Rahutu suvelõpu peegeldusi. XVII Tallinna kammermuusika festival “Torm ja tung”


Tallinna kammermuusika festival pakkus augustikuu viimasel nädalal säravaid esitusi ja laia skaalat tunnete dünaamikast tormi ja tungi (Sturm und Drang) ajastu vaimus. Kuuel omanäolisel kontserdil imponeeris interpreetide mängurõõm ja vabadus, mis näis olevat kunstilise juhi Maano Männi varjatud missioon kurja epideemia ja piirangute ajajärgul. Peab etteruttavalt ütlema, et see eesmärk teostus suurepäraselt ning kogu festivali vältel oli hea meel tõdeda, et ka kõige dramaatilisemaid muusikalisi hetki tasakaalustas muusikute nakatav heatujulisus ja ilmne rõõm ühisest musitseerimisest.


Torm ja tung

Avakontsert Mustpeade majas vastas kõige paremini festivali nime loodud ootusele, pakkudes ajaloolises mõttes ehedaid tormi ja tungi elamusi. Kontserdi avas põikena tänapäeva resideeriva helilooja Elis Halliku teravmeelne pastišisugemetega “La Passione” esiettekanne Haydni 49. sümfoonia teemadel, o

lles viimasele vaimukaks sissejuhatuseks. Sellegi puhtakujulist Sturm und Drang’i kehastava teose peamiselt minoorsele kõlavärvile lisasid vürtsi nii tämbriline sulanduvus kui ka individuaalsed tooninüansid mängijatelt (flöödil Oksana Sinkova, oboel Riivo Kallasmaa, klarnetil Eneko Iriarte Velasco, metsasarvel Kreete Perandi ja fagotil Peeter Sarapuu), kellest oleks patt kedagi eraldi esile tõsta. Seade puhkpillikvintetile viitas ilmsele tõsiasjale, et puhkpillimuusika jääb väärikalt kammermuusika ridadesse, hoolimata hetkel aktuaalsest riigi tasemel püüdest seda tasalülitada. Minu jaoks oli Beethoveni klaveritrio op. 1 nr 3 ettekanne (viiuldaja Triin Ruubel-Lilleberg, tšellist Theodor Sink ja pianist Sten Heinoja) kogu festivali pärl, mis lõi elevuses ootuse kogu festivaliks, kuid mille taset ei suudetud vähemalt siinkirjutaja arvates ületada: sedavõrd perfektsed olid ansamblitunnetus ning veatu intoneerimisega koosmängust välja kasvavad ja sellesse suubuvad soolod. Noore Beethoveni tiivustavast entusiasmist kantud afektid, mis vaheldusid pahaendelise tumeda lüürikaga, kõnetasid esimesest taktist ja andis solistidele võimaluse särada, teise osa teema ja variatsioonide tuumakas kooslus viis välja kolmanda osa skertsoliku menuetini, mille kontrastid olid meisterlikult tasakaalustatud, päädides rohkete harmoonia- ja tempomuutustega finaaliga. Ei kelleski teises kui Beethovenis, kes oli solist ja looja ühes isikus, leiab parima väljenduse ajaloolise tormi ja tungi perioodi üks põhiideid, nn originaalgeeniuse ideaal, kes Goethe sõnul ei jäljenda, vaid loob, nagu teeb seda loodus.

Festivali pärl oli Beethoveni klaveritrio esiitajateks Triin Ruubel-Lilleberg, Sten Heinoja ja Theodor Sink. FOTO SIIRI PADAR / PLMF
Noored talendid

