Raiko Raalik: laulda tuleb seda, mis sulle sobib!
- Anne Aavik, muusikaajakirjanik
- May 12
- 15 min read
Updated: May 27
Kui Estonia ees punasel rattateel vuhiseb teist massiivsel fatbike’il mööda härjavõitleja rühiga noormees, siis on see suure tõenäosusega bassbariton Raiko Raalik, kes ise peab end pigem poeediks kui mõõgakangelaseks. Need kaks vastuolulist poolust saavad kokku tema seni ühes võimsamas rollis. Cyrano de Bergeraci kombel on Raiko Raalikulgi vastuoluline loomus, milles sünnipärane soojus ja looduslapselik sarm kohtub ehteestlasliku töökuse ja koormatäie enesekriitikaga. Isepäine on ka tema hääl, mis tavapärastesse “sahtlitesse” ei mahu. Tema georgotsalikult loomulik tämber on juba vajutanud pitseri nii rahvusooperi kui Vanemuise külastajate hinge – olgu mängurliku Leporello või nutika Figaro, maskuliinse Escamillo või pahatahtliku Golaud’na. Ka vestluspartnerina on Raalik südamlik ja siiras – ei mingeid ooperlikke žeste ega kõuehäälel kõmistamist. Ta on Eesti usku: kuigi laulja sai sisse ka mainekasse Helsingi Sibeliuse akadeemiasse, eelistas ta Eesti muusika- ja teatriakadeemiat. Ja ta töötab tõepoolest juba seitsmendat aastat rahvusooperis, kuigi vanuse poolest võiks sõita ühelt konkursilt teisele.
Oled noor, aga teatris asendamatu – ma ei suuda meenutada teist samade hääleomadustega solisti.
(Naerab.) Ma tänan! Eks ma jagan rolle nii Priit Volmeri kui René Soomiga, kes on erinevad hääleliigid; kuidagi on minu hääl trehvanud sinna nende vahele.
Lauljate võistlustel paistab ikkagi teravalt silma, kui haruldased on madalad meeshääled.
Konkursid on nende suhtes ka ebaausad – madalad hääled küpsevad kauem kui võistluste vanusepiir lubab. Seepärast õitsevadki konkurssidel pigem noored sopranid.
Viie aasta eest võitsid Vello Jürna lauljate konkursi ja oled siiani veel konkursivanuses.
Ja peakski kuhugi minema. Aga ma võtan konkursse väga tõsiselt, elan raskelt üle ja sellepärast ma neil eriti ei käi. Ainult lähikonnas, kust saan ruttu koju põgeneda, haha. Baierimaal Immlingi festivali lauluvõistlusel käisin samal aastal küll ka, sain itaalia aaria eripreemia Colline’i eest (Puccini “Boheem” – A.A.), aga tegelikult ei sobi konkursid ja ettelaulmised mulle üldse. Tahan kostüümi! Kontserdid elan veel kuidagi ilma üle. Kohalikud võistlused olen ikka läbi käinud, ainult Klaudia Taevi konkursi ajal – olin küll juba saanud otse poolfinaali – sündis mul tütar, aga siis jäi minemata.
Naislauljatelt võib sageli kuulda, kuidas nende karjääri on kujundanud emaks saamine. Kas isaks saamine ka laulmist mõjutas?
Huvitaval kombel olen muutunud kriitikale immuunsemaks. Kuna laulja hääl on tema keha ja isiksusega nii tihedas seoses, siis noorena võib iga kriitika mõjuda isikliku solvanguna. Lapse sünniga tekkis võibolla suurem erisus hääle ja minu kui isiku vahel. Ja kindlasti tõmbas see piiri era- ja tööelu vahele. Muidugi annan laval ja proovisaalis endast kõik, aga kui olen kodus, siis on uks kinni.
Kõrvalt tundub, et sinu teekond suurele lavale on kulgenud täiesti sujuvalt. Kas on ka olnud hetki, mil oled kahelnud?
