_page-0001.jpg)
Tänavune “Birgitta festival” pakkus glamuurseid suveetendusi igale maitsele barokkooperist vaga missani. Kahel esimesel õhtul rõõmustas ooperipublikut “Orpheus”, helilooja Claudio Monteverdi Alessandro Striggio libretole kirjutatud favola in musica (lugu muusikas). Rikkalikku silmailu ja helinaudinguid pakkusid terve plejaad ajastusobilikke pille (Tallinna Barokkorkester koos välismaiste lisajõududega), kaunisse lavastusse sulni loomulikkusega sulanduvad solistid ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor oma tuntud headuses.
Stiilne lavakujundus (kunstnik Reili Evart) ning elavas esituses kõlanud uhked puhkpillikutsungid lõid sobiva meeleolu juba enne algust ja kui siis igast ilmakaarest hakkas saabuma antiiksetes õlarüüdes paljasjalgseid nümfe ja karjuseid, oli kogu publik laval lahti rulluva müüdi osaks võlutud.
Etenduse alustala (lavastaja ja muusikajuht) Andrew Lawrence-King oma ületamatu teadmiste- ja kogemuspagasiga on Monteverdi ooperitega tegelemiseks kahtlemata õige mees. Tundub, justkui oleks tal Monteverdiga mingi müstiline ühine muusikaline vereringe, mida omakorda toidab armastus antiikmütoloogiliste süžeeliinide vastu. Meenutagem kasvõi tema poolt restaureeritud ja eelmisel aastal Estonias etendunud ooperit “Ariadne”. Tookordne koostöö Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja osalt samade solistidega sai nüüd loogilise jätku veelgi suurejoonelisemas lavastuses. Koori osavus vaheldusrikastes laulja-näitleja-tantsija ühendrollides tundus tegijatele endile pakkuvat rõõmsat väljakutset, selgelt võis tajuda kõikehaaravat ja mänglevat lennukust.
Omaette aplausi väärivad meisterlikud tantsijad, kelle voolav plastilisus saavutas haripunkti Hadese surmajõe stseenis, tuues esile suurepärase koreograafia (Tanja Skok) kõnekad detailid. Üllatuslikkust lisas äkitselt taeva(lae)st laskunud Imeneo (Krõõt Arna). Õhuakrobaadi osavus põimunult hämmastava kunstilise veenvusega paelus tükiks ajaks tähelepanu.
“Orpheuse” antiikmütoloogial põhinev sisu pakub mõtisklemisainet lootuste ja pettumuste, ajutise ja ajatu üle. Siin on pool- ja jupijumalate igatsused ja hingepiinad, kurja saatuse kütkeist vabanemise püüdlused. Põrguga kaupa tehes võib õnnelootus küll hetkeks lõkkele lüüa, kuid inimlikule nõrkusele panustav allilma valitseja võidab alati. Vaene Orpheus, oma silm ei olnud hea kuningas ... Isiklikust tragöödiast sündis ometigi hulk imekauneid värsse ja muusikat.
Mida kõike siin ei leidu: hõrgud harmooniad, meisterlikud meloodiad ja vokaalsed ilunumbrid lamentsetes pikkades tundeväljendustes. Sulnitele mahehäälsetele naistegelastele Euridice (Marta Paklar), Ninfa (Anete Peäske) jt vastandus vägagi sobilikult sõnumitooja Silvia (Iris Oja) jõulisem, traagilise alatooniga häälekasutus. Anna Piroli suutis võrdselt hästi kehastada nii Emand Muusika kui allilma kuninganna Proserpina erinevaid rolle.
Orpheuse (Francisco Fernández-Rueda) tämber sobis oivaliselt peategelase igatsev-õrnutseva ning hiljem leinav-kaebleva rolliga, mis muutus eriti kõnekaks Euridice jäädava kaotuse järel. On suur väljakutse nõnda pikalt halada ja hingevalu pinget hoida. Ehk aitaks taeva sekkumine? Aga viimane ei ole teatavasti loodud inimeste tahtmist tegema, vaid vastupidi. Huvitav, et see tunnetus oli esindatud juba antiikmütoloogias. Vapper õnne sepp takerdub varem või hiljem iseenese nõrkusesse.
Kui peategelase visuaalne väljenduslaad osutus pikapeale ehk veidi ühekülgseks, siis seda enam tõusid esile tundlikult viimistletud vokaaltehnilised kõlanüansid ning Monteverdi üdini hingekeeli pingutava harmoonia müstilistesse keerdkäikudesse sulandumine.
Nagu pilkeks saabuvad pruuti leinavat Orpheust kimbutama metsikud bakhantide hordid. Võitlevate feministide agarusega üritavad kaost loova Bakchose naisfännid oma odadega Orpheusest jagu saada. Ei ole ju miskit uut siin päikese all. Lõpuks saabub siiski kindlameelne ja -häälne Apollon (Rasmus Kull) ja viib õnnetukese endaga kaasa taeva avarustesse. Ohutus kauguses lauldakse taas rõõmsalt.