Kontsert “Noored talendid” tõi lavale kevadel Poolas rahvusvahelise kammermuusika konkursi “KraCamera” võitnud keelpillikvarteti M4GNET (I viiul Robert Traksmann, II viiul Katariina Maria Kits, vioola Mart Kuusma ja tšello Marcel Johannes Kits), kelle esituses kõlasid Šostakovitši 5. keelpillikvartett op. 92 ja Haydni 5. keelpillikvartett op. 20. Neist esimene kõrgus oma võrreldamatus filosoofilisuses ja traagikas kaugelt üle järgnenud teoste ja pani mõtlema, kas kava ülesehitusele poleks kasuks tulnud sellega kontsert lõpetada. Muidu veenvas ettekandes tuli esiti ette rabedust ja hüplikkust, kuid attacca järgnenud osade finaali kurbhelge rahunemine korvas konarused. Märksa toekam oli Haydni nn “Päikesekvarteti” esitus, eriti haaravalt kõlas fuugavormis finaal. Pärast pausi ettekandele tulnud Richard Straussi sonaat Es-duur op. 18 Hans Christian Aaviku (viiul) ja Karolina Žukova (klaver) esitusest voogas saali rahulolu, eraldi tahaks välja tuua mõlema noore muusiku täpsed fraasikujundused ning selgelt väljajoonistatud muusikalised liinid, mis tegid kuulamise nauditavaks. Selle Straussi noorpõlveteose puhul ei jää küll painama dilemma, kas tegemist on kõrgel tasemel meelelahutuse või sügava mõtisklusega: tegu oli oodiga armastusele.


Inspiratsioon

Õhtu pealkirjaga “Inspiratsioon” pühendus Clara ja Robert Schumanni loomingule ning eelromantilised meeleolud asendusid hüperromantilistega. Erinevad kujundirikkad muusikalised pildid andsid kokkuvõttes värviküllase tulemuse ja lõid meeldivalt kompaktse kava, mis oli üles ehitatud heliloojate muusikalise dialoogina, kus iga näiliselt lihtsakoelise teose taga näis peituvat mingi varjatud emotsionaalne põhjendus, nagu abielupaari puhul ikka võib ette tulla. Muusikast tiivustatult manas fantaasia silme ette küünlavalguse ja pianistide maani kleidid nagu Clara Schumanni kujutatakse ning mõtlesin, et kui juba festivali pealkiri on kunstide ülene, siis võinuks selgelt romantilise fookusega kava puhul ka muusikaväliseid elemente julgemalt kasutada. Mullusest festivalist püsib ju eredalt meeles põnev kontsert Katariina kirikus, kus esitustele oli lisatud multimeedialahendusi. Avaloos, R. Schumanni kolmes romansis op. 94 demonstreeris Kalev Kuljus (oboe) perfektselt välja joonistatud, pikki heakõlalisi saksa Lied’i vaimus meloodikaga fraase, tuues selgelt esile nende näilise lihtsuse taha peituvad suuremad emotsionaalsed arendused. Pianist Sophia Rahman pakkus selles solistile võrdväärset tuge. Elegantselt ja soojalt kõlasid C. Schumanni melanhoolse alatooniga kolm romanssi op. 22 viiulile ja klaverile Maano ja Marite Männi esituses, sama autori intiimselt mõtisklev ja introspektiivne “Nokturn” op. 6 nr 2 noorelt pianistilt pälvis publikult suure aplausi. R. Schumanni “Adagio ja Allegro” op. 70 metsasarvele ja klaverile (Kreete Perandi ja Sophie Rahman) võlus hoogsuse ja enesekindlusega. Õhtu lõpetanud klaverikvartett op. 47 jäi siinkirjutajal kuulmata, kuid kohalviibinute muljed olid eranditult kiitvad.

Suurepärase elamuse pakkusid Kalev Kuljus ja Sophia Rahman. FOTO SIIRI PADAR / PLMF
Meditatsioon

Kontsert “Meditatsiooni” kantigi ette Rootsi-Mihkli kiriku küünlavalguses, kuid selle eriilmeline kava pakkus mediteerimise kõrvale ka dramaatilist pinget. Luciano Berio üllatavate heakõlaliste käikudega trompetiminiatuuriga “Good Night” juhatas Indrek Vau sisse Kaija Saariaho “Dufti”, ekspressiivse monoloogi Eneko Iriarte Velascolt (klarnet), mille värvikate nüansside kõrval hakkas üllatavalt kõlama vaikus ja pauside täitmine. Claude Debussy tšellosonaat Indrek Leivategija ja Irina Zahharenkova esituses oli impressionistlik helimaaling, mis hoolimata n-ö udusest kõlapildist püsis kompaktsena ja veenis sellisena meeldejääv

alt. Pärdi “Fratres” Zahharenko ja Aaviku ettekandes kujunes ootamatuks, sest kulminatsioonis purunes viiulikeel ning teost mängiti uuesti. Alati isikupäraselt Zahharenkovalt pärines ka kontserdi parim ettekanne, Beethoveni “Kuupaistesonaadi” kolmas osa, mille spontaansus ja kirglikkus realiseerusid tema sõrmede all eriti kujukalt, samas oli sonaadi esimeste osade pedalisatsioon sedavõrd rikkalik ja ülepaisutatud, et kristallselge faktuur määrdus ja kujuteldav kuupaiste kippus ära uppuma.