Elleri muusikakooli teisel kursusel elasin juba omal käel Tartus, elatasin end klaveri mängimisega restoranides. Küsisin kord oma õpetajalt Taisto Noorelt, et öelgu mulle täiesti ausalt, kas mul on mõtet laulmisega tegeleda – kooli võetakse vastu ju igasuguseid inimesi ja lauljad saavad vähestest. Et võibolla elan mingis mullis. Ja veenvat vastust ma temalt ei saanudki. Eks täna mõistan, et see ei sõltu ainult materjalist, vaid nii paljudest asjadest, kasvõi kokkusattumustest. Ma küll jätkasin õpinguid, aga alles EMTAsse sisse saades sain enesekindlust, et kõik on hästi. Tegin ka Sibeliuse akadeemiasse eksamid ja sain sinna ka sisse. Aga mulle meeldib Eestis nii väga. Ma olen selline, pole midagi teha! Ja usun siiani, et tegin õige valiku, minnes Taavi Tampuu klassi.
Sa said ikka ülinoorelt solistiks.
Olin vist 23. Aga see pole Estonia rekord, Rauno Elp oli veel aasta noorem. Meil on ka sarnane taust, oleme mõlemad Karlova muusikakallakuga keskkoolist. Nagu ka metso Helen Lokuta ja pianist Jaanika Rand-Sirp. Karlova kamp!
Aga jah, Tartu võtab mind alati hästi soojalt vastu. Seal on mul siiani rohkem sõpru kui Tallinnas. Aga eks mind on ka pealinnas omaks võetud.
XX sajand andis meile Skandinaavia suured Wagneri hääled, kes sageli kasvasid üles taludes looduse keskel, nende heale hingamistehnikale ja jõule panid aluse maatöö, lüpsisoe piim ja värske õhk. Ka sina ei kasvanud linnakivide vahel, vaid Kastre vallas Melliste külas.
See oli parim variant ühele lapsele. Minu tütar kasvab Tallinnas ja pean ütlema, et mina sain toona väikeses külakogukonnas palju rohkem vabadust. Ohtu auto alla jääda praktiliselt polnud, see-eest aga elas naabruses hulk ägedaid sõpru. Muusikat oli minu lapsepõlves vähem, aga seevastu kõike traditsioonilise lapsepõlveidülli juurde kuuluvat: ehitasime onne ja ka ujumine sai kähku selgeks, siis lubasid vanemad üksi järve äärde minna. Koju jooksin, kui ema rõdult sööma hõikas. Ka minu lasteaed oli otse meie maja kõrval. Isa oli samas vallas loomaarst, nii et ükski mu pättus ei jäänud vanematele teadmata. Ja küla kasvatas. Maatöid me küll ei teinud – see oli kunagi kolhoosi kõrvale rajatud külake, kus elati paneelmajades –, aga laste arvukuse seisukohalt oli see veel parem kui taluelu!
Kõlab nagu kirjeldus mõnest Lindgreni raamatust.
Mu lemmikraamat oligi “Bullerby lapsed”, sest seal oli palju äratundmisrõõmu – ka meie vedasime akende vahele nööre ja muud seesugust.
Kuidas tegid esimest tutvust muusikaga?
Mu vanemate heal sõbral oli kodus klaver. Nii kui seda nägin, ma selle tagant enam püsti ei tõusnud. Ja vanemad otsustasid osta koju väikese kaheoktaavise pilli. Arvatavasti olin siis umbes neli-viis. Kodus oli meil kassetimängija ja endalegi üllatuseks avastasin, kui ruttu suutsin meloodiaid ühe näpuga kuulmise järgi toksida. See oskus on mul siiani: kuulen midagi raadiost ja võin kohe järele mängida. Ja kuna ma tõesti veetsin klaveri ääres nii palju aega, siis mu ristiema, kes toona töötas Ameerikas, saatis mulle 10. sünnipäeva kingiks raha, et saaksin endale päris klaveri. Ja sealt alles süvendatud muusikaga tegelemine algas, igasugused bändid. Teisest klassist õppisin juba Tartus Karlova muusikakallakuga koolis. See polnudki väga kaugel, pool tundi sõitu. Et aga ühistranspordigraafik oli toona väga hõre, siis olin hommikul 6.50 bussi peal. Ja Tartu Poistekoori proov lõpeb õhtul kell kuus. See viimane on ainus osa, mida ma ei sooviks oma lapsele – üheksa aastat lõputut lonkimist ja ootamist kooli ja muusikakooli või koori vahel.
