Peep Lassmann – strateegist seiklejahing

Eesti Muusikanõukogu interpreedipreemia laureaat



FOTO MAIT JÜRIADO / EIL

Peep Lassmanniga on ilmunud mitmeid väga põnevaid intervjuusid. Pea alati peatub jutt Messiaenil, Emil Gilelsil ja lindudel. Nendest olulistest tugipunktidest ei saa üle ega ümber ka selles vestluses, aga mulle tundub, et on ka mitmeid teisi põnevaid teemasid, mida lahti harutada. Lassmannil on seljataga üle viiekümne aasta kontserttegevust ning ka kakskümmend viis aastat rektoriametit, millega kaasnesid vastutusrikkad kohustused, tihe koostöö oma kolleegidega kõikjal maailmas, kohtumised poliitikutega ning pidevad osalemised paljudes komisjonides ja nõukogudes. Nüüd, napilt kolm aastat pärast nendest rasketest kohustustest vabanemist on ta tippvormis, muhe ja rõõmsameelne. Märksa enam kui varem kostub klassiseinte tagant Peep Lassmannile iseloomulikku harjutamist – kargelt ja kristallselgelt läbikuulatud motiive Messiaenilt, Eesti heliloojate uudisteostest ja muudelt heliloojatelt. Möödunud ebatavaline kevad oli aga tema elus üks ilusamaid: ta pole saanud kunagi nii palju lindude keskel viibida ja seda veel kokkusattunult ühel linnuvaatluse seisukohalt kõige põnevamal aastaajal! Looduses aega veetes ei jäänud tal märkamata ka laialt diskuteeritud metsade lageraie probleem. Sellest kõigest me ka vestlesime, jätmata puutumata ka mõistagi interpretatsioonilisi küsimusi. Pianist rektoriametis pole muusikakõrgkoolide juures haruldane kombinatsioon. Ei teagi, kas vormib amet meest või vastupidi, aga igal juhul avanes vestluse käigus lihtne, julge ja elurõõmus seiklejahing, kelle puhul esmapilgul ei hoomagi, milliste valikute ja diplomaatiliste küsimustega on ta pidanud aastakümneid rinda pistma.


Kuidas on olla eks-rektor? Kas oled õnnelik ja rahul või jäi midagi ka tegemata?

Õnnelik olemine on lühike ja mööduv seisund. Rahul olen ma küll. Paljud olulised asjad, mida olen soovinud ja mille pärast olen vaeva näinud, on õnnestunud või siis vahepeal kas valminud või lähiaastatel valmimas. Tallinna konservatoorium on muutunud kaasaegseks ja rahvusvaheliseks Eesti muusika- ja teatriakadeemiaks. Ja loomulikult on mul rohkem aega õpilaste, klaverimängu, aga ka enda hobide ja pere jaoks – on ju väga tore!


Kas rektoriameti ja interpreedielu ühendamine oli tagantjärgi vaadates võimalik – jõudsid piisavalt? Aga õpetamine?

Ega ma endale ei seadnudki eesmärki mängida piisavalt. Oli ju algusest peale teada, et rektoriameti kõrvalt eriti ei jõua mängida. Aga kui otsustasin rektoriks kandideerida, ei kujutanud ma ette, et see periood minu elus kujuneb kahekümne viie aasta pikkuseks.

1992. aasta sügisel mängisin Šostakovitši 1. klaverikontserti ja pärast seda ilmus arvustus, kus kirjutati, et akadeemia võis ju saada hea rektori, aga Eesti kaotab ühe võimeka pianisti. See pani mõtlema ja otsustasin, et mingil määral tegelen klaverimänguga edasi. Neid kolme – rektoriamet, õpetamine ja kontserttegevus – on tegelikult võimatu panna üheaegselt toimima. Liidetuna on see surunud tagaplaanile kogu minu isikliku elu. Pidin tihti valima, mida neist kolmest ajutiselt kõrvale jätta. On juhtunud ka seda, et keset tihedat õppeaastat olin sunnitud võtma mõnenädalase puhkuse rektoriametist või katkestama pedagoogitegevuse. Kontserte planeerides pidin aga kindlasti arvestama akadeemilise kalendriga. Selline ühe asja pausile panek on mind aidanud. Iseenesest pole üleminekud ühelt tegevuselt teisele olnud mulle rasked.



1996. aasta kevadel EMTA uue hoone ehitusel. FOTO PEETER LANGOVITS / PM / SCANPIX

Väikese ühiskonna suured mured – kas teatav monopoliseerumine meie muusikaelus on hea või halb?

A priori pigem halb. Samas ei ole Eesti ühiskond nii suur, et tekiks võistlevaid koolkondi ja institutsioone. Lihtsalt inimesi pole piisavalt palju. Monopoliseerumine isiku tasandil ei ole kindlasti tervitatav. Sellest tekib teatav kaitseseisund – igaks juhuks ei taha lasta teisi ja võibolla paremaid ligi. Aga tegelikult ma sellist päriselt pärssivat monopolismi ei näe – eesti muusikaelu on väga mitmepalgeline. Rahajagamises käib muidugi võitlus ja nii jääbki.


Tallinna muusika- ja balletikooliga on segased lood. Mis ikkagi toimub?

Ega ma täpselt ei teagi, aga oluline on see, et töö käib. Tore, et sellest nüüd asja saab! Millised lahendused aga lähikuudel leitakse – see saab meie muusikahariduse tuleviku jaoks määravaks. Iseenesest pole ka mingit ohtu mõttes luua see kool kutsehariduse baasil, kui võimalus omandada gümnaasiumiharidus jääb seal alles.


Võibolla vajaks teema laiemat diskussiooni? Meie aktiivsed tegevmuusikud, nende koolide kasvandikud peaksid saama sõna sekka öelda. Aga muusikud on vakka: mängu jälgitakse teraselt, aga oma sõna ei söandata öelda …

Ma arvan, et siin on mitu põhjust. Üks põhjus on see, et inimesed mõtlevad ikka oma elu, tegevuse ja karjääri peale, mis praegu siinsetes tingimustes ei ole lihtne. Aga ka ilmselt seetõttu, et avaliku sekkumise tulemusena võib asi areneda hoopis mõnes teises ettenägematus suunas.


Kuivõrd peab üks muusik olema ühiskonnakriitiline ja kuidas seda saaks olla pianist?

Muusik ja sealjuures pianist saavad ühiskonnakriitilised olla eelkõige kodanikena.

Ega “puhtalt” helikunst ei saagi otseselt ühiskonnakriitiline olla, erinevalt näiteks teatrikunstist. Ka nõukogude totalitarism ei kontrollinud muusikaelu nii palju kui teatreid. Oht sellistele režiimidele tuleneb eelkõige kirjutatud ja väljaöeldud (ehk lauldud) sõnast. Näiteks kontserdielu sõnaline pool – kontserdikavad olid täieliku kontrolli all, aga esitatavat muusikat eelnevalt kontrollida üldjuhul keegi ei viitsinud.


Kas sellist asja mingil leebemal kujul võib aimata ka praeguses ühiskonnas? Et mõni repertuaar on eelistatum?

Ming