusikat, kuid tema heliloojate nimistus näeme Rameau’ kõrval Matteo Franceschini või Georges Aperghise nime. Kuigi need heliloojad on sündinud eri riikides, elasid ja kirjutasid nad muusikat Prantsusmaal. Nõnda kerkib küsimus: kas see pole siis prantsuse muusika?, pannes meid arutlema meie ettekujutuse üle piiridest ja rahvusest.
Kahtlemata on Lhermet oma ala suur meister. Rameau’ muusika erinevad hääled laulsid tema sõrmede all üksteisele, nagu oleks neil oma tahe. Couperini muusika trillerid ja kaunistused olid meisterlikult kontrollitud ja kerged. Franceschini teos “Marea” avaldas muljet ja pani meid peaaegu nägema merelaineid. Hersanti teos oli uskumatult kütkestav tänu kiiretele tempo- ja karakterimuutustele. Aperghise palas “Merry go Round” hüpnotiseeris Lhermet meid jälgima oma lõõtsa iga liikumist. Publik reageeris sellele kontserdile väga rõõmsalt ja pikkade aplausidega.
Teekond: uus & vana
Aga naaseme kontrastide, vana ja uue teema juurde, seekord Viimsi Artiumi kammersaalis. Klassikaline akordionist Henri Zibo tõi meieni oma tõlgenduse Frescobaldi tokaatadest, järgides itaalia meistri kootud harmooniaid ja meloodiaid, vastandades neid kaasaegsetele teostele, millede puhul Zibo ja heliloojad olid teinud tihedat koostööd. Lauri Jõelehe pala “Kristallid” äratas ellu kristallide sära, kasutades hiilgavalt akordioni kõrgeid, säravaid, teravaid dissonantse. Evelin Seppari “I Journey”, mis on kirjutatud serbia poeedi Vasko Popa homonüümilise luuletuse ajel, jõudis oma tagasihoidliku sügavusega delikaatselt kuulajani. Pärt Uusbergi “Pala akordionile” kandis meid oma repeteeriva, meditatiivse olemuse ja kaunite meloodialiinidega teise dimensiooni. Ja viimasena kõlanud Patrik Sebastian Undi “Akordionaasia” kutsus Henri Zibo väga energiliselt mängitud särtsakate rütmide ja meloodiatega publiku seas esile tormi.
Meistrikursusel osalenute kontsert
Festivaliga paralleelselt toimus ka üliõpilaste meistriklass, mis kulmineerus lõppkontserdiga teaduste akadeemia oivalises saalis. Õpetajad Bjarke Mogensen, Marie-Andrée Joerger, Jef De Haes, Natalija Melnikoviča ja Momir Novaković valmistasid õpilased ette. Tudengid olid hästi valmistunud ja esitasid mitmekülgse kava, mis vastas nende tasemele. Avaldas muljet, kuidas paljud esitasid peast ka kõige nõudlikumaid ja keerukamaid kaasaegseid teoseid. See oli huvitav sissevaade nende noorte arengusse ja õpetajate pühendumisse.
Mitte nagu sina
Festivali viimane kontsert peeti taas EMTA suures saalis, nii et ring sai täis. Üles astus festivali kammeransambel dirigent Kaspar Männi juhatusel ning solistid Momir Novaković (akordion) ja Jennifer Torrence (löökpillid). Alustati Otto Iivari akusmaatilise palaga “Weightless”. Akusmaatiline muusika loob saali laiali paigutatud kõlarite kasutamisega erilise kogemuse. Selles teoses olid seesugused kaunid, erilised ja detailsed kõlad, mis peaaegu kutsusid esile justkui tuttava, kuid veel mitte meenunud maitse või hõngu. Teose lõpus valitses maagiline vaikus, mille katkestas alles publiku äikeseline aplaus.
Teine teos oli Stephen Hartke pala “Meanwhile: Music For Imaginary Puppet Theatre”.
Selles oli nii palju suurepäraseid värve ja ilmekust, mis olid edasi antu õrna, kuid samal ajal enesekindla kompositsiooni kaudu, olles selgelt kaasaegse keelega. Muusika oli kirjutatud intelligentselt, jättes igale instrumendile ruumi parajal hetkel särada ja kasutades ära kogu tema potentsiaali.
Tze Yeung Ho pala “Toisin kun sinä” oli minu selle õhtu lemmik. Tze Yeung Ho rääkis lühidalt teosest enne ettekannet, öeldes, et pealkiri tuleneb helilooja ettekujutusest, kuidas esituse ajal laval olevad muusikud liiguvad ja millised on nende omavahelised suhted ning et akordioni ja löökpillide (kaks solisti) vaheline suhe on mõeldud esindama dünaamikat, mis võib olla kellegi väga vaikse (akordion) ja väga kannatamatu (löökpillid) vahel, nagu vanamees, kes räägib lapsele juttu. Helilooja on ka varem akordionile erinevaid palu kirjutanud ja armastanud uurida pilli piire. Kaspar Mänd suutis selle asjatundlikult kirjutatud kompositsiooni kaunilt kokku põimima. Solistidel Momir Novakovićil ja Jennifer Torrence’il oli fantastiline omavaheline alkeemia, kus jälgiti üksteise liikumisest tekkivaid reaktsioone ja nende intensiivsust. Nii mängides kui ka oma osa näideldes äratasid nad muusika ja helid suure täpsuse ja kontrolliga ellu. Teos liigub läbi erinevate emotsioonide ja värvide, meisterlikult on kasutatud keelpille, kogu akordioni väljendusvõimaluste pagasit ja huvitavat löökriistavalikut eri mõõdus trianglitest tamtammide ja ka poognaga mängitud saeni.
Õhtu viimane kompositsioon oli Timo Steineri “Dancer on the Streets”. See keelpillidele, flöödile ja klarnetile mõeldud teos tõi keelpillirühmast esile imelisi ja tugevaid harmooniaid, segades neid puupuhkpillide õrnade soolodega, mis jätsid ruumi selgemalt väljendatud ja rütmilisematele lõikudele, mis klarneti staccato ja tšellode ostinato kaudu viisid dramaatilisema ja energilisema pöördeni.
Kontsert lõppes suure aplausi ja rohkete braavodega hästi soojalt publikult, kes tundus õhtut väga nautivat.
Lõpetuseks
Arvan, et Momir Novakovići juhitud korraldusmeeskond ja kõik “ACCORDIONF[est]-i” patroonid on teinud väga head tööd, tuues Eestisse suurepäraseid eksperte ja muusikuid, kuid inspireerides ka paljusid heliloojaid sellele mitmetahulisele instrumendile uut muusikat kirjutama. Kõik kontserdid, kus käisin, olid huvitavad, kui mitte inspireerivad ja põnevad, ning on hästi tore näha, et vaikselt hakkab siin Tallinnas akordionimaastik pälvima üha rohkem tähelepanu. Ootan põnevusega järgmist aastat, et näha, mida uut see festival toob.
Inglise keelest tõlkinud Virge Joamets