Kooli ajal kirjutasid ka muusikat?
Midagi jah. Kooliõed õppisid Elleri muusikakoolis ja kirjutasin neile mingi keelpillikvarteti, kolmeminutilise katsetuse. Laulmisest ma pigem ei mõelnud, poistekoor oli sellest teinud kohustuse – mis laulmine, ei-ei! (Muigab.) Aga kuidagi juhtus jällegi nii, et ma läksin kõigepealt Otsa kooli katsetele, kus minu valikuteks olid rütmimuusika-klaver ja klassikaline laul. Sain mõlemale erialale sisse ja siis läksin Ellerisse katsetele, seal miskipärast ainult lauluerialale – ja sain samuti sisse. Kuna ma Tartut väga armastan, siis otsustasin sinna jääda.
Mis sind inspireeris? Kas mäletad oma esimest ooperietendust?
See oli gümnaasiumi ajal, Mozarti “Figaro pulm”, eesti keeles. Atlan Karp oli Figaro, Pirjo Jonas Susanna. Karlova kooli muusikaajaloo õpetaja Sirje Vasmann viis meid sunniviisiliselt teatrisse. Ta on ka ise metsosopran, väga inspireeriv inimene. Temaga koos korraldasime lauluvõistlust “Karlova superstaar”, mina olin seal bändis. Ta viis meid ka Tallinna “Così fan tuttet” vaatama. Toona ei avaldanud kumbki väga muljet. Viimasest ei mäleta suurt, aga Atlan jäi Figarona meelde – ju siis oli seal ikka midagi mäletamisväärset! Aga meil oli ka gümnaasiumis soololaulu õpetaja Tiia Puhvel, kelle silmad särasid nii, et see pani kohe uskuma, et klassikalises muusikas peab midagi olema. Dietrich Fischer-Dieskau albumid oli minu jaoks toona täiesti uus maailm, kuidagi nii puudutav!
Tiia Puhvel suunas mind ka Taisto Noore juurde. Kes oli samuti inspireeriv, jagas plaate kuulamiseks, näiteks Dmitri Hvorostovski “Arie antiche”.
Ja edasi läksid juba muusikaakadeemiasse. Kas vanemad olid sinu valikutega rahul?
Jah, väga. Mõlemat paelub muusika. Mu isa on ka tohutu audiofiil, muusikakuulamise tehniline pool pidi olema viimane sõna ja seega olen kuulnud alati kõrgel tasemel helisid. Minu jaoks on imetlusväärne, et nad olid alati nii toetavad – see on ikkagi küllaltki hirmutav eriala, kui vaadata näiteks loomaarsti pilguga. Viskad lapse tundmatusse ja annad hoogu juurde!
Tulid esimest korda Estonia lavale 2017. aastal, kui olid EMTA teisel kursusel ja just võitnud üleriiklikul lauljate konkursil III preemia. See oli üks võimsamaid osi Eesti algupärases muusikateatris – Cyrano, mille Eino Tamberg kirjutas Georg Otsale mõeldes. Viis aastat hiljem esinesid samas osas Vanemuises – ja tuli teatri aastapreemia. Debüüdiga tippu!
See on tõesti kõige erilisem roll, sest siit sai kõik alguse. Tulles tagasi hääleliikide juurde – eriti esimesel korral oli see roll minu “sahtlist” kahe võrra kõrgemal. See erialaõpetaja jäägitu usaldus – ma ise ütlesin nooti vaadates, ei-ei, selliseid noote mul pole! –, aga Taavi rahustas: vaatame tunnis, küll saame! Just selline pime usaldus – ju ta nägi minus seda. 22-aastaselt sellist tegelast mängida … Cyrano on sügav isiksus, isegi praegu jääb mul elukogemust kõvasti puudu.
Cyrano on korraga nii mõõgakangelane kui poeet, kumba sinus rohkem on?
