• Ia Remmel

Pjotr Tšaikovskist tema 180. sünniaastal

Maailma ühe armastatuima helilooja Pjotr Tšaikovski sünnist möödub tänavu 180 aastat. Järgnevas loos räägib vene muusikateadlane, Klini riikliku Tšaikovski memoriaalmuuseumi juhtivtöötaja Ada Ainbinderiga sellest, mis seisus on Tšaikovski loomingu uurimine praegusel ajal ning mis toimus Venemaal helilooja juubeliaastal.


FOTO ÉMILE REUTLINGER / WIKIPEDIA

Mida planeerisite tänavuse Tšaikovski 180. sünniaastapäeva puhul?


Ada Ainbinder: Meie suurim projekt, millega tegeleme kogu aeg, mitte ainult juubeliaastal, on Tšaikovski kogutud teoste uue versiooni väljaandmine. Sel aastal ilmus juba 12. köide. Miks me teeme uut versiooni – kuna Tšaikovski on maailmas kõige tuntum ja mängitavam vene helilooja, on suur vajadus tema heliteoste täielike tekstide järele. Aga 127 aasta jooksul pärast helilooja surma on Tšaikovski teosed läbinud hulgaliselt eri redaktsioone, mille käigus on tekkinud ka palju moonutusi. Uusi kogutud teoseid välja andes me võrdleme redaktsioone, püüame leida tõesemaid lahendusi, samuti üritame rekonstrueerida hävinenud teoseid. Kaks aastat tagasi andsime välja mitte tervikuna säilinud, fragmentide põhjal rekonstrueeritud Tšaikovski varase ooperi “Undiin”. Samuti pole olnud võimalust tutvuda Tšaikovski kõige tuntumate teostega, nagu näiteks “Luikede järv”, “Jevgeni Onegin”, 1. klaverikontsert sel kujul, nagu Tšaikovski nad algselt lõi. Tšaikovski algne versioon 1. klaverikontserdist oli hoopis teistsugune võrreldes sellega, nagu me seda praegu tunneme. Nüüd andsime sellest teosest välja kaks autoriredaktsiooni. Kogutud teoste väljaannetesse on koondatud ka kõik Tšaikovski eri tüüpi kirjutised: muusikakriitilised artiklid, pedagoogilised tekstid, luuletused, päevikud, märkmikud ja muidugi tema epistolaarne pärand, mis sisaldab üle 7000 kirja.


Arvatavasti et teata palju Tšaikovski pedagoogilistest kirjutistest, samuti ka luuletustest. Mida seal leidub?


Tšaikovski töötas õppejõuna Moskva konservatooriumis ja on ka kahe harmooniaõpiku “Руководство къ практическому изучению гармонии” ja “Краткий учебник гармонии” autor. Väga huvitav materjal on tema loengud, kirjutatud üles Sergei Tanejevi poolt, kes oli Tšaikovski õpilane ja sõber. Need loengud avaldatakse nüüd esmakordselt. Luuletusi kirjutas Tšaikovski kogu elu vältel. Üks tuntumaid neist on “Piibelehed” – oma lemmiklillest; piibelehti armastas Tšaikovski väga. Üldse oli Tšaikovskil kõrvuti heliloojaandega ka ilmselt suur kirjanduslik anne. Sellest annab tunnistust ka see, et ta on kõigi oma ooperite libretode autor või kaasautor. Kui libreto oli ka teiselt autorilt, osales ta seal aktiivselt. Seda on näha näiteks “Padaemanda” libreto mustandeid vaadates, mille autoriks oli Tšaikovski vend Modest, aga suur osa teksti on seal ka Tšaikovskilt endalt. Näiteks Jeletski aaria tekst on tervikuna Tšaikovski kirjutatud.


Milliseid olulisi uurimusi või raamatuid Tšaikovskist on viimasel ajal välja antud?


