Päris elu – mis see on?


FOTO ERAKOGUST


Detsembrikuu KIRG kukkus teiste sama rubriigi lugudega võrreldes välja murelikum. Seekordse loo teema on meid ümbritsev keskkond ja sellega seotud probleemid ning oma teekonda selle alaga tegeluse poole jagab hariduselt pianist, pedagoog ja (vaba)improvisaator Farištamo Eller. Aga tõepoolest – inimesel, kel vähegi empaatiat ja mõtlemisvõimet, ei jää ilmselt märkamata ei meie oma looduses toimuv, ülemaailmne marss katastroofi poole ega ka probleemistik, millega need, kes midagi ette võtta püüavad, põrkuvad. Nagu ikka, sai kirjutajale inspiratsiooniks antud ette küsimused: millal ja kuidas selle valdkonna juurde jõudsid; millest leiad inspiratsiooni; kas see annab midagi ka sulle kui muusikule; kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonnas. Ühtlasi jagab Farišta mõningaid väga lihtsaid taimse toidu retsepte.


Hiljuti küsiti minu käest, et aga mida ma oma päris elus teen. Ma ei osanud vastata. Mis see päris elu on? Olen õppinud muusikuks ja teatud ajani end suuresti vaid muusika kaudu defineerinud. Valikud tulenesid harjumusest ja keskkonnast, kus liikusin, samuti ettekujutusest, millist elu muusikuna võiksin ja peaksin tahtma. Ja mis tundus võimalik.

Ühel hetkel jäin lapseootele ning siis lapsega koju. See viis mu oma elu tavaliselt trajektoorilt välja. Tekkis “vägisi” mulle antud “aeg ja ruum” olla ja lasta mõtetel uidata. Kuus aastat hiljem ei tunne ma iseennast ega oma elu ära. End defineerida on keeruline, samuti kirjeldada, millega tegelen. Olen õppinud iseendal ja oma elul jalust ära minema, laskma elul kulgeda. Tahan liikuda järjest enam selle poole, et igal hetkel saaksin teha just selle valiku, mis minu väärtushinnangutega kõige enam kokku sobib.

Minu tegevusest paistab väljapoole ilmselt enim keskkonnaaktivism ja looduskaitse. Küsimuse, kas looduskaitse ja keskkonnaaktivism on klassikalises mõttes kirg, jätan siinkohal lahtiseks.

Keskkonnateemad sõitsid minu maailma sisse läbi veganluse, kuhu jõudmine on üks eraldi lugu. Veganlus võib väljastpoolt tunduda tüütu, end pealesuruv moeröögatus, sellesse süvenedes leiab aga palju sügavama maailma, näiteks keskkonnateemad ja empaatia elava suhtes. Esimesed teadmised puudutasidki taimse toidu väiksemat keskkonnajalajälge ja elurikkuse hävitamise mastaapi seoses loomse toidu tootmisega. Paralleelselt hakkasin oma kogukonnas tegelema prügi sorteerimise teemaga, mis tundus selge ja lihtne asi ette võtta ja kiirelt ära teha. Nõnda see pall edasi veerema hakkas.

Märkasin, et kogukonnas (ja ühiskonnas) on teadlikkust vähe, aga veel vähem on valmisolekut midagi muuta ja ise muutuda. Sel hetkel saigi minu teekond keskkonnaaktivistina alguse. Nägin, et muutusi on vaja, ja tajusin, et need ei tule millegipärast üldse lihtsalt. Toon ühe trafaretse näite. Palju räägitakse sellest, kui teadlikud on noored inimesed. Iga õppeaasta esimesel kohtumisel selgitan sellegipoolest oma (noortele) tudengitele, miks minu tundi ühekordse joogitopsiga palun mitte tulla. Ise küsin samas, miks neid topse üldse on võimalik saada? Miks ei ole tänane norm selline, et toitu kaasa ostes ettevõtjad ühekordseid nõusid ei paku? Miks eelistatakse kasuminumbreid sellele, et ühiskonnas päriselt midagi muuta? Ma meelega ei pane siin vastutust üksiktarbijale (ega oma tudengitele). Muutused oleksid palju kiiremad, kujundades (näiteks) maailm, kus ühekordseid nõusid polegi ning igaüks kasutabki enda korduvkasutatavaid – oleks ainult poliitilist tahet ettevõtlusmaastikku muuta!