Eh … poeeti ikka, ma usun! Mõõgavõitlust pidin rohkem harjutama. Aga tõesti, see tegelane on nii mitmetahuline, et kohe, kui arvad, et said ta kätte, pöörab ta uue külje.
Tegelikult oledki loonud ju kaks erinevat Cyranod.
Vanemuise lavastuses on ka teatav saatanlik element – ta ei jäänud ainult rüütellikuks armastusluuletajaks.
Täiuslik inimene poleks nii huvitav?
Temast ei kirjutata oopereid.
Kui traditsiooniliselt on Cyranol suur nina, siis Vanemuise Cyrano näeb välja kui filmitäht.
Sageli võib inimesel olla enda arvates mõni iluviga, mida teised absoluutselt ei märka. Mare Tommingase lavastus on selles mõttes realistlik, et meil kõigil on kompleksid. Minul on ka päriselus täiesti korralik nina! Võibolla ma arvan, et Roxane’ile see ei sobi.
Kas muretsed enda puhul ka mõne sellise asja pärast, näiteks et sa pole piisavalt hea?
Muidugi, pidevalt. Ma olen isegi liiga enesekriitiline, põen väga pikalt tagantjärele igasuguseid etendusi ja kontserte. Sõnade pärast olen juba õppinud mitte muretsema, aga kui on näiteks mingi vokaaltehniline asi, mis ei tule välja laval – see on täiesti loomulik –, aga ikkagi ...
Sinu kolleegid kirjeldavad, et oled väga töökas.
Eks põhjalik ettevalmistus võtab pinget maha, sest ma olen tõesti suur muretseja.
No teine äärmus oleks vahest veel hullem?
Eiei, mul on seda ikka liiga palju. Juba Elleris ütles Taisto: mis sa põed, mine ja tee!
Sinu hääleliik on ka huvitav teema. Oled laulnud erineva ampluaaga rolle, häälevärvi järgi võiks sind baritoniks pidada, ulatus on aga bassi oma.
Taisto Noor viis mind Mati Palmi juurde tundi. Palm tegi esimese hääleharjutuse ja ütles: “Noh, sul on sama seis nagu minul – saad nii kõrgelt ja kui madalalt ja hääl ei sobi kumbagi sahtlisse!” Esialgu laulsin teadlikult madalamaid asju, nüüd olen üha rohkem avastanud end baritonirollidelt. Eks häälte klassifikatsiooni jälgides poleks ka Teo Maiste laulnud Cyranod – temagi on bass. Ma arvan, et tuleb lihtsalt laulda seda, mis sulle sobib. Saksamaal on see Fach’i-süsteem, aga minu arvates hääl ei käi sahtlisse.
Kas suudad nooditekstile peale vaadates hinnata, mis sulle sobib?
Üldiselt küll. Baritoni ja bassbaritoni põhiline vahe polegi ulatuses, vaid bariton peab kõrgemas registris veetma rohkem aega, suutma seda tessituuri hoida. Minul on see loomu poolest madalam, kuigi tipunoodid on samad.
On sul valmis mõeldud ka pikk plaan, mis rolle oma karjääri jooksul kavatsed laulda ja millal?
Eks mul oma strateegia on, näiteks karjääri viimase otsa rolle praegu vastu ei võta. Ka sügisel esietendunud “Carmenis” otsustasin nüüd teha pausi Escamillo laulmisega.
Liiga dramaatiline?
Jah, just seepärast. Mul on viimased viis aastat olnud Berliinis väga hea õpetaja Janet Williams, käin seal nii palju kui võimalik – ehk siis tegelikult liiga vähe, haha. Temagi arvab, et Escamillot on veel vara laulda. Ega teater seda mulle ka peale ei surunud, see oli minu enda sportlik huvi. Lugesin enne Mati Palmi raamatut. Ta laulis kolm etendust “Carmenit” ja nentis, et duett on ikka talle liiga kõrge, aariat võib laulda. Mõtlesin, et mis kõrge, mina proovin ka! Tegin neli etendust ära ja tundsin, et võibolla tõesti. Õnneks tuli teater mulle ilusti vastu. Nooruses võiks rohkem väärtustada erinevaid värve hääles, Escamillo roll on nagu kehastunud maskuliinsus. Ja praegune lavastus (külalislavastaja Rouenist Pierre-Emmanuel Rousseau – A.A.) jätab Escamillo ka akustiliselt veidi raskesse seisu, sest aaria on seatud lavasügavusse. Sealt nii mõjule pääseda, nagu Bizet’ seda mõtles, on väga raske. Publik tahab sind kuulda!
