Odüsseuse eksirännakud Luhamaal

Kirjandusmuuseumis kõneldakse lugu, kuidas kord 1980. aastatel olevat kohtunud muuseumi hämaras koridoris kaks tarka vanameest. Poolpime Rudolf Põldmäe ei saanud aru, kes talle teisest koridori otsast läheneb, ja küsis kelmikalt: “Kesse kõnnib kõrta mööda, astub aia ääri mööda?” Paul Ariste olevat kohe rõõmsalt vastanud: “Mesilane linnukene, see’p see kõnnib kõrta mööda, astub aia ääri mööda.” Nõnda kõnelesid kaks tarka filoloogi “Kalevipoja” tsitaatidega, samamoodi nagu mitmegi kuulsa seto rahvalauliku kohta öeldakse, et need olevat kõnelnud regilauluvormelitega. 

Lõpukummardus. FOTO REIGO TEERVALT

Kirjandusmuuseumis kõneldakse lugu, kuidas kord 1980. aastatel olevat kohtunud muuseumi hämaras koridoris kaks tarka vanameest. Poolpime Rudolf Põldmäe ei saanud aru, kes talle teisest koridori otsast läheneb, ja küsis kelmikalt: “Kesse kõnnib kõrta mööda, astub aia ääri mööda?” Paul Ariste olevat kohe rõõmsalt vastanud: “Mesilane linnukene, see’p see kõnnib kõrta mööda, astub aia ääri mööda.” Nõnda kõnelesid kaks tarka filoloogi “Kalevipoja” tsitaatidega, samamoodi nagu mitmegi kuulsa seto rahvalauliku kohta öeldakse, et need olevat kõnelnud regilauluvormelitega. 

Kauksi Ülle libretoga rockmuusikal “Seto Odüsseia” on tekst, mis on tihedalt täis laene ja tsitaate. See on nagu hästi kavandatud lapitekk, kus vaid asjasse pühendatu tunneb ära iga lapikese algse asukoha või tegija, ning see muudab teksti paljuhäälseks kooriks, kus erineva päritoluga tsitaadid on dialoogis oma uue kontekstiga. Tekstis on otseste tsitaatidena hulgaliselt seto erižanrilisi laule ja muud rahvaluulet, aga ka võõritatud tsitaate Kreutzwaldi “Kalevipojast” jm.

Kauksi Ülle on varemgi oma loomingus tegelenud suurte eeposte ja klassikaliste müütide uuestitõlgendustega. Ka sellesuvine suur setokeelne ja Setomaal Luhamaa külas etendunud suveetendus “Seto Odüsseia” sobib hästi sellesse ritta. Tundub sümpaatne, et seto teatritegijad on vabanenud suurte teatrite ikkest; isegi kui koostöö Vanemuisega näis mõlemale poolele sobivat (“Taarka”, “Peko”, “Obinitsa”), jättis see kõrvaltvaatajale veidi koloniaalse meki: riiklikult rahastatud suur masinavärk korraldas selgelt kasumlikke suveprojekte ääremaal, millest paigapealsetele jäi peamiselt uhkus, osalemisrõõm ning lootus, et teatrikülastaja ostab kohalikult kohvi ja koogitüki. Seto Kuninglik Teater, mis on ilmselt virtuaalne kehand, on igatahes edukalt hakkama saanud. Tänulikud külastajad leidsid piiriäärses külas loodusliku amfiteatri ja kauneid vaateid, aga ka igati professionaalselt produtseeritud suveteatri.

Lavastaja Elina Pähklimägi ja kunstnik Iir Hermeliin on osavalt kasutanud loodust ning seadnud Kauksi Ülle teksti ja Matis Leima muusika terviklikuks etenduseks. Muidugi pole pääsetud suveetenduse stampidest, kuskil eksootilises kaugel külas mängitavas tükis peab ju olema midagi igasugusele maitsele. Kui on vesi, siis keegi kukub vette, kui on võimalus, siis näitleja näitab oma alastust, lavastuses on loomad, naiseks riietunud mehed, imiteeritakse suguühteid, öeldakse roppe sõnu ja midagi on kindlasti ka lastele.

