Reisikiri Berliinist: uneta ööst lihvitud metsikuseni


Jüri Reinvere, Andris Nelsons ja Berliini Filharmoonikud

Ei juhtu just ülearu sageli, et muusikailma üks mainekamaid orkestreid võtab nõuks kolmel õhtul esitada kava, mille avapoole täidavad Eestist pärit helilooja värskem helitöö ja peaaegu unustusse vajunud helilooja Mieczysław Weinbergi instrumentaalkontsert. Detsembri teine nädal tõigi Berliini Filharmooniasse nimelt taolise südmuse: Andris Nelsonsi juhatusel kõlasid Jüri Reinvere orkestritöö, Mieczysław Weinbergi trompetikontsert ja lõpmises pooles Igor Stravinski skandaalse kuulsusega “Kevadpühitsus”. Sestap otsustasin sündmusest tingimata osa saada ja mõned mõtted üles tähendada.


Jüri Reinverel on olnud olulistest (esi)ettekannetest küllastunud aasta, see on detsembri hakul juubelit tähistanud helilooja kõrgvormi parimaks tõenduseks. Berliini Filharmoonikute kontserdi avanguks kõlas salapärane nokturn "Maria Anna, wach, im Nebenzimmer" (Maria Anna, ärkvel, kõrvaltoas). Et teose taustaks on mõttepilt Mozarti õest Maria Annast, ei paista muusikalisest materjalist kuidagi kätte. Pigem õhkub nokturnist vihjeline aim abstraktsest unetust ööst. Viirastuse tuules liikuvad õrnad helipilved hajutavad kuuvalgust, mis kord peatub keelpillidel, siis valgustab puhkpille, teisal poetab valguslaike mõlemile. Neli timpanite toetatud põgusat kulminatsiooni ei haara liialt tähelepanu, pingsalt kuulama panevad hoopis peened nüansid: kasvamised ja vaibumised taktide sees, keelpillide vibrato delikaatsed muutused. Puupillide üürikesed kaanonid loovad oboede esituses eleegilisi kujundeid, flöödid võluvad kuuldavale pärlendavaid helipiisku. Ebatüüpiline avamäng oma hõljuvalt hõrgu helikõnega sobis valatult alustama õhtut, mille järgnevate teostega kombati rütmilise ja dünaamilise skaala viimaseid piire. Andris Nelsonsi juhatatud ettekanne oli meelihaarav, orkestri keskendumine pinev, kauni tooniga kütkestas oboist Jonathan Kelly.


Mieczysław Weinbergi (1919–1996) loomingut võib pidada 20. sajandi üheks põnevamaks varjatud aardeks. Viimasel kümnendil on tema muusika vastu tärganud üha kasvav soosing, ulatudes kaugemale mõne üksiku teose esitamisest, ka muusikateadlaste huvi on märgatav: David Fanning on kirjutanud sisuka monograafia (2010) ja Daniel Elphick käsitleb oma paari aasta taguses uurimuses “Music behind the Iron Curtain” (Muusika raudse eesriide taga) Weinbergi keelpillikvartette Poola heliloojate loomingu kontekstis.


Weinbergi trompetikontsert (1967) jaguneb kolmeks osaks, mis kannavad vihjelisi alapealkirju: “Etüüdid”, “Episoodid” ja “Fanfaarid”. Neist esimene hiilgab pulbitseva energiaga, pakkudes registrite vahel põiklevaid nobedaid jookse ja groteskse rõõmuga vürtsitatud meloodiaid, mida saadavad kord puupillide agressiivsed helipilved, teisal kareda arhaismi maiguga orkestri tutti akordid. Terve osa on rütmiliselt paeluv ja täis teravat naeru, milles on midagi kõhedalt rahutut.


Oma ebatüüpilisusega jahmatab teose teine osa “Episoodid”, mida valitseb pea jäägitult orkester. Raskejalgselt retsiteeriva loomuga algus viib rusutud kulminatsioonini, millele järgneb ulatuslik flöödisoolo. Berliini Filharmoonikute flöödisolist Emmanuel Pahud esitas episoodi kristalse tooniga, pannes kuulaja viivuks unustama, et tegemist on trompetikontserdiga. Flöödile jagub veel kaks pikemat soololõiku, mis voogavad orientaalsete mustritena üle keelpillide staatilise tausta.


Trompet kehtestab end juhtiva jõuna alles attacca järgnevas finaalis, mis ambivalentsiga tagasi ei hoia. Avafanfaar on justkui Mahleri viienda sümfoonia viirastus, mis pööratakse juba kuuendas taktis Mendelssohni nn “pulmamarsi” nurjatuks koopiaks, sellele sekundeerib tšello kahe hapra ohkega. Need mõttemängud juhivad otsivasse soolokadentsi, kus Håkan Hardenbergeri solistlik sära pääses ulatuse äärmusi ja artikulatsiooni peenusi esitledes täiele maksvusele. Ta toonis helises õrnuse ja jõu täiuslik sulam, mida kaunistas nõtke osavus fraseerimisel. Teose sisemist tuju see kõik aga ei päästa. Valsitaktis kahkleva tantsu najal lonkab muusika resigneerunult ohkava lõpu suunas, millele paneb punkti kuivalt karjatav lõpuakord.


Weinbergi vaimuküllase trompetikontserdi partituuri avades püüab tähelepanu pühendus – Timofei Dokšitserile (1921–2005). Tuntud trompetisti sünnist möödus 13. detsembril sada aastat. Muide – Dokšitserile on pühendatud ka Eino Tambergi esimene trompetikontsert (1972), trompetilegend pidas seda üheks parimaks, mida nõukogude heliloojad selles žanris üldse on kirjutanud. (Sirp ja Vasar 19. oktoober 1973)


Õhtu kulminatiivses lõpupooles toodi ettekandele Igor Stravinski “Kevadpühitsus”, mis mõjus jahmatava värskuse ja kõlalaenguga. Kui Reinvere nokturn alustas heljuvatest kõrgustest, Weinbergi trompetikontsert tõi kuulaja keset profaanset huumorit ja maiseid mõttemänge, siis Stravinski “Kevadpühitsus” kiskus täistaldadega mullasele maapinnale. Andris Nelsonsi tõlgenduses kõlas ikooniline suurteos rafineeritud metsikusega, mis võimaldas orkestri erinevatele rühmadele pea lugematul hulgal säravaid momente, alates esimeste taktide riskantsest fagotisoolost kuni lõpuosade löökpilliarsenali taltsutamatu ekstaasini. Ettekanne pälvis saalist tormilise toetuse.


27 views