Jazzi kirev kaar
- Joosep Sang
- Jun 2
- 5 min read
XXXVI festival “Jazzkaar” leidis aset aprilli viimase täisnädala seitsmel päeval, mil Von Krahli ja Fotografiska saalis toimusid põhiprogrammi kuulunud 23 kontserti (7 kontserti ka mujal Eestis), lisaks tasuta kontsertide päev ja kolm kodukontserti. Tallinnas ja mujal võis kohata linnaruumiprojekti kavas üles astunud muusikaõppureid (kokku ligi 90 minikontserti) ning festivalil esinenud välismuusikud andsid ka meistriklasse. Nädala jooksul õnnestus mul kuulata 19 kontserti. Kuulamata jäi festivalinädalast lahus, 1. mail esinenud tunnustatud lauljatar Jazzmeia Horn, aga ka ebatavaline trummitrio Christian Lilinger, Arkady Gotesman ja Kresten Osgood ning USA saksofonist Lakecia Benjamin. Mullu noore jazzitalendi tiitli võitnud kontrabassist Kertu Aer koos noorte Norra muusikutega jõudis minuni Klassikaraadio eetri abil.
Viimaste aastate kiiduväärne tava on avada jazzipidu erikavaga, mille tellijaks ja elluaitajaks on just nimelt “Jazzkaar”. Need kontserdid on sageli festivali erilisemate ja elamuslikemate seas. Kohe meenuvad näiteks Bianca Rantala mullune “Moral Paradox” ning Mingo Rajandi ja Kirke Karja 2019. aasta kava “Erkki-Sven Tüür & Lepo Sumera rewrite”. Suurte ambitsioonide ja esituskoosseisuga eriprojektide oht on jääda ühekordseks, seda nii logistilistel kui ka rahalistel põhjustel. Lisaks mainitutele saadab sama saatus kardetavasti ka eelmise aasta lõpus “Jazzkaare” algatusel lavale toodud suurejoonelist Frank Zappa kava.
Tänavuse erikava tõid aga kuuldavale vaid viis muusikut, sama programm kõlas juba enne Tallinna avakontserti ka Viljandis ja Haapsalus ning vajadusel saab selle koosseisu kergesti kokku kutsuda ka võimalike tulevikukontsertide tarvis. Kristjan Randalu kvintett tõlgendas ja täiendas palu Jaan Räätsa tsüklist “24 marginaali” op. 65 (1979). Programm kandis nime “Marginaalid ja dividendid”, viimane sõna tähistamas algupärandi impulsse arendavat ja jazzilikult improviseerivat lähenemist. Ansamblis said kokku Randalu klaveri ja Hans Kurvitsa trummide rütmierksad tekstuurid, mille peale ehitasid voogavalt-voolavalt elektrooniliste kõladega teistsuguse aja- ja ruumitajuga kihistiku Norra kitarrist Eivind Aarset ja klahvpillimängija Taavi Kerikmäe (kes kasutas ka jazzilavadel haruldast teremini). Sidusaine nende kahe vahel oli Mihkel Mälgandi kontrabass. Räätsa pisipalade motoorika ja meloodika oli selgelt alles, ansambli liikmed lisasid sellele oma kogemused jazzi, aga ka proge ja uue muusika maailmast.
Koostööd ja kohtumised
“Jazzkaare” iga-aastane rikastaja on Eesti muusikute koostöö välismaiste külalistega. Pianist Mathei Florea Berliinis tegutsev ja väga rahvusvaheline ansambel esines koos hinnatud USA kitarristi Gilad Hekselmaniga, kelle eriline legato-mäng lisas Florea õhulisele, meloodilisele ja harva üle mezzoforte tõusnud muusikale veelgi voolavust. Teine pianist, Madis Muul, oli oma trio külaliseks kutsunud Lõuna-India löökpillimängija Giridhar Udupa. Kontserdi lõpus lausa parmupilli mänginud Udupa peamine instrument on savipoti kujuline ghatam, millel ta esitas mitu soolot vaheldumisi silbilauluga, mis vokaliseeris löökpillirütme ning astus kahekõnesse Karl-Juhan Laanesaare trummikomplektiga. Kontsert oli haarav, pakkudes nii idamaist kui ka jazzilikke gruuve.