Kõige olulisem Tšaikovskist ilmub ikkagi siin Venemaal. Siin asuvad kõik peamised temaga seotud allikad ja see, mis ilmub teistes maades, on kas tõlked või toetuvad siinsetele uurimustele. Viimase aja tähelepanuväärsematest publikatsioonidest nimetaksin näiteks Tšaikovski kirjavahetust oma kirjastaja Peeter Jürgensoniga (Eesti soost Venemaa silmapaistvaim muusikakirjastaja – Toim.), mis avaldatakse esimest korda ilma kupüürideta. Tulid välja ka esimesed kolm osa Tšaikovski kirjavahetusest Nadežda von Meckiga. See kirjavahetus avaldati esmakordselt 1930. aastatel, aga paljude kupüüridega, meelevaldsete parandustega, ka kirjavahemärkides, mis teinekord muutsid isegi lause mõtet. Enese eest kõneleb ka see, et uus väljaanne tuleb viieköiteline – varasem oli kolmeköiteline. Tuli välja raamat “Tundmatu Tšaikovski”, kus on esmakordselt avaldatud suur osa helilooja kirjavahetusest vanematega, seal on materjalid tema lapsepõlvest, tema hoidjast Fanny Dürbachist, dokumendid alates instituudist kuni testamendini. Seal on ka kirjad, mis varem olid erinevatel põhjustel avaldatud tugevate kupüüridega.


Kas uurimistöö käigus on tulnud välja ka erilisi avastusi?


Vahest üks sensatsioonilisemaid ongi 1. klaverikontserdi kaks redaktsiooni. Nende ümber käib diskussioon siiamaani, kuigi nad on teada juba 1915. aastast. 2000-ndate aastate algul sai valmis Tšaikovski teoste bibliograafiline kataloog – see on midagi samalaadset, nagu Mozartil Köchel. See on esimene selline kataloog vene heliloojale. Siin tegi ära tohutu töö Polina Vaidman (Ada Ainbinderi ema, muusikateadlane, kunstiteaduste doktor – Toim.), kes 40 aastat oli Tšaikovski arhiivi hoidja ning tema ajal tehti mitmeid olulisi avastusi. On ilmunud ka uusi allikaid, näiteks Berliini riiklikust raamatukogust leiti meie saksa kolleegide poolt 1. klaverikontserdi partituur, millest seda esmakordselt esitas Hans von Bülow. Just selle von Bülowi käsikirja saamine oli väga oluline ja andis võtme selle kontserdi autorivariantide mõistmiseks. Teinekord võib ka mõni väike dokument olla olulise tähtsusega. Näiteks Tšaikovski viiulikontserdi puhul, mis on kirjutatud Šveitsis Clarensis. Seal viibis ta oma sõbra, viiuldaja Iosif Kotekiga. Seal aga andis võtme ühe koha mõistmiseks Tšaikovski telegramm Kotekile: “Играй анданте концерта без сурдины, но в оркестре сурдины должны остаться,” (Mängige Andante’t kontserdis ilma sordiinita, aga orkestris peavad pillidel sordiinid peale jääma.)

Helilooja elutuba tema Beckeri klaveriga Klini majamuuseumis. FOTO WIKIPEDIA

Tšaikovski 1. klaverikontserdi autoriversioone on hakatud ka järjest rohkem esitama. Meenub, et näiteks Mihhail Pletnjov on seda mänginud.


Jah, ühte autoriversioonidest on mänignud Mihhail Pletnjov, samuti vene pianist Andrei Korobeinikov, Kirill Gerstein salvestas selle esimesena. Kuid kahjuks ei esitata kõige esimest, Hans von Bülowi versiooni. Publik ja ka pianistid on teistsugusega harjunud. Tšaikovski aga vääriks, et tema teoseid esitataks nii, nagu ta on need kirjutanud.


