Mélodie ja Lied
- Tiiu Levald, laulja ja pedagoog
- Jun 2
- 3 min read
Sari “Kammermuusika Rahvusooperis”: “Romantilised prantsuse meloodiad” 20. märtsil ja “Roosid, kevad ja armastus” 17. aprillil RO Estonia kammersaalis.
Kui heita pilk möödunud aegadesse seoses pealkirja kahe mõistega, siis ei saa salata, et see valdkond vokaalmuusikas on juba ainuüksi tänu kestvusele rikkalik! Mozart jättis ülilühikese elu jooksul meile uskumatult küllusliku meloodiate varaaida mitte ainult ooperite, vaid ka sisult eripalgeliste soolo- ja ansamblilaulude näol. 18 aastat pärast tema lahkumist ilmus maailma Mendelssohn, kelle loomest sündisid juba uute värvidega soolo- ja ansamblilaulud, ning ligi viiekümne aasta möödudes tõid uued ajad kuulajale Schönbergi sügavfilosoofilised, aga veel romantismihõngulised laulud. See kõik sündis Austrias ja Saksamaal, kuid paralleelselt tegutsesid Prantsusmaal hoopis teistlaadi helikeele ja mõttelaadiga loojad Gabriel Fauré, Claude Debussy ja Jacques Ibert.
Seesugune teemaring tekitas huvi kahe kammerkontserdi vastu RO kuplisaalis. Sarja kuraator pianist Ave Wagner oli esimesel puhul ka klaveri taga, teise kava pianist oli Jaanika Rand-Sirp.
Mélodie ja Lied nõuavad nii pianistilt kui lauljalt kõigepealt head keelte- ning kammerliku esituslaadi tundmist. Maailma kontserdilavadel ilma teinud suured meistrid on väitnud, et iga laulja hääle käsitlus peab säilitama siin oma turvalisuse, kuid kindlasti on kammerrepertuaari suureks lisaväärtuseks võimalus kasutada rikkalikult värve ja seda eriti seoses dünaamikaga, kui võrrelda ooperiga.
Neid kaht kontserti kuulates sündis rohkesti emotsioone, kuid ka mitmesuguseid mõtteid. Esmalt imetlen nii Ave Wagneri kui Jaanika Rand-Sirbi pühendumust kammerlaulule, sest Estonias repetiitorina töötades on kummagi sõrmede all orkestripartiisid koondav klaviir, nii et koormuse puuduse üle nad kindlasti kurta ei saa! Koostanud ülihuvitava repertuaariga kavad, on selge, et pianistil on kontseptsioonilooja osa. Sest nii Lied’i kui ka mélodie’ esitamisel kuulub sisuliselt kaks kolmandikku kirjasolevast ju pianistile. Mõlema muusiku puhul oli selgelt tajutav mitte ainult hea partnerlus, vaid seegi, et nad olid lauljatele head abilised keelte vallas. Kuivõrd kergelt ühel või teisel lauljal õnnestus ülioluline keelemuusika leida, on omaette teema. Kindel on aga üks, et RO kuplisaal oma puitkonstruktsiooniga on kammerlaulu esitamiseks otsekui õnnistus.
Prantsuse mélodie rikkus peitub lisaks harmooniale luule hõrgus sõnas. Kava alguses kõlas Elena Bražniku esituses kõik vokaalselt kaunilt. Siin oli neli Debussy laulu Théodore de Banville’i luulele, seejärel Stéphane Mallarmé “Ilmutus” ning kava teises pooles Fauré kaks laulu Paul Verlaine’i ja Armand Silvestre’i sõnadele. On ju Bražnik kuulajaid lummanud nii teatri- kui kontserdilavadel oma särava hääletämbri, siira emotsiooni, veendunud vokaalivaldamisega. Hetkel jääb ilmselt prantsuse keelenüansside tabamine veel tuleviku teemaks. Küll aga peab tunnustama tema püüdlikkust eestikeelsete tõlgete lugemisel!
Juba Debussy ooperis “Pelléas ja Mélisande” sai Karis Trassi interpretatsioonis nautida mitte ainult reljeefset rolli, vaid ka prantsuse keele kõla. Sel kontserdil kõlasid Debussy imelised “Kolm Bilitise laulu” Pierre Louys’ tekstidele ning kava teises pooles Fauré “Kuuvalgus” Paul Verlaine’i luulele – neist jõudis kuulajaini iga mõtteiva ja Trassi sisulises süüvimises kuulsime head stiilitaju, kus lummas keelemuusika võlu.
Omaette märgi on muusikalukku jätnud Jacque Ibert’i Pierre de Ronsard’i ja Alexandre Arnoux’ tekstidele loodud “Don Quijote laulud”, sest on, nagu ka Massenet’ samasisulised laulud, loodud kordumatule Fjodor Šaljapinile. Sel kontserdil tõi Raiko Raalik kõik Don Quijote kirglikud pihtimused sugestiivse sisendusjõuga kuulajani. Meeltesse jäi tema värvirohke hääl, millega laulja maalis meile Kurva Kuju rüütli lahkumise kurbuse, siira kiindumuse kujuteldavasse Dulcineasse, vapra rüütli uljuse ja traagilise apoteoosi – elu ja Sanchoga hüvastijätu.
Teine kontsert, kus kõlas nii saksa- kui itaaliakeelne laul, pakkus erinevaid muljeid.
Meeldiv oli üle hulga aja kuulda Mozarti harvaesitatavaid kuut nokturni, kus eriliselt köidab helilooja võime luua erinevate häälte kooskõla, samuti Mendelssohni duette, kus kahe laulja meloodiajoonised on hoopis iseseisvamad kui Mozarti loodus.
Kuigi Schönbergi looming viib muusika hoopis uude ajastusse, kuuluvad nii tema sopranile loodud “Neli laulu” op. 1 Richard Dehmeli luulele kui ka “Kaks laulu” baritonile ja klaverile op. 2 oma sünnilooga aega 1898/99, mil tema helikeel oli veel kantud romantismile omasest.
See, et Kristel Pärtna esitas oma kauni häälega Schönbergi laulud peast, andis kindla lisaväärtuse sisuliseks süvenemiseks. Helen Lokuta Mozarti lauludest mõjusaim oli “Õhtumeeleolu” – siin kõlas lihtsalt ja siiralt laulu iva: “Pea lõpeb elu kirev vaatemäng ...”
Kontserdi naelaks kujunesid minu meeltele Schönbergi kaks laulu Karl Michael von Levetzowi luulele Tamar Nugise esituses. Siin valitses tihe ja mõtestatud kooslus klaveriga, iga sõna tähendus tuli kuulajani ning emotsionaalse laengu iva oli selge peegeldusega, sest needki laulud esitati peast. Ja mis peamine – hääl ei kaotanud üheski registris tämbri ilu ja värvi!