Uue ooperilava teema on jätkuvalt aktuaalne, kui palju ise sellele igapäevatöös mõtled?
Tuleb ikka ette! Laval olles saad üsna ruttu aru, et mõnes kohas laulad nagu kotis, teises kuuled ülemhelisid. See algab iga uue lavastusperioodiga, kui enne suurele lavale jõudmist hakatakse lavastajat mõjutama: võibolla kaalud tegevuse ettepoole toomist, siit pole kuulda. Muidugi ei usu seda keegi enne lavaproovi jõudmist, ja siis hakatakse nõudma: kõvemini!
Vanemuise väikesel laval on vist hoopis teine tera?
Seal on juba ruumi väiksuse tõttu peale Estoniat küllaltki lihtne – laulad lihtsalt ruumi täis.
Rääkides veel sinu töökast elust ja rollidest – esimestesse tööaastatesse langes mitmeid Mozarti oli, mis tundub olevat hea. Samas kaebavad paljud lauljad, et tema kirjaviis on ääretult ebamugav.
Muidugi! Sellepärast ta ongi kasulik, et see ebamugavus õpetab, hääle üle peab kontroll püsima. See on tõesti väga keeruline. Ka konkursse kuulates on märgata, et finaali jäetud Verdi aariad tulevad hõlpsalt, aga näiteks II vooru Leporello aariaga võib vahele jääda. Olen lugenud, et paljud edukad lauljad pikivad teadlikult suurte ooperite vahele Mozarti rolle, et end n-ö maa peale tagasi tuua.
Tegid eelmisel kevadel ka esimese Wagneri osa ooperis “Lohengrin”, kuidas tundus?
See on liiga väike roll, et mõju häälele tunnetada. Aga mõnedki lauljad pendeldavad Wagneri ja Mozarti vahel edasi-tagasi ja saavad hakkama. See kõik on väga individuaalne. Mind see muusika tõmbab väga, aga üritan need osad siiski jätta nii karjääri lõpu poole kui võimalik. Kuigi järgmisel aastal on mul veel Wagneriga tegemist, aga sellest räägime juba täpsemalt juulikuus!
Tulevikuplaanidest veel: juba viis aastat tagasi avalikustati plaan tuua Estonia lavale suurepärase tšehhi ooperihelilooja Leoš Janáčeki ooper “Kaval rebaseke”.
Jaa, 2026. alguses esietendub, seal teen ma peaosa, Metsniku rolli ja Priit Võigemast lavastab. Aga enne tuleb veel välja Britteni ooper “Peter Grimes” ja José Cura on rahvusooperis tagasi lavastamas. Ta on väga lahe! Väsimatu, hommikust õhtuni.
Ta on kuulsaks saanud tenorina, aga viimati “Tütarlast kuldsest Läänest” lavastades ta ka dirigeeris, lisaks tegi lavakunstniku ja valgustaja tööd, ja lõpuks laulis peaosa.
Peale selle on ta veel helilooja. Ja kitarri mängib hästi.
Viimastel aastatel oled saanud ka korralikult prantsuse ooperisse kaevuda.
Kõige esimene, pisike roll oli mul “Faustis”. Siis olin esimest korda koos Ain Angeriga
laval. “Romeos ja Julias” tegin isegi kaht osa. Raveli ooperis “Laps ja lummutised” oli mul ka väike roll – seal on kõigil väikesed rollid, neid on lihtsalt nii palju. Minu kogemus prantsuse muusikaga näitab, et see on hästi tekstipõhine. Kui sa seda teksti paberilt lugeda ei oska, siis on väga raske, sest noodid ühtlustuvad kõnerütmiga. Hea paralleel on Ehala “Päikeseratas”, kus nii kõnerütm kui intonatsioon kõlavad nii hästi muusikas vastu.
