top of page

Naiskoor Kevad Lõuna-Koreas dirigendi unenägu ellu viimas


Naiskoor Kevad, seljas Lõuna-Korea traditsioonilised riided hanbok’id. FOTO NAISKOOR KEVAD

“Nõmme, mu kodu, siin kasvab mu juur,” laulis Nõmme aasta teo auhinna pälvinud naiskoor Kevad isadepäeval peetud tunnustusüritusel Nõmme kultuurikeskuses. Juba 17 aastat tegutsenud koorile on väga oluline kodukoha identiteet ning Eesti koorimuusikat maailma viia. See viimane õnnestus sel suvel eriti hästi. Suisa nii hästi, et Kevad teenis maailma koorimängudel naiskammerkooride kategoorias kulddiplomi ja kategooria üldvõidu. Kuidas selleni jõuti?


Naiskoor Kevad alustas oma tegevust 1. septembril 2006 Nõmme kultuurikeskuse noorte naiste koori nime all. Kolm aastat hiljem kooriga liitunud ning tänaseni Kevade esimeses sopranis laulev Mari-Liis Vainu meenutab, et toonane juhendaja Elviira Maasalu hindas väga poplaulu ning kontserdid olid alati meeleolukad. “Mitte ainult kontserdid, vaid me tegime igasugu etendusi ja muusikale, Elviirale väga meeldis see. Küll olid sooloprojektid, küll jälle midagi grupiga, isegi segaansamblit tehti – see oli hästi põnev aeg,” meenutab Vainu. Kust tuli aga nimi Kevad? “Mõtlesime Elviiraga koos, mis nime võiks panna. Nipsust tuli Kevad, sest oli vaja midagi lühikest ja tabavat,” ütleb ta. 


2015. aastal asus koori etteotsa Õnne-Ann Roosvee, seejuures oli tol hetkel kooris lauljaid kõigest viis! 40-aastase dirigendikogemusega (Tallinna pedagoogilise instituudi segakoor, Tallinna tehnikaülikooli akadeemiline naiskoor, Eesti koorijuhtide naiskoor, ETV Muusikastuudio jne) dirigent aitas koorile anda uue hoo ja innu, mis tõi 2020. aastal kollektiivile aasta naiskoori auhinna ning talle endale aasta dirigendi preemia nominatsiooni. Just siis tärkas tal idee minna Kevadega kooride maailmamängudele, kus on varem osalenud nii mõnedki Eesti kollektiivid. Võistluse toimumispaik – Gangneung Lõuna-Koreas – meeldis dirigendile eriti, kuna ta armastab Lõuna-Korea muusikat ja kultuuri ning bänd BTS on tema ja paari Kevade laulja lemmik.


Kuigi koor pidi sõitma Lõuna-Koreasse juba 2022. aasta suvel, lükati Aasias toimuv võistlus koroonapandeemia reeglitele tuginedes igaks juhuks aasta edasi ning nii oli võimalik oma repertuaari veelgi rohkem kindlustada. Vahetult enne ärasõitu sai Kevad rahvusvahelise võistluskogemuse konkursil International Piano and Choral Olympics, kus saavutati teine koht. Kevadele andis oma hinnangu ka näiteks USA helilooja Carol Worthey, kes jagas näpunäiteid nii mõnegi maailmamängude võistluskavas oleva laulu kohta. Seni olid meie esinemist hinnanud peamiselt vaid Eesti heliloojad ja dirigendid, seega oli hea kuulata ka välismaiste ekspertide arvamust. Mida lähemale jõudis lennuaeg liinil Tallinn-Varssavi-Soul, seda rohkem elevust ja diskussiooni tekkis proovides ning ootusärevus oli metsik. 


Auhinnatseremoonial.