Märkimisväärselt mõjuv oli eelnev Hadese kuningriiki suundumise stseen ja lausa skulptuurselt statilises rollis paadimees Caronte (Henry Tiisma) uinutamine, lisaefektiks tantsijad mustade jõevoogudena. Samas multifilmilik Kerberos ja metroojaama sissekäigu laadne punase reklaamtulega värav osutusid ehk pisut ülepakutuks.
Üks etenduse kandetalasid oli üsna haruldastest pillidest koosnev orkester. Milline oivaline barokkinstrumentaarium: kolm klavessiini, orelid, juba harjumuspäraste viiulite, vioolade ja viola da gamba’de kõrval olid laval harfid, arpanetta, teorb, kitarr, puhkpillidest varajased tromboonid, naturaaltrompetid, cornetto’d, rackett. Küll oleks tahtnud neid pisutki rohkem näha! Et valgustus oli sätitud eeskätt ooperi tegelaskujusid, mitte pillimängijaid arvestades, siis jäi see äärmiselt põnev osa esituse visuaalselt tajutavast ajastutruudusest enamasti hämaruse hõlma.
Kui Monteverdi ajal etendati “Orpheust” väikeses saalis ja väikese seltskonnaga, siis nüüd rullus lugu rohkem kui 800 vaataja silme ees “Birgitta festivali” vabaõhutelgis. Mõistagi ei ole sedavõrd teistsugustes tingimustes võimalik saavutada nii hõrku intiimset atmosfääri, kui pakuks naturaalne akustika kusagil lossisaalis. Kaasajale lõivu makstes jõudis helipilt publikuni läbi tehnika.
Muusikud jaotusid laval kolme asukoha vahel. Kui naturaalse akustika puhul oleks sellega ilmselgelt kaasnenud ka ruumiliste kõlanüansside erinevus, nüüd piirdus efekt pigem visuaalse poolega: osa muusikuid “rändas” küll hämaruse varjus erinevate tegevuspaikade vahet, aga heli tuli ikka keskelt kõlaritest. Kuigi helitehniku (Tanel Klesment) töö toimis valdavalt suurepäraselt, jäi see veider modernsuse filter siiski mitmeid autentsuse ootel kõrvapaare painama.
Isiklikult armastan väga vanade pillide nüansirohkeid kõlavärve, eriti veel heas esituses. Festivalitelgis tekkis seetõttu kummastav kogemus: olla justkui armastatuga ühes ruumis, aimata pimeduse varjus ta olemasolu ja askeldamist, aga kuulda sulnist mesijuttu eemalt mikrofoni vahendusel.
Kust siis ikkagi läheb ajastutruuduse(tuse) piir? Kuigi ooperitelk võimaldab koondada arvukalt publikut, oleks tahtnud palju reklaamitud ajastutruudust kogeda tõeliselt ehedas otsekontaktis. Arvata võib, et sajanditetagusel etendusel oli seega mõningaid eeliseid.
Gurmaanlikuks võrdluseks meenub üks aastatagune kontsert Pärdi keskuses, kus praeguse etenduse muusikajuhi assistent, suurepärane teorbi ja kitarrimängija Xavier Diaz-Latorre koos Lawrence-Kingi enda ja Jordi Savalliga kütkestava, virtuoosse ning sealjuures viimse kõlanüansini ehedalt nauditava kontserdi andsid.
Põgusalt sai päris naturaalset efekti kogeda puhkpillide ja trummide mängitud signatuuride aegu, olgu siis jalutava rahvahulga keskel õuemurul või etenduse algul keset lava. Neil hetkedel pääses särav autentne kõlavärv tõepoolest mõjule.
Tänapäeval laialt levivast valeinfost ei pääse kahjuks ka kultuur. Festivali reklaamtekstides ja soliidselt kujundatud bukletis väitsid organiseerijad korduvalt, et teos polevat siinmail varem lavale jõudnud. Kui “siinseks maaks” ei peeta just Pirita jõe konkreetset kallast, tuleb tõe huvides siiski mainida, et praegusele “esimesele” eelnesid Orpheuse kontsertlavastused (2006) Eesti Draamateatris VHK orkestrite, kooride ja solistidega (lavastaja-koreograaf Anu Ruusma, kunstnik Riina Vanhanen, kunstiline juht Neeme Punder) ning aasta varem (2005) Viljandi vanamuusikafestivalil Ugala teatris, kus osales üle poolesaja noore Eestist ja Soomest (kunstiline juht Neeme Punder, liikumisjuht Virve Kurbel, kunstnik Riina Vanhanen). Veelgi varem oli teos kavas 2000. aaasta suvel Viljandi lossimägedes Kaevumäel.
Mõistetavalt on iga esitus omaette sündmus ja tegijaile endile ainukordselt armas, soov oma produktsiooni superlatiivse vaimustusega kiita on samuti inimlikult igati arusaadav, ent informeeritus lähiajaloost ning -ümbruskonnast ei teeks paha. Eriti nii soliidse festivali puhul.
Järjekorranumbrist olenemata sai seekordne, autentsust ihkav “Orpheus” särav ja pidulik ning pakkus rohkelt mõtteianet. Jääme huviga järge ootama.
Comentários