Aga Debussy ooperi “Pelléas ja Mélisande” Golaud oli ikka suur suutäis. See on ka jälle pigem baritoni partii – üldse prantslased armastavad kõrget tessituuri, kui kirjas on bariton, siis on tegu peaaegu et tenorirolliga. See osa sobib mulle üllatavalt hästi. Aga tohutu õppimine oli, terve suvi läks selle peale. Need Debussy meloodiad nagu algaksid eikusagilt ja ka lõpeksid eikusagil! Muusikule on see hästi keeruline, sest selles kõlamassis muutub vähe, iga muutus on sündmus ja selle õppimist alustades ei saa arugi, missuguses vaatuses sa oled või mis stseen see on – kõik kõlab nii sarnaselt. Mängima hakkavad mikroskoopilised detailid, mis mõjuvad lõpuks võimsalt. Sellega läheme veel Leetu külalisetendusi andma. Aga esimeseks ooperiks kuulajale ma seda vist ei soovitaks!
Lisaks Eesti ooperiklassikale, Tambergi “Cyranole”, oli sul 2023. aastal veel teine osa algupärases ooperis. “Birgitta festivalil” esietendunud Timo Steineri ooperis “Crisis” kehastasid õhtujuht Orachellot, Peep Vainu tüüpi staarkoolitaja-guru.
Selle rolli loomine oli kuidagi nii … Me kõik, see trupp, saame ka tavaelus hästi läbi ja suhtleme. (Maria Listra, Iris Oja, Heldur-Harry Põlda, Tamar Nugis – A.A.) Käisime seal koos ja hakkasime otsast minema. Libretistil polnud see tegelane alguses mõeldud sellise latekspükstes mehena, nagu ta lõpuks välja kukkus, vaid tõsiseltvõetava oraaklina, aga kuidagi üks asi viis teiseni. Mulle meeldib väga töötada lavastaja Veiko Tubinaga, kes suunab nii vaikselt, ta ei piira üldse, aga ikkagi tervik lõpuks töötab. Mulle ei sobi, kui lavastaja lihtsalt liigutab mind laval a-st läbi b c-sse. Ma tahan ise avastada, möllata ja proovida, pakkuda variante. Veikoga kujuneb see alati nii loomulikult – täpselt samamoodi oli eelmisel suvel, kui tegime Philip Glassi ooperit “Hydrogen Jukebox”.
Jälle üks tekstipõhine ooper, kus on väga palju sõnu.
Meeletult! Selle on biitnikluuletaja Allen Ginsberg kirjutanud esmapilgul seosetus inglise keeles, aga samas on see väga sügava sisuga teos. Paljud on öelnud, et seda tasuks vaadata mitu korda. Ja see raputab läbi – tohutu korduste arv viib ka esitaja transsi. Lisaks muusikalistele kordustele võimendas seda meie liikumisjuht Ingmar Jõela korduvate liigutustega. See oli minu esimene koostöö Ivo Uukkiviga, kelle ees mul on alati olnud väga suur respekt. Minu jaoks on müstika, kuidas ta suutis ilma meloodiata pähe õppida mitu lehekülge India jumalaid ja muud sarnast teksti?! Vot see on keeruline. Aga lõpuks kukkus kõik väga hästi välja.
Praegu sõidad pidevalt kahe linna vahet, sest 2. mail esietendub Tartus Puccini “Boheem”. Inglise lavastaja John Ramsteri töö on siinmail veel liiga uus, et oskaks ette aimata, kas meid ootab rahulikult traditsiooniline või polariseerivalt ultramoodne lavastus.
Ei, tegevus ei toimu kosmoses ega kuu peal, vaid kuuekümnendatel Pariisis, sellega tundub, et on hästi!
Sinu esimene roll Vanemuises oli Leporello ja said selle eest kohe meeletult kiita.
Ma tahaksin väga tänada Vanemuise kunstilist juhti Risto Joosti, kes mind Tallinnas kuulis ja andis mulle selle osa, millest unistab iga meeshääl, kes alustab õpinguid aariaga “Notte e giorno”!