Maailmamängudel osales 324 koori 35 riigist, seejuures oli kohalikke Lõuna-Korea koore võistlustules üle 100; Kevad oli ainus Eesti koor. Suurvõistluse tunde tekitas juba tõik, et kogu võistlus viidi läbi olümpialinnas – 2018. aasta taliolümpiamängud peeti Pyeongchangi provintsis, mille alla Gangneungi linnake kuulub. Ka avatseremoonia pidi olema suursugune, kuid paraku jäi see riigi vallutanud mussoonvihmade tõttu ära. Mis seal’s ikka – patsid lahti punumata ei jäänud ning laululusti sai ikka tunda, sest milleks muidu kasutada vaba aega kui mitte prooviks? Tuleb tõdeda, et avatseremoonia ärajäämine valmistas eestlastele siiski pettumust – meie möödunud suvel noorte laululupeo kontserdi ajal vallandunud torm teinuks tol hetkel sellele väikesele vihmasabinale ära 1:0. Siiski tuleb mõista korraldajate ettevaatlikkust, kuna vaid paarkümmend kilomeetrit meist eemal olid mussoonvihmad tekitanud juba maalihkeid ning mida päev edasi, seda rohkem tuli hoiatussõnumeid nii ägenenud tormide kui kinni pandud teede kohta. 


Kuna ülikoolilinnaku ühiselamutes olid igal pool sildid, et siseruumides ei tohi proovi teha, tuli väljaspool ametlikke prooviaegu leidlik olla. Oli tavaline, et parkimisplatsid, erinevad pargipingid ja lehtlad olid kooride poolt hõivatud ka pärast südaööd. Vihmasabina eest varjudes avastasime enda lemmikkoha, Kwandongi jäähalli, kus oli 2018. aastal selgunud olümpiavõitjad naiste jäähokis. Akustika oli seal nõnda imeline, et julgeme kohalikele soovitada seal väikese laulupeo korraldamist! 


Juhtus ka seda, et liituti teiste kooride proovidega. Kuna Kevades on paar lauljat, Merili ja Estelle, kes on olnud WAF gospelkoori liikmed, reageeriti ühel hilisõhtul üsna kiirelt õuest kostnud tuttava muusika peale. “Ei tea, kas nad “Oh Happy Day” laulu oskavad,” mõtiskles Estelle ning juba paari minuti pärast olid nad Meriliga kaheksandalt korruselt õue jõudnud. “Seal oli punt Aafrika koorilauljaid, kes siis neid gospeliviise oma lõbuks esitasid ja suur oli nende imestus, kui kaks Eesti tüdrukut järsku “Oh Happy Day’d” nõudma hakkasid. Saime paar minutit koos laulda. Mõtlesin, et you only live once! Väga lahe oli!” meenutab Estelle. 


Kaks päeva enne olulist konkurssi sai Kevad end proovile panna sõpruskontserdil, kus iga osaleja tutvustas oma riigi koorimuusikat. Olime meeldivalt üllatunud, et Eesti heliloojate teosed lähevad kaugemate riikide rahvastele peale küll. Näiteks Mart Saare “Lindude laulus” kostev “tsirr” jäi väga hästi meelde Lõuna-Aafrika vabariigi Bokamoso kunstide instituudi gospelkoori lauljatele, kes meie koori liikmeid edaspidi just selle linnusirinaga tervitasid. Suvel ka noorte laulupeol kõlanud Veljo Tormise “Kiigelaulud” koos liigutustega panid ka kõige tagumises reas istunud Korea memmekestel jala tatsuma. Samamoodi tekitas elevust Kevade liikmete, eriti nooremate lauljate välimus. Nii helesinised silmad, punased juuksed, ilus naeratus kui ka Eesti rahvariiete kandmine oli põhjus, miks nii enne kui pärast esinemist, aga ka näiteks sööklajärjekorras, sai jälle väikese fotosessiooni teha. 