Nüüd selgub aga, et on olemas ka Tšaikovski 3. klaverikontsert …

See on alati olemas olnud, kahes variandis. Tšaikovski kirjutas selle algselt sümfooniana Es-duur. Siis ta mõtles ümber ja hakkas selle asemel kirjutama 6. sümfooniat. Aga Es-duur sümfoonia materjalist tuli tal idee teha klaverikontsert. Ta näitas seda oma sõbrale ja õpilasele Tanejevile, kes seda aga kritiseeris ja leidis, et – liiga pikk. Siis otsustas Tšaikovski teha selle vaid üheosalisena. Kahjuks valmis ta aga sellega enam ei jõudnud. Tanejev, kel hakkas vist südametunnistus piinama, lõpetas selle pärast ise eskiiside põhjal. Praegu on Deniss Matsujevil kava, kus ta esitab kõiki Tšaikovski kolme kontserti.


Kui rääkida Tšaikovski ooperitest, mida tal on kokku 11 – millest see tuleb, et väga populaarsed on vaid mõned, teisi aga esitatakse suhteliselt harva?

Sellele on keeruline vastata. Muidugi on “Jevgeni Onegin” maailmas kõige enam esitatud vene ooper ja temaga võistleb veel vaid teine Tšaikovski ooper “Padaemand”. Teised kuulsamad vene ooperid on veel Mussorgski “Boriss Godunov” ja Šostakovitši “Mtsenski maakonna leedi Macbeth”. Tšaikovski ooperitest on viimasel ajal ooperiteatritesse ilmunud ka “Mazeppa” ja – minu jaoks üllatuslikult – “Opritšnik”, ka “Võlutar”. Tšaikovski ise arvas, et tema ooperite aeg alles tuleb. Oma esimesed ooperid Tšaikovski hävitas. Kui tema kõige esimene ooper “Vojevood” on tervikuna taastatud, siis ooper “Undiin” vaid fragmentide põhjal. Ülejäänud ooperid – “Jolanthe”, “Sepp Vakula”, “Tšerevitški”, “Orléans’i neitsi” alles ootavad oma mõistjaid ja aktiivseid esitajaid, kuigi see kõik on väga ilus muusika. Ma ise armastan väga ooperit “Orléans’i neitsi” ja loodan, et selle aeg saabub pea.


Mõned süžeed võibolla vajavad erilist Vene ajaloo, kirjanduse, olustiku tundmist?


See võib tõesti nii olla. Aga kui ma vaatan näiteks Rimski-Korsakovi ooperit “Tsaari mõrsja”, siis minu jaoks on mõistatus, miks seda sagedamini ei lavastatata: ilus muusika, süžee ka üldarusaadav. Sealsamas kõrval on tohutult populaarne Borodini “Vürst Igor” oma Vene muinasjutulise pseudoajalooga.


Kas on Tšaikovski teoseid, mida põhjendamatult vähe esitatakse, aga millele te soovitaksite pöörata rohkem tähelepanu?

Aeg-ajalt jääb mulje, nagu Tšaikovskil oleks ainult 4., 5. ja 6. sümfoonia. Aga tal on ka 1., 2. ja 3. sümfoonia, on sümfooniline poeem “Manfred”, mis kõik vääriksid, et neid sagedamini esitataks. Tahaks, et pianistid ei pööraks tähelepanu ainult tsüklile “Aastaajad” või 1. klaverikontserdile, vaid ka teistele väga arvukatele Tšaikovski klaveriteostele. Tema romansse esitatakse, jumal tänatud, palju, seal on muidugi populaarsemaid ja vähem populaarseid. Keelpillikvartettidest on kõige mängitum esimene, aga tähelepanu võiks pöörata ka 2. ja 3. keelpillikvartetile, samuti sekstetile “Meenutusi Firenzest”.


Rääkige palun lähemalt Tšaikovski uurimise keskusest – riiklikust Tšaikovski memoriaalmuuseumist Klinis, mis on ühtlasi ka teie töökoht.