Mida rohkem keskkonnateemadesse süveneda, seda enam saab selgeks, et palju rõõmustavat siin ei ole. Kliimaärevus ja keskkonnaäng on aktivistide hulgas tavalised, pidevalt kuuleb, kuidas üks või teine aktivist on masenduses või läbipõlemise äärel. Enda jaoks mõtlesin hiljuti läbi, et kui tahta hoida elu enda ümber, tuleb õppida hoidma ka iseennast, ja üksteist. Mind inspireerivad inimesed, keda näen tegutsemas hoolivama maailma loomise lootuses ning seetõttu, et teisiti tegutseda tundub võimatu. Oluline on siinkohal ära märkida, et looduskaitse on peaaegu täielikult vabatahtlik ning saab tehtud elu ja töö kõrvalt, laste ja kodu kõrvalt, tihti eraelu ja hobide asemel. Järjest enam tuleb näiteks ette seda, et looduskaitsjad lähevad kohtusse (annetajate toel) oma sõnade järgi loodust kaitsva riigiasutuse vastu.

Veel hiljuti polnud ma enam kindel, kas peaksin muusikuna jätkama. Tundus, justkui oleks kõik see, millega muusikuna tegelen, nii väike ja nii tühine võrreldes sellega, millega me tänasel päeval (kõik ühiselt) silmitsi seisame (loe: kliimakriis ja elurikkuse kadu). Olen avastanud, et minu elus, ja kitsamalt vaimse tervise hoidmisel, on muusikal oluline roll. Seetõttu on muusika ja musitseerimine õnneks mu päevades jätkuvalt alles. Märkasin viimati ühe kontserdi proovis, et minu pillimängu on üle tulnud oskus, mille olen otsesaateid tehes omandanud. Mitmed õpetajad on mulle rääkinud, kuidas tuleb muusikale “ise” mitte ette jääda. Olen läbi 70 otsesaate ja enne seda veebiraadios väga erinevatel keskkonnateemadel saateid salvestanuna õppinud täiesti kogemata endast loobuma. Olen saates oma külaliste, kuulajate ja teema päralt, sinna vahele ei mahu ei ma ise ega ka mure selle pärast, kuidas ma tundun, enam mitte kuhugi ära.

Viimasel aastal olen taas sattunud ka muusikast kirjutama, kuna vahepeal oli pikem paus, kus avaldasin oma mõtteid ja arutelusid vaid erinevatel keskkonnateemadel. Sel ajal mõtlesin läbi muusika rolli enda elus, ja üleüldiselt ka. Olen märganud, et vahepeal on muutunud viis, kuidas muusikat tajun ja muusikast mõtlen. Muutunud ses mõttes, et ma ise olen muutunud.

Keskkonnateemadega tegelemine mõjub inimestele erinevalt. Näiteks loomade õigused – väga lihtne on sellesse probleemi mattuda ja end läbi põletada, sest kannatusi, mida inimene põhjustab, on nii palju, ja muutused tulevad nii tasapisi. Prügi – me reaalselt upume varsti ära kogu sellesse rämpsu, mida igapäevaselt toodame, tarbime ja planeedi peale laiali jätame. Prügi mõjub hävitavalt elusloodusele, veele, mullale, aga majanduskasvu ideed teenindada tundub poliitikutele olulisem kui päriselt midagi ära teha. Toit – kolmandik sellest läheb prügikasti, sh loomad, ehkki tootmiseks on kulutatud palju vett ja toitaineid. Planeeti kurnab nii toidu kasvatamine kui ka söömata toit prügimäel, nii et näiteks toidupäästjad teevad maailmale topelt head! Elurikkuse kadu – minu silmis on see üks ja kõige olulisem valdkond, millele tähelepanu pöörata ja millest lähtuda. Elurikkuse kaoga on seotud nii prügi, toidu raiskamine, loomse söömine jne.

Kõige selle taustal on nii hea mängida klaverit, improviseerida, kohtuda tudengitega, esineda, kirjutada. Teha seda rõõmu ja kirega. Ja muul ajal hoida elu, elurikkust, loodust, keskkonda, sest teisiti tundub võimatu.

 

Mõni minu jaoks kõige lihtsam ja positiivsem retsept:


Kaerahelbeküpsised

2 küpset banaani

klaas kaerahelbeid

2 peotäit kookoshelbeid

rabarberit, õuna, rosinaid vms

Segada kokku, vormida pätsikesed õliga määritud ahjuplaadile, küpsetada 170° juures u 20 min.


Ülepannikoogid

Nisujahu, taimepiima-vett ja natuke soola

Ained segada (taigen peab jääma üsna vedel) ja küpsetada õliga kuumal pannil – tulevad fantastilised koogid.