Teose žanrimääratluseks on rockmuusikal ja heliloojaks on varemgi teatrimuusikat kirjutanud Matis Leima. Muusika oli meeldejääv ja iseloomulikult eklektiline, kuid vaatamata kitarridele ja trummidele domineerisid pigem poppballaadid kui rock. Ilmselt oli helilooja pidanud silmas pidama laulvate näitlejate võimeid, seetõttu polnud muusikaliste numbrite arv seotud ilmtingimata tegelaskuju tähtsusega süžees. Muusikalised numbrid olid seega selgelt rätsepatööd, eri stiilides ja erineva virtuoossusega.

Näiteks Kalypso (Nele-Liis Vaiksoo) laul ning muust stilistikalt erinev litterkostüümgi viitasid sellele, nagu oleks tegelane otse muusikalilavalt Setomaa öösse kukkunud. Tulenevalt kangelase seikluslikest rännakutest, pidid kõik teel kohatud värvikad naised Odysseuse elus leppima vaid põgusa etteastega, st ka üheainsa laulunumbriga.

Oma lauluga sidus kogu teose tervikuks Homeros (Evar Riitsaar), tema kandle saatel kõlanud peaaegu aegluubis osad olid need, kus justkui segunesid regilaul ja kreeka lauliku daktülid. Homerose roll loo jutustaja ja jälgijana (pime!) lisas ühelt poolt “Seto Odüsseiale” toreda metakihi, teisalt täiendas pimeda ja pateetilise lauliku osa tegelaste galeriid toreda nüansiga.

Homerose “Odüsseia”-eepose autorilähedasemaid või kriitilisemaid uuestitõlgendusi leidub maailmakirjanduses palju. Kauksiüllelikult on eepose naised saanud enam ruumi ja agentsust, samas on narratiiv jäänud suures osas klassikalisele eeposele truuks ning ka autori feminism jääb vähevõitlevaks kaastundeks Penelopele. Nimitegelast Odysseust mängis Ago Soots, kelle kõhn pikajuukseline ja habemes kuju meenutas klassikalisi Kristuse kujutisi ning lisas sellega veel ühe tõlgenduskihi postmodernsesse kangasse. Tema Odysseuses tõusid esile haprus ja füüsilised kannatused, mis andis eepose lõbutsevale, vägivallatsevale ja naistega kerge vaevaga suhteid loovale kujule kihi, mis aitas vaatajal ehk eksiteel kangelasse empaatilisemalt suhtuda.

Nii libretos, muusikas kui ka lavastajatöös oli olulisel kohal žanride segamine ja vastandamine ning kiiresti vahelduvad kõrge ja madal stiil. Kui näiteks Penelope (Lauli Koppelmaa) ja Athena (Jekaterina Linnamäe) esindasid kõrget stiili, siis kangelase amme Eurykleia (Merle Jääger) ja seakarjuse Eumaiose (Siim Angerpikk) rollid võimaldasid palju mitmekesisemat mängulaadi. Koomiline kosilaste trio (Agur Seim, Tanel Saar, Tarmo Tagamets) aga pärines hoopis mingist kaasaegsemast maailmast kui muud müütilised tegelased. Justkui kolme rahva anekdootidest tuntud trio tõi kreeka (ja seto) minevikku kaasaegsed teemad, eelkõige sõdijad ja vallutushimulised suurrahvad. 

Odysseuse lõputuna näival koduteel kohatud naised tegid episoodilisi, kuid meeldejäävaid rolle. Kõik nad olid erilised ja mängisid end suurteks. Peaaegu alaealise Nausikaa (Elo Rahmann) oli Kauksi Ülle targalt seganud seto lüroeepilise Ilmaneiu looga (ilmselt selleks, et mitte kaasaegset vaatajat šokeerida ebatavaliselt suure vanusevahega paariga või selleks, et mitte mängu tuua müüdi versiooni, mille järgi hiljem Odysseuse poja Telemachosega abiellunud Nausikaa pojad olid Odysseuselt). Setomaal, kus veel XX sajandi alguseski olid tavalised korraldatud abielud, oli Ilmaneiu lugu armastatud utoopia müütilisest neiust, kes põgeneb abiellumise eest maailma äärele. Nausikaa ema Aretet kehastas Merle Jääger ning see meela ja targa küpse naise roll oli erakordselt võluvalt teostatud. Kuulsat nõida Kirket mängis Anne Veesaar, kelle rollis oli palju kihte ning toredaid üllatusi (erinevad hääled ja välimused). Kalypsol oli ooperlik ülesanne ühes vokaalnumbris jõuda armastusest vihkamiseni ja tagasi. Nii libretist kui lavastaja tundsid Kalypso loos empaatiat just naise suhtes, ning see inetu naise ja laste mahajätmine (varem mahajäetud naise ja lapse pärast) muutsid kangelase antikangelase näoliseks.