Klin (linn Moskva oblastis, Moskvast 90 km loodes, praegu ligi 80 000 elanikku – Toim.) on unikaalne koht. Kui näiteks Mozarti sünnimajas Salzburgis ei ole säilinud peaaegu midagi sellest ajast, mil Mozartid seal elasid, siis Klinis säilis maja ja maja olukord just sellisena, nagu see oli Tšaikovski eluajal. See oli esimene memoriaalmuuseum Venemaal ja maailma üks vanimaid sedalaadi muuseume. Eelmisel aastal tähistas Klini riiklik Pjotr Tšaikovski memoriaalmuuseum oma 125. tegevusaastat. Siin on hiiglaslik arhiiv – 80% kogu Tšaikovski arhiivist asubki just siin Klinis. Jälgime ka pidevalt, mida uut Tšaikovski kohta välja ilmub – nii oksjonitel kui mujal. See kõik on tänu Tšaikovski vennale Modestile, kes lausa intuitiivselt seda tegi ja ette nägi. Tšaikovskil ei olnud kogu eluaja oma isiklikku maja. Ka see Klini maja ei kuulunud talle. Aga siin ta elas oma viimased eluaastad, kirjutas siin 6. sümfoonia, samuti 3. klaverikontserdi, millest me eespool rääkisime. Modest tegi kõik selleks, et maja ära osta. Tšaikovski suri 1893. aastal, aga detsembris 1894. aastal on külalisteraamatus juba esimene sissekanne. Tähendab pisut peale aastat hakkasid inimesed seda maja külastama. Modest lõi aluse ka Tšaikovski arhiivile. Ta kogus siia kõik kirjad ja kogus ka kokku Tšaikovski vastused, nii palju kui võimalik, sealhulgas kirjad talle endale ja teistele vendadele. Ta tegi nimekirjad isikutest, kellega Tšaikovskil oli kirjavahetus. Tellis ümberkirjutaja ja lasi neist kirjadest koopiad teha. Pärast revolutsiooni Venemaal kannatasid ka Klini kogud ja nii on mõned kirjad säilinud ainult tänu Modesti koopiatele. Ta ei arvanud, et muusem eksisteerib 125 aastat, nagu praegu on. Ta arvas, et küllap huvi selle koha vastu väheneb, kui kaob see põlvkond, kes heliloojat isiklikult tundis. Tal oli mõte, et hiljem võiks sellest majast saada pensionil artistide kodu. Aga nii see ei läinud. Nii et Tšaikovski materjalide osas viivad kõik teed ikkagi Klini, aga meil on muidugi head kolleegid Moskvas, Peterburis ja sõbrad Saksamaal, kes entusiasmist meid aitavad, jälgivad oksjone, teevad asju, mis meile on võimatud.


Millised olid aastapäeva tähistamise plaanid sel nüüd pisut teistmoodi välja kukkunud aastal?