Võistluseelsel hommikul olid ka kõige kogenumad koorilauljad veidi sapsus. 강릉장로교회 ehk kohaliku ülikooli modernsesse kirikusse võistlema sõites ergutas meid esimene sopran Terje: “Teie areng on olnud meeletu. Teil on lood selged, ärge kartke! Te peate seda nautima, sest võidab mitte puhas laulmine, vaid emotsioon! Olge hetkes, see on vaid vormistamise küsimus. Teeme ära!”


Žürii tagasisidest ilmnes pärast, et Kevadele tõi võidu hästi erineva helipildiga võistluskava: Sergei Rahmaninovi “Bogoroditse devo”, Pierre Passereau’ “Il est bel et bon”, Frode Fjellheimi “Dona nobis pacem” ja Veljo Tormise “Sügismaastikud”: “Tuul kõnnumaa kohal”, “Külm sügisöö”, “Kanarbik”. “Energiatulv, mis meist võistluse ajal väljus, oli meeletu. Mäletan, kuidas jalad veel ka pärast võistlust värisesid, aga hääl oli kindlamast kindlam. Võin julgelt arvata, et laval andsid kõik lauljad endast rohkem kui 100 protsenti,” räägib koorivanem Merili. 


Esimese aldi laulja Helen meenutab, et suurest tuhinast tuli vahetult enne lavale astumist lahti tema kinga konts. “Sellel hetkel ei loe enam miski muu, vaid esined ja laulad nii, kuis torust tuleb. Üritasin muidugi lavale minnes kanda üles hoida ja päka peal astuda, uhke nägu peas. Enne seda lahistasin veel nutta, sest dirigent oli just öelnud, et lavaleminek võib laulmise osas kõige tähtsam hetk olla. Praegu tagantjärele seda meenutada on pigem naljakas,” räägib ta.


Dirigent Õnne-Ann tunnetas koori juba nende lavale tulles. “Võin kindlalt öelda, et see oli meie parim esitus. Kõik, mida tahtsime, viisime ellu. Mul on hästi hea meel, et meil tekkis täielik ühistunne ja on näha, et see võistlusreis ühendas kooriliikmeid väga,” meenutab ta. 


Kui paljud saavad öelda, et võistluspinget saab maha loputada Jaapani meres? Napp veerand tundi pärast lavalolekut oli meik maha pestud ning julgemad möllasid juba lainetes. Elevust, millise koha me täpselt saime, ja arutelu, mis läks kõige paremini, aga mis võinuks minna paremini, oli järjest rohkem. 


Auhinnatseremoonia eel võtsime koori liikmetega teadlikult aja maha. Märkimist väärivad fitnessimaailmast tuntud Jana Tederi eestvedamisel tehtud spontaansed jalutuskäigud, mille käigus tutvuti kohaliku kultuuri ja loodusega. Vahel kõnniti pea hommikuni ja läbiti üle 30 km. Need seiklused olid proovidele mõnus vaheldus ja andsid lauljatele võimaluse üksteist paremini tundma õppida. Teise aldi laulja Karin meenutab, kuidas otsustati teletorni minna ja valiti tavalise tee asemel matkajate rada. Mis see trepike ikka ära pole? “Kaaslaulja Terje veel arvas, et võiks võidu teha, aga võistlusvaim rauges ruttu, sest see trepike tähendas tegelikult lõpmatut ronimist ja mõni otsustas poolel teel allagi minna. Veel meenub retk Jaapani mere ääres, kus mereväelased meid kahtlaste elementidena käsitlesid ja meie tegemiste kohta aru pärisid. Ei tea, kas mussoonvihmadest või suurest käimisest, andsid alla ka Terje kingad, mis ühel hetkel nõtke liigutusega teele jäänud prügikasti lendasid ja retk jätkus paljajalu,” meenutab ta. Üks grupp käis omal algatusel aga Lõuna-Korea kõige tuntuma bändi BTSi bussipeatust vaatamas.

Kuidagi ei saanud aga lahti kummitavast küsimusest: “Kuidas meil läks?” 

