Piibe Talen võidukas rahvusvahelisel klavessiinikonkursil



Eesti klavessiinimängija Piibe Talen võitis I preemia 1.–5. detsembrini Amsterdamis toimunud nüüdismuusika esitamise konkursil “Prix Annelie de Man”.


Piibe, palju õnne võidu puhul! Oled esimene eestlasest klavessiinimängija, kes on rahvusvahelisel klavessiinikonkursil pälvinud esikoha. Räägi palun, mis laadi konkursiga on tegu.

Aitäh! Tegemist on konkursiga, mis toimub nüüdismuusikale pühendatud festivali ühe osana. Oma nime on see konkurss saanud Hollandi klavessinisti Annelie de Mani järgi, kes lahkus enneaegselt, kuid suutis oma tegevusega jätta sügava jälje. Paralleelselt toimub lausa kolm konkurssi: lisaks klavessiinimängijatele võistlevad ka heliloojaid, valitakse parim uudisteos klavessiinile ning antakse välja auhinda Black Pencil Prize, mis on ansambliloomingu auhind heliloojatele. Konkursile esitatud lugusid esitatakse omakorda festivali kontsertidel.


Kes olid žüriis?

Peale Kristian Nyquisti, kes õpetab Karlsruhes, kuulusid žüriisse veel Jane Chapman Inglismaalt ja hispaanlanna Silvia Márquez Chulilla, kõik tuntud nii varase kui ka nüüdismuusika esitajatena. Kui tihe oli konkursisõel? Kellega pistsid rinda finaalis?

Päris alustanute arvu ma ei teagi, sest eelvalik viidi läbi videovooruna. Selle põhjal valiti Amsterdamis toimuvasse poolfinaali 18 mängijat. Finaali lasti nendest neli.

Teise preemia võitis üks Põhja-Korea tüdruk, kes oli žüriiliikme Kristian Nyquisti tudeng – väga imelik minu meelest. Ülejäänud kaks finalisti olid üks Prantsusmaalt ja teine Ukrainast, mõlemad üle kolmekümnesed. Kõik kolm on pühendunud just nüüdismuusika esitamisele.

Milline oli esitatav repertuaar?

Peale ühe kohustusliku loo jäid meile etteantud ajapiirides vabad käed. Koostasin oma kava kahest põhimõttest lähtudes. Esiteks tahtsin näidata klavessiini erinevaid kõlasid ja mängutehnikaid. Teiseks valisin lood nii, et need jääksid ka edaspidi minu repertuaari. Kõik valitud palad olid klahvidel ja mingeid pingpongipalle ma ka keeltele ei pannud, küll aga kasutasin kahes teoses playback’i. Ülipopulaarseks osutusid Rein Rannapi “Variatsioonid” klavessiinile, žürii tagasiside oli ülivõrdes.


Millised karid varitsevad mängijat nüüdismuusikat esitades?

Üldisem probleem on, et helilooja ei tunne enam klavessiini spetsiifikat – ta on mängijast eraldi ja kirjutab muusikat hoopis noodiprogrammi abil, mis suudab pea igasuguse materjali maha mängida. Mul oli üks seik heliloojaga, kes kirjutas pala, mis oma ulatuse poolest eeldanuks kahtekümmet sõrme ja kahte jalga. Helistasin talle ja ta vastas, et häälte juhtimise mõttes tuli tal niimoodi ilusti välja. No sorri, ei lähe läbi! Midi tekitab illusioone.

Teine tüüpiline probleem on, et helilooja kirjutab live-elektroonika jaoks ise eraldi programmi, mis töötab ainult tema isiklikul arvutil. Mis saab siis, kui helilooja oma arvutiga esitusel ei osale või kunagi ta lihtsalt sureb? Üks finaliste häviski seetõttu, et ei saanud vaatamata terve meeskonna pingutustele live-elektroonikat käima.

Omaette teema on notatsioon, sest selle tüüpe on praegu nii palju, graafiline jm. Kui heliloojat kõrval ei ole või on tegemist mitte tuntud looga, siis ka mõni müstiline sümbol tekitab tõlgendamisküsimusi.

Kuivõrd on nüüdismuusikaga tegelemine ühele klavessiinimängijale perspektiivikas või vajalik?

Varases muusikas me kogu aeg otsime justkui mingeid vastuseid, kaevame allikates, mõistatame, kuidas peaks olema. Elava helilooja muusikaga tegelemine on suureks kontrastiks ja mulle on see olnud omamoodi heureka-kogemus. Esiteks on võimalus autoriga vahetult suhelda. Teiseks on see muusika meie aja nägu, sarnases keeles, meile lähemal ja lihtsamini mõistetav. Ma arvan, et seetõttu on nüüdismuusikaga tegelda igati loogiline, ehkki ma armastan jätkuvalt ka varast muusikat.


Kas tunned, et sinu haridustee on sind nüüdsrepertuaari sukeldumiseks hästi ette valmistanud?

Ma arvan, et klavessiinimängijate pluss on see, et elu on meid teinud väga paindlikuks. Tihtipeale tuleb mängida imelike pillidega, enne kontserte tuleb valmis olla ootamatusteks ja tegelda spontaanselt mingite tehniliste probleemidega, mis arendab omal moel ka loovust.

Teiseks meid ikkagi ju õpetatakse improviseerima. Selline ettevalmistus annab nooditeksti tõlgendamiseks mingi laiema vaate, julguse osaleda protsessis mitte partituuri teostajana, vaid kaasautorina. Pilli erinevad registrid on treeninud kõrva ja harjutanud pidevalt kõlavärve otsima. Ka continuo-mängija muusikat juhtiv roll ansamblis aitab sellist kuulamisoskust arendada.


Mida selline konkursivõit annab, nii isiklikus plaanis kui edasise karjääri mõttes?

Läksin ennekõike osalema eneseületamise pärast, harjutama keskendumist ja toimetulekut esinemisärevusega, millega olen hädas olnud. Koolis hakkasin osalema keskendumispraktika tundides, mis on mind lühikese ajaga väga palju aidanud. Konkursil mängides tundsin, et olen laval n-ö kohal, ilma muretsemata, ja sellega saavutasin iseendale seatud eesmärgid.

Võit on muidugi kirss tordil ja annab head PRi. Tundub, et eriti sellises valdkonnas nagu klavessiinimäng valideerib see sind nii kolleegide seas kui ka enda suguvõsas.

Võiduga kaasnes suhteliselt palju pakkumisi heliloojatelt. Loodan, et sealt sünnib toredaid koostöid ja et on ka selliseid heliloojaid, keda just konkurss motiveeris klavessiinile kirjutama.

Aga mida me kõik muusikutena võitsime, on minu arvates kogukonnatunne, uued kontaktid. Teisi näha, mõtteid ja repertuaari vahetada oli väga tore, konkursi õhkkond oli üksteist toetav.

50 views