Veel üks kohtumisi toimus jazziauhindade tseremooniale järgnenud kontserdil, kus esines mullu aasta jazzmuusiku tiitliga ehitud Karmen Rõivassepp koos Aarhusi bigbändiga. Suure jazzorkestri kontsert on alati pidupäev, aga kõnealune oli topelt-tore, sest kõik ohjad nii vokaalsolisti, helilooja kui ka seadete autorina olid Rõivassepa käes. Tema looming on kujundlik, kaunis ja vaheldusrikas, orkestri võimaluste tundmine suurepärane (vahvalt mõjusid näiteks nelja trombooni glisseerivad akordivahetused) ja vokaalne meisterlikkus esmaklassiline. Aarhus Jazz Orchestra pakkus väärilist partnerlust ja orkestri ridadest astus järgemööda ette väga heal tasemel soliste. Veel midagi tähelepanuväärset – Taanis elades kasutas Rõivassepp muusikat luues palju eestikeelseid tekste, kontserdil kõlasid kaks laulu Juhan Liivi sõnadele ja ka mitu rahvalaulutöötlust.
Veel elamusi
Juba teist aastat sain suurima festivalielamuse prantsuse muusikuid kuulates. Kui mullu jättis sügava mulje suure ja kireva koosseisuga Eve Risser Red Desert Orchestra, siis tänavu paelus ansambel Poetic Ways. Kvintetist tõusid esile äärmise ekspressiivsusega musitseeriv saksofonist Raphaël Imbert (keda toetas tõeliselt tormilise trummimänguga Pierre-François Dufour) ja laia väljendusliku diapasooniga lauljatar Célia Kameni. Kõlasid spirituaalid ja prantsuse meloodiad, liigutavaks lisalooks Michel Jonaszi “Les vacances au bord de la mer”.
Erakordselt ergutav ja festivali tervikpilti avardav oli USA kollektiiv James Carter Organ Trio. Poolteist tundi kestnud ja muusikutelt ka suurt füüsilist pingutust nõudnud kontsert tuletas meelde erinevused nüüdisaegse, stiilielemente sünteesiva Euroopa jazzi ja traditsioone austava Ameerika straight-ahead jazzi vahel. James Carter on saksofonist maailma jazzi meistriliigast, trummar Alex White toimis trio peatamatu mootorina ning Hammond-orelit mänginud Gerard Gibbs pakkus meil harvanähtavat pilti sellest, kuidas üheaegselt hakkama saada bassiliinide, harmoonia ning ka soolode ja saatehäältega. Pikk ja tuline kontsert sisaldas kaht lugu Hammond-oreli legendi Eddie “Lockjaw” Davise repertuaarist, Tadd Dameroni ja Django Reinhardti kompositsioone ning ballaadi “Body and Soul”. See kontsert tegi paraku karuteene kohe järgnenud Tõnu Naissoo ansambli etteastele. Naissoo uusim plaat “Naissoo Freeform Quartet” on värske kontseptsiooni ja suurepärase produktsiooniga ning viimasel ajal teenitult palju tähelepanu saanud. Aga paraku oli etteaste energeetiliselt James Carteri omast leigem ja ei pääsenud pärast hetk varem kogetud tulevärki mõjule.
Väga mõjuv oli kontsert, mille andsid mullu supergrupiga Snarky Puppy “Jazzkaarel” käinud bassist Micheal League ja pianist Bill Laurance. Laval kulges kaunis, kammerlik kahekõne, millel oli paiguti lausa maagiline mõju. Pean tunnistama, et see kontsert oli oma intiimsusele vaatamata (või pigem just selle pärast) haaravam kui mullu Alexela kontserdimaja täissaali “hullutanud” Snarky Puppy oma.
Saksa pianist Lambert sai täissaalilt sooja vastuvõtu ja tundus, et Eestis on tema ansamblil juba ustav jälgijaskond. Trio muusika on ladus ja meloodiline, klassika ja filmimuusika mõjudega. Rohkem kui see kontsert, meeldis mulle Maria Fausti ansambel The Economics, mis esitas teatrimuusikat palju kiidetud lavastusele “Rahamaa”. Laval olid ka osatäitjad Tõnis Niinemets ja Karmo Nigula, kes mõjusid oma sketšilike vaheetteastetega kui õhtujuhid, kes killustasid kontserti, mitte ei täiendanud seda. Pigem oleks võinud kontserdi alguses (või ka lugude vahel) avada lihtsalt kava tausta ja kontseptsiooni, sest Fausti kompositsioonid olid juba omaettegi piisavalt kõnekad. Saksofoni, kolme vaskpilli (tuuba, trompet, tromboon) ja trummide kooskõla oli kaunis. Sage võte oli häälte akordiline liikumine ja (minoorsete) akordide pööramine, samas kaldus hümnilik ja itkuline muusika ka gruuvi ja groteski poolele. Pikalt arendas ansambel näiteks fraasi, mille arvasin neid olevat võtnud Gustav Ernesaksa laulust “Hakkame, mehed, minema”.