Igast osalenud koorist lubati lavale tulemusi ootama vaid dirigent ja kaaslane. Õnneks ei pidanud me kaua ootama, sest üllatusena toodi esimesena ekraanile just naiskammerkooride kategooria tulemused. Süda tagus metsikult, kui alustati hõbediplomitega ja meid seal ei olnud … Ja siis kostis trummipõrin ning öeldi: “Winner of the Category is naiskoor Kevad!”


Diplomit ja auhinda laval vastu võtnud dirigent Õnne-Ann meenutab: “Ütlesin veel vahetult enne tseremoonia algust Merilile, et usu või ära usu, aga ma olen viis aastat tagasi seda kohta unes näinud. Täielik déjà vu!” “Ise seda kõike läbi teha on ikka täiesti uskumatu. Nüüdki, pea pool aastat pärast võistlust, on mul need emotsioonid meeles. Muidugi seda videot, kuidas ma auhinda vastu võtma minnes konkreetselt laval kepsutasin, vaatan väikese piinlikkusega,” muigab Merili. 

Kevade võitu tõsteti esile ka Lõuna-Korea meedias, kui kohe pärast tulemuste väljakuulutamist ümbritsesid Kevade lauljaid kaamerad. Esimene sopran Annaliisa meenutab: “Küsiti, millest meie laulud räägivad, kuidas konkurss meeldis ja mida me Lõuna-Koreas esinemisest arvame. See kõik oli hästi kaootiline, aga samas positiivne ning pidin kiiresti olukorraga kohanema. Eestist peab alati hea mulje jätma!”


Maailma koorimängude naiskammerkooride avatud kategooria võit näitas Kevade liikmetele, et suure pühendumise ja raske tööga on kõik võimalik. Neid naisi ühendab armastus koorimuusika vastu, soov panustada kogukondlikku ellu, end arendada ja proovile panna. Järgmisena uuendatakse veidi repertuaari ning võetakse ette juba uued väljakutsed. Kes teab, ehk õnnestub 2024. aastal veel maailma eri lavadel esineda.


Dirigent Õnne-Ann Roosvee kulddiplomiga. FOTO NAISKOOR KEVAD

Dirigent Õnne-Ann Roosvee: muusika on mu armastus


Naiskoori Kevad peadirigent ja kunstiline juht Õnne-Ann Roosvee suudab pidevalt pakkuda lauljatele väljakutseid, tuues neile uut ja põnevat repertuaari ning uusi ja huvitavaid esinemisvõimalusi. “Tallinn International Horse Show’l” ponidele laulmine või Tele2 reklaamis osalemine on vaid mõned näited meie koori põnevatest väljakutsetest. Õnne-Ann on metoodiline ja perfektsionistlik koorijuht, kes armastab tuua värvikaid näiteid, muuta proovid harivateks js neis ka lauljate silmaringi laiendada ning nii võibki mõnikord kujuneda kooriproovist suisa lavastus. Õnne-Ann on olnud aasta kooridigendi nominent 2020. ja 2021. aastal. 


Mida tähendab sinu jaoks muusika?

See on mu elu ja armastus. 


Kuidas valid koorile repertuaari?

Tegelikult leiab repertuaar hoopis mind üles. Näiteks iga kord, kui kuskile välismaale läheme, on südamlik laulda korraldajamaa muusikat. Nii oli mul Lõuna-Koreasse minnes mõttes kohe soov laulda “Arirangi”, aga õige seade leidmine võttis aega. Lõpuks leidsin imeilusa seade tänu korea tutvustele. 


Mis on dirigendina sinu eesmärk? 

Minu lauljaskond koosneb 5–95-aastastest lauljatest, kellele kõigile ei saa panna samasugust eesmärki. Õige laulmine arendab inimest tervikuna, nii füüsiliselt kui vaimselt. 


Mõned viimaste aastate tegemised:
2020 – XV Eesti kammerkooride festivali I koht C-kategoorias, parima dirigendi eripreemia
2021 – Leonardo da Vinci nimelise koorikonkursi III koