Aasta algusest on Pärnu Linnaorkestri (PLO) dirigendipuldis uus, järjekorras neljas peadirigent. Käib 30. hooaeg ja orkestrit on dirigeerinud ja suunanud Loit Lepalaaan (1994–1998), Jüri Alperten (1998–2019), Kaspar Mänd (2019–2023) ja nüüd, 2024. aastast on peadirigendi nimi Henri Christofer Aavik. Aaviku CV on päris tulemusrikas ja väärib mälu värskendamist. Tabasalust pärit noormees on dirigendina tähelepanu keskpunkti maandunud üsna hiljuti, seoses kahe rahvusvahelise dirigentide konkursi võiduga. Toonitan, just võiduga, sest II preemia Jevgeni Svetlanovi konkursil on ikkagi võit, kuna esimest välja ei antud. V Jevgeni Svetlanovi konkurss toimus 2022. aastal Monacos Monte Carlo filharmoonikute toel ja eraldi toon esile selle konkursi patroonid: Vladimir Ashkenazy, Riccardo Muti ja Jevgeni Kissin, kes ei vaja tutvustusi. Ka Jorma Panula konkursi võit (2021) on saavutus igale dirigendile ja siin on Eestil eriline koht, sest eri aegadel on seal pärjatud Olari Elts, Lilyan Kaiv ja Risto Joost. Henri Christofer on korduvalt toonitanud, et tema innustajaks dirigeerimisega tegelemisel oli Neeme Järvi oma elutöö ja karjääriga.
Iga uus juht toob kaasa uusi ideid ja mõtteid. On tähenduslik, et Aavik alustas algusest ehk kontserdist pealkirjaga “Minu esimene kontsert”, mis oli suunatud kõige väiksematele – tuleviku publikule. Tulemus oli erakordne. 13. jaanuaril oli Pärnu kontserdimaja suur saal kahel korral, kl 11 ja 13, pilgeni täis perekondi koos kõigi lastega vanusest hoolimata, nende hulgas ka päris titadega. Saal oli selleks valmis, toolid eemaldatud ja lastel kõik võimalused teha, mis aga pähe tuleb. Nii nad tegidki, kuni lavale ilmus orkester ja visuaalse tähelepanu haaramiseks Pärnu kunstide kooli Kersti Adamsoni balletistuudio kasvandikud – ja vaikus oli majas. Pisipublik maandus kaasavõetud patjadele ja käest pandi ka saali täitnud mänguasjad. Dirigent alustas kontserti küsimusega, kas keegi on kuulnud Mozarti nime ja üllatus, kui palju käsi tõusis. Preemiaks esitati Mozarti sümfoonia C-duur KV 425 I osa Adagio. Allegro spirituoso.
Aavik juhtis mitte ainult orkestrit, vaid ka publikut teoselt teosele ning järgmine oli Britteni “Lihtsa sümfoonia” II osa “Mänguline pizzicato” keelpillidelt. Mulle tundus küll, et orkester oli tiivustatud kuulajatest ja esitus ekstra hasartne. Baleriinid köitsid publiku silmi ja toonitasid oma liikumistega muusikalisi kujundeid. Edasi läksid ka teoste pealkirjad lastepärasemaks: Debussy “Serenaad nukule” ja Mussorgski “Munast koorumata tibupoegade tants”, kus soleerisid imepisikesed päikesevarjudega baleriinid. Kontrastiks ja publiku rahustamiseks kõlas Mendelssohni “Nokturn” ja vastupidiseks Haydni G-duur sümfooniast Allegro spirituoso, neist viimase esitus oli orkestrilt kõrgmeisterlik. Rossini “Galopp” ja Bizet’ “Laste mängud” jäid lõpetama PLO suurepärast ettevõtmist oma tuleviku publiku eest hoolitsemisel. Peensusteni läbi mõeldud kontsert (35 minutit) koostöös balletistuudioga on väärt kõrgeimat tunnustust tegijatele. Ametlikel andmeil oli külastajaid 718.