“Seto Odüsseias” osales ka leelokoor Helmekaala’. Kümme väärikat seto naist tundusid lavastuses ootamatult justkui tumma tragöödiakoorina. Kui kreeka tragöödias oli koori roll jutustada vaatajale toimunud sündmusi, siis selles lavastuses oli koorile antud küll olla väga oluliste hetkede tunnistajaks ja mõned lauludki (Mao naise muinasjututüübist pärinev laul jne), kuid enamasti oli nende rolliks kaugel saarel võimendamata häält teha. Muidu võimendatud heli kõrval mõjus selline naturaalne heli selge kunstilise võttena, kuid selle tõttu oli selle koori saatuseks olla rõhutatult tumm ja vaevukuuldav. Ühel etendusel, kus oli elektriprobleem, tõestasid aga Helmekaala’ naised, et nad on iga kell paremad kui süntesaatorist kõlavad sireenide helid ning laulsid helilooja lõputu meloodiaga sireenide laulu, mida neile polnud algselt usaldatud.

Tundes Kauksi Ülle suurt sümpaatiat laulu- ja tantsukunsti vastu, polnud ootamatu, et etenduses oli tähtis roll kanda ka tantsutrupil Modus (koreograaf Piret Torm-Kriisi seto ja kreeka folkloorist inspireeritud seaded). Kuna tegijad rõhutasid, et seto Odysseuse lugu räägib “sõjast väljatulemisest, sõjatüdimusest, sõjahaavadest ülesaamisest, kodu ja rahu poole liikumisest”, oli isegi üllatav, et etenduses oli vaatemängulisuse nimel kasutatud nii palju lavavõitlust. 

Geniaalsete loojate puhul on imeline, kuidas nad meediumitena lisavad teksti motiive, mis võivad muutuvad aktuaalseks ja tähenduslikuks alles millalgi hiljem. “Seto Odüsseia” puhul oli silmatorkavalt suureks mängitud sigade teema ja seda enne tänavust seakatku puhangut. Kui Homerose eeposes oli kangelase parimaks sõbraks seakarjus Eumaios, siis Kauksi Ülle versioonis oli sigade teemat groteskselt edasi arendatud ning selle motiivi tähendusvälju laiendatud. Nii seostuvad sead kangelasele koduga ja kodumaaigatsus tähendab ka igatsust koduste seakarjade järele. Samuti igatseb kangelane jumalannade hõrkude mereandide juurest koduste sealihapadade juurde, mis rõhutab inimeste kuulumist nende vendade sigadega ühte maisesse ja labasesse maailma.

“Seto Odüsseia” Setomaal oli nii teksti, muusika kui lavastuse osas paljukihiline, rikkalik ja pillav. Ilmselt avanes tervik erinevatele vaatajatele erinevalt. Seto keel, regivärss ja vana folkloor võisid teha detailidele ligipääsu keeruliseks, samas üldtuntud kangelaslugu, kaasatõmbav muusika ning lihtsalt jälgitav loojutustus andis võimaluse naudinguks ka teistele peale vanade koolitatud filoloogide.

Setokeelne rockmuusikal “Seto Odüsseia”, libreto Kauksi Ülle, helilooja Matis Leima,lavastaja Elina Pähklimägi, kunstnik Iir Hermeliin, koreograaf Piret Torm-Kriis, lavavõitlus Tanel Saar. Seto keeles mängisid, laulsid, tantsisid ja taplesid Lauli Koppelmaa (Ugala), Ago Soots, Merle Jääger (Vanemuine), Jekaterina Linnamäe, Elo Rahman, Anne Veesaar, Tanel Saar (VAT Teater), Agur Seim, Evar Riitsaar, Karel Käos, Tarmo Tagamets, Siim Angerpikk, Nele-Liis Vaiksoo, Priit Blum. Veel olid laval rockansambel, tantsutrupp Modus ja leelokoor Helmekaala’. Esietendus 30. juulil Luhamaal Anželika mahetalu õuel.