Oma uut plaati esitles ansambel Keelepeksjad (Jaak Sooäär ja Marek Talts kitarril, Henno Kelp bassil ja Karl-Juhan Laanesaar trummidel). Kõlasid jazzilikud ja lausa rockilikud seaded eesti rahvapillilugudest, neist eriti hoogsana “Jooksupolka”, kohtas ka maailmamuusika mõjusid. Alguses mõtlesin, et ansamblipilti oleks veel mingit lisavärvi vaja, aga mida edasi, seda rohkem hakkas kahe Telecaster-kitarri kahekõne mõjuma. Kontserdi lõpus tuli külalisena lavale ka laulja Jaan Pehk. Ehkki eriline ja palavalt armastatud, mõjus ta pigem ebavajalikuna, pole ka kindel, kui mugavalt Pehk end sellise intensiivse jazzi kontekstis tundis ...
Kus on jazz?
XXI sajandi jazzfestivalid on stiilikirjud, otsingulised ja avavad aina uusi horisonte. See on hea ja vajalik, ometi tekib küsimus: kas peaks festivali kavas olema nii palju kollektiive, mille muusikas puudub pea igasugune kokkupuude jazzi muusikaliste tunnuste ja komponentidega? Jazzi instrumentatsioon, rütmitunnetus ja harmooniakasutus, timing, vormiehitus, kõlavärvid ja pillikäsitlus, soleerimine ja soolode jagamine, üleüldine ajahetkes improviseerimine ja lugude ülesehitamine – kõik need komponendid ei pea korraga ja koos kasutusel olema (ja nüüdisjazzis seda tavaliselt ei kohtagi), aga kui neist pole peaaegu ühtegi, siis on raske leida ka seost jazzi kui pika ajaloo, traditsioonide ja kirjutamata reeglitega kunstivormiga.
Oodatud külaline, heatujuliselt esinenud Portugali lauljatar Luisa Sobral pakkus omaloomingulist popmuusikat. Kristjan Kannukene esitas eklektilise, kuid ka efektse soolokava, kus segunesid Kristjan Jaak Petersoni tekstid, meieisapalve, orientaalsed helilaadid ja ülemhelilaul ning ohtralt elektroonikat. Järgnenud Mikk Kaasiku grupp seevastu esitas jazz-fusioni kaanoneid järgivat muusikat. Sama tegi ka nauditavalt esinenud Roseye Hollandist. Ansambel Anemoon rändas mööda indie radu, pigem sinna valdkonda kandus ka ansambel MiaMee. Rootsi bassist Patrick Grundström esitas koos Erkki Pärnoja ja Ahto Abneriga jazzikaugeid instrumentaale. Õhtuses vööndis olid kavas veel Anna Kaneelina ja võrdlemisi väheütlevalt esinenud USA nu-soul’i täht Adi Oasis. Seevastu teine öökontsert, mille andis Kanada trio Anomalie, paelus intelligentsete ja sisukate muusikaliste valikute ja lahendustega. Selles etteastes oli jazzilikku küllaga.
“Jazzkaar 2025” oli värvikirev, vaheldusrikas ja jälgis teraselt tasakaalu tuttava ja avastamisrõõmu pakkuva uudse vahel. Festivali põhiprogrammi täiendasid väiksemad ettevõtmised, mis teevad “Jazzkaare” igal aastal laiemalt nähtavaks nii meediaväljas kui ka linnaruumis. Pole ime, et paljude vähemate festivalide jaoks on “Jazzkaar” oma korralduse ja programmipoliitikaga juba mõnda aega eeskujuks ja etaloniks. Publik aga teab juba ammu, et ükski kevadine jazzipidu alt ei vea.