Festivali peakülaline oli Austria-Vene viiuldaja Fjodor Rudin. FOTO SIIRI PADAR / PLMF

Geeniuste epohh


Festivali galal “Geeniuste epohh” Jaani kirikus anti üle Marje ja Kuldar Singi nimelise PLMFi noore muusiku preemia, mille tänavu pälvis enam kui õigustatult tšellist Theodor Sink. Bachi kontsert oboele ja viiulile d-moll Kalev Kuljuse soleerimisel jäi kaugele Sturm und Drang’i ajastust, kuid see ei kahandanud kuigivõrd meisterlikust esitusest saadud muljet. Elav ja ilmekas oli kontserdi peateos, Richard Straussi “Metamorfoosid” keelpillisepteti seades (Fjodor Rudin ja Hans Christian Aavik viiulil, Liisa Randalu ja Mart Kuusma vioolal, Theodor Sink ja Johannes Välja tšellol ning Regina Udod kontrabassil), ilmselgelt tänu noorema põlve ühe mainekama viiuldaja Fjodor Rudini erksale juhtrollile – mida ta on lihvinud kahel hooajal Viini Filharmoonikute kontsertmeistrina –, kuigi iga mängija häälejuhtimisel on Straussi meisterlikus orkestrikäsitluses otsustav roll.

On tõdetud, et see teos tsitaatidega Beethovenilt ja Wagnerilt oli helilooja luigelaul Saksa kultuuritemplitele, millest pärast Teise maailmasõja pommirünnakuid oli järele jäänud vaid hunnik varemeid – nagu suuremast osast Euroopa ajaloolistest linnadest, kaasa arvatud Narva ja Tallinn –, kuid selles on nähtud ka kummardust tema iidolile Goethele, kelle didaktilise eleegia “Taimede metamorfoos” on eesti keelde tõlkinud August Sang.

Marje ja Kuldar Singi nimelise PLMFi noore muusiku preemia pälvis tšellist Theodor Sink. FOTO SIIRI PADAR / PLMF
Kulinaarsed naudingud

Kui tormile järgneb vaikus, siis festivali viimane kontsert “Kulinaarsed naudingud” pakkus helges ja kerges võtmes lugusid Martinůlt, Satie’lt, Piazzollalt jt autoritelt. Ühtlasi sai selgeks, et meie suurele hulgale musitseerivatele näitlejatele sekundeerivad oivaliselt näitlevad muusikud nagu Maano Männi, Siluan Hirvoja (tšello), Oksana Sinkova, Indrek Vau (trompet), Eneko Iriarte Velasco, Peeter Sarapuu, Irina Zahharenkova, kelle mõnusa huumoriga sketšid publikut korralikult naerutasid. Maano Männi on ilmselgelt Soomes taasavastanud lihtsa olustikulise huumori võlud, mis pole meilgi võõras (meenutagem kas või Ervin Abelit, Sulev Nõmmikut ja Vello Viisimaad), kuid ärapanemine ja kibestunud iroonia on elulustlikud naljad välja tõrjunud. Festival lõppeski operetlikus meeleolus ja kui midagi kripeldama jäi, siis ehk küsimus, miks ei saanud kuulata mõnda pikka ja jutustavat vokaalballaadi, mis nii kenasti esindanuks tormleva ja tungleva ajastu poeesiat. Eriti võrdluses mulluse festivaliga, mis tõi sedavõrd säravaid vokaalseid elamusi, jäi seekord midagi puudu.

Küll aga ei jäänud puudu hoolest ja empaatiast, millega Pille Lille korraldustiim publikut ümbritses. Lõppkontserdil üllatati kuulajaid lausa suupistete ja jookidega, mis lõi sooja tunde ja pani ootama uusi muusikalisi (ja kulinaarseid) kohtumisi tuleval suvel.

204 views