Kas tajud laulmist rohkem vaimse või füüsilise tööna?
Saan järjest rohkem aru, kui palju see on füüsiline – nagu sport. Tehnika paraneb ja mõistad aina paremini, kui palju pead kehaga tööd tegema. Peale etendust on ikka selg läbimärg. Kui algul läks rohkem energiat laval jooksmisele, siis nüüd on just laulmine ise põhipingutus.
Trenni teed ka?
Kui ei tee, siis annab laval kohe tunda. Tegin hiljuti üle pika aja “Don Giovannit” – seal on nii palju jooksmist, et proovis lihtsalt ei jaksa, pole enam harjunud! Kui hooajal oli rohkem etendusi, ei pannud tähelegi. Aga käin küll ka jõusaalis, teatris on see õnneks olemas. Ujun vahel ja sõidan jalgrattaga.
Kas on olemas limiit, kui palju üldse laulja tohib etendusi anda?
Sügisel mul oli üks selline nädal, et teisipäeval Tallinnas “Don Giovanni” muusikaline läbilaulmine, siis kolmapäeval Tallinnas “Figaro” peaproov, neljapäeval “Don Giovanni” etendus Tartus, reedel ja pühapäeval Tallinnas “Figaro” etendus – nii et nädalas tuleb küll vahel viis korda Mozarti ooperi peaosa laulda. See oli täitsa lahe kogemus! Ja ma ei olnud üksi, tegime selle läbi koos Tamar Nugisega, kes oli Krahv ja Don Giovanni, samas kui mina laulsin Leporellot ja Figarot.
Kas jääb aega ka rollidest unistada?
“Così fan tuttet” tahaks veel laulda. Aga vot ei tea, kas bassi- või baritoniosa!
Aga Verdi?
Mnjaaah ... püüaks kuhugi 40. eluaastasse Mozartiga välja venitada – (Peaaegu lauldes.) see on hääle palsam. Aga olen teinud ka juba “Trubaduuris” Ferrandot ja “Jeanne d’Arcis” pisirolli. Ja Falstaffi muidugi tahaksin laulda – aga ma olen veel liiga noor.
Kui palju jääb sul üldse aega maailma parimaid lauljaid kuulata?
Jah, noh – MET Live’i äpp mul on. Kui Berliinis tunnis käin, siis üritan ka ikka õhtul ooperisse jõuda, kui ajad sobivad. Huvitaval kombel olen kogenud, et ooperi kinoülekanne ei paku mulle nii suurt elamust. Plaati kuulata on aga hoopis teine asi.
Mõni suur eeskuju?
Esimene plaat, millest olin tohutus vaimustuses, oligi Dmitri Hvorostovski “Arie antiche”. See hakkas mul auto plaadimängijas lõpuks hüppama – nii ära kuulatud sai. Ja Bryn Terfeli Lied’i-album. Kuulasin hiljuti, kuidas ta laulab “Don Quijote’i” tsüklist “Dulcinea laulu” – täiesti ulmelised värvid tema hääles! Vahel on sellised pisikesed hetked, oled näiteks kõrvaklappidega trammis ja saad meeletu laengu. Nii palju on häid lauljaid, kõik ei tule korraga meeldegi. Ots, Palm, muidugi Urve Tauts, Anu Kaal, Tiit Kuusik …
Kui palju peaks laulja teisi kuulama?
Väga palju! Pole vaja karta kopeerimist: kui kuulad sadat erinevat versiooni, ei ladestu mõne teise laulja maneerid. Kust sa muidu õpid tajuma sajandeid vanu stiile, mida pole ju kusagil kirjas. Olen täheldanud, et kontserdil kuuled ära, kes pole eriti teisi kuulanud ja on vaid noodid selgeks õppinud. Mingid traditsioonid on, mida noodis pole.