Suurem osa sündmustest, mis jõudsime läbi viia, toimusid veebruaris. Kuna tänavu on ka teine suur helilooja-juubilar – Beethoven –, siis toimus meil kontsert, kus kõlasid Beethoveni 9. sümfoonia ja teos, millest sai alguse Tšaikovski heliloojatee, tema diplomitöö “Kantaat rõõmule”, kus on aluseks seesama kuulus Schilleri ood, mida kasutab Beethoven oma 9. sümfoonias. Oli väga huvitav neid mõlemaid teoseid sel õhtul kuulda. Need esitas riiklik akadeemiline Tšaikovski-nimeline sümfooniaorkester, dirigent Vladimir Fedossejev ja Praha filharmoonia koor. See kontsert pidi olema alguseks kavandatud festivalile “Tšaikovski – Beethoven”, mis aga kahjuks ei saanud jätkuda. Sellel festivalil oli kavas esitada ka Tšaikovski 1. sümfoonia teine redaktsioon 1868. aastast. Loodetavasti saame seda kõike hiljem esitada. 7. maiks, Tšaikovski sünnipäevaks olid planeeritud suured pidustused. Suutsime siiski üht-teist teha online-variandis. Kutsusime üles saatma inimesi virtuaalseid õnnitlusi Tšaikovski tähtpäeva puhul. Neid kogunes väga palju – nii Tšaikovski kunsti armastajatelt kui ka muusikutelt. Mõeldi välja kõige erinevamaid viise: loeti luuletusi või fragmente tema päevikutest ja kirjadest, oli näiteks selline tervitus, kus inimesed oma aiamaal laulsid ja salvestasid “Talupoegade koori” “Jevgeni Oneginist”. Meie tuntud viiuldaja Alina Baeva esitas II osa Tšaikovski 1. keelpillikvartetist nii, et salvestas kõik partiid kodustes tingimustes: oma viiulil, oma poja väikesel tšellol ja kodus leidunud altviiulil. Tuntud pianistid Ljudmila Berlinskaja ja Arthur Ansel mängisid klaveriduos ühte väga erilist lugu – see oli Sergei Tanejevi Tšaikovski sünnipäevaks loodud nn ballett. Seal on terve süžee, ilmuvad tegelaskujud Tšaikovski teostest oma teemadega. Kõik see andis palju jõudu ja võib öelda, et Tšaikovski sünniaastapäev siiski toimus ka neis tingimustest. Muuseumis aga avasime uue ekspositsiooni – “Tšaikovski – elu sümfoonia”. Pealkiri “Elu sümfoonia” pärineb Tšaikovskilt endalt. Tulles laevaga Ameerikast tagasi Euroopasse, tuli tal see idee ja ta tegi visandeid sellenimelise sümfoonia jaoks. Näitusele on eri eluperioodide kaupa pandud välja tema isiklikke esemeid, väljas on Tšaikovski sugupuu, tema päevikud, raamatud, näiteks Tšehhovi köide autori pühendusega – neil oli kavas teha ühistööna ooper Lermontovi romaani “Meie aja kangelane” teemal. Esmakordselt näidatakse ka teoste mustandeid ja eri etappe nende valmimisest, kust saab näha ja mõista, kuidas valmis see suur muusika.


Kas Tšaikovski on ka väljaspool Venemaad piisavalt mõistetud ja hinnatud? Tšaikovskit hinnatakse ja armastatakse väga. On maid, kus Tšaikovski on tohutult populaarne, nagu näiteks Jaapan. Teda loetakse seal lausa rahvuslikuks heliloojaks ja teda seal ka mängitakse suurepäraselt. Näiteks dirigent Seiji Ozawa esitused Tšaikovski sümfooniatest on minu ühed lemmikud. Aga muidugi kõlab Tšaikovski muusika kõikjal: Ameerikas, Euroopas, teda tunnevad kõik, igaühel on oma Tšaikovski.






Ada Ainbinder on vene muusikateadlane, kunstiteaduste kandidaat

  • Õppinud Moskva Gnessinite-nimelises muusikainstituudis

  • Jätkab oma ema, Venemaa ühe kõige silmapaistvama muusikauurija, kunstiteaduste doktori Polina Vaidmani tööd, kes oli 1970. aastast kuni surmani 2016. aastal tegev Klini Tšaikovski memoriaalmuuseumis

  • Paljude publikatsioonide autor, mis käsitlevad vene muusikalugu XIX sajandil ning samuti Pjotr Tšaikovski elu ja loomingut

  • Klini riikliku Tšaikovski memoriaalmuuseumi käsikirjade ja trükiväljaannete osakonna juhataja

  • 2017. aastast projekti “Täielik Tšaikovski kogutud teoste akadeemiline väljaanne” juht

  • Osalenud samuti Tšaikovskiga seotud projektides, nagu raamat “Tundmatu Tšaikovski”, Tšaikovski ja Peeter Jürgensoni kirjavahetuse täielik kogu” jt


#PjotrTšaikovski