Pidevalt on kuulda ka kriitikat, et praegused lauljad on minetanud selle õige itaalia tehnika …
Eks lauljad laulavad laias laastus nii, kuidas neid palgatakse – ju siis nüüd makstakse sellise laulmise eest, nagu täna kuuleme. Ma arvan, et lauljatele ooperilaval on praegu märksa suuremad nõudmised paljudes teistes aspektides, mis puudutab näiteks lavalist tegevust ja selle usutavust või näiteks paindlikkust eri žanride vahel. Suur mõjutaja on minu arvates ka see, et lavastajad soovivad näha laval nooremaid inimesi. Lauljad peavad saama lavaküpseks varem, aga loodusel on sageli hääleaparaadiga omad plaanid. Eks tahes-tahtmata mängib oma rolli ka muusika, mis kõlab väljaspool kontserdisaale ja ooperimaju. Ja mis toimub draamateatrite lavadel ja kinos. Tõepoolest on klassikaline laulmine muutunud, nagu on muutunud ka saalide suurus ja orkestrikõla ja maailm üldiselt. See muutus ei ole kindlasti tingitud ainult ooperilauljatest – oleks ka imelik, kui erinevate põlvkondade vahel mitte mingisugust konflikti ei tekiks!
Estonia on veel repertuaariteater, aga ka suurte riikide ooperimajades sageli püsitruppi enam polegi.
Lühiajalises vaates on ilmselt odavam teha projektiteatrit ja palgata iga kord uued artistid, aga pikas plaanis on ühtekuuluv trupp väärtus omaette. Mu selge veendumus on, et sellises seltskonnas sünnivad paremad asjad. Kui Eestis püsitrupp ära kaotataks, siis elatise teenimiseks peaks vabakutselised Eesti lauljad välismaalt tööd otsima ja tulemus oleks ilmselt see, et rahvusooperis laulaksid välissolistid.
Kas laulmine teeb sind õnnelikuks?
Enamuse ajast küll. (Naerab.) Eriti kui tuleb hästi välja. Aga mõnikord teeb ka kurvaks. Ei saa öelda, et kogu aeg hing laulab. On hetki, kui ei taha üldse.
Kas seda, kas tuleb hästi välja, otsustad sa ise või on sul mõni kõrv, keda rohkem usaldad? Kui palju vajad kiitust?
See on keeruline teema. Esialgu oli see kindlasti kinni kiituse saamises. Viimased paar-kolm aastat olen avastanud end olukordadest, kus publik on rahul, arvustused kenad, aga ma ise tunnen end halvasti. Samuti tulin hiljuti proovist, kus pianist polnud üldse rahul, aga mul oli nägu naerul. Igapäevaselt kuulan ma loomulikult oma teatri repetiitoreid, kes mind ja mu häält ka juba väga hästi tunnevad. Kõige otsekohesemat tagasisidet saan Riina Pikanilt.
Kas istud vahel endiselt oma lõbuks klaveri taha?
Vana-aastaõhtul oli viimati nii, et teatrist läksime kolleegidega Philly Joe’sse. Sealt leidsin Elleri kursusekaaslase, kellega tegime kunagi kuus aastat bändi. Läksime lavale, mina klaveri taha ja jämmisime kella kuueni hommikul. See oli suurepärane õhtu!
Sirje Vasmann (muusikaõpetaja Karlova gümnaasiumis): "Koolis oli Raiko pigem tagasihoidlik ja heatahtlik, humoorikas tüüp.. Õppis stabiilselt - kõik mis vaja, sai tehtud. Poistekoori poisid hoidsid omavahel kokku. Ja et too kool oli hästi sümpaatne oma muusikaklassidega, solfedžo ja muusikaajalugu algas viiendast klassist - siis oli seal õpetamine ka lust ja lillepidu."
Riina Pikani (pianist-repetiitor): "Raiko on väga-väga töökas! Mul on temaga väga huvitav tööd teha, sest me täiendame üksteist. Ja õpin ka ise temalt - näiteks seletab ta mulle vokaaltehnilisi asju. Tal on väga hea kõrv ja ta omandab materjali väga kiiresti. Kui mina mõnikord hiljaks jään, siis tema istub juba klaveri taga ja mängib klaviirist oma partii saadet. Lauljale annab palju juurde, kui osata ka mõnda pilli mängida. Tal on kõik omadused, et saada suureks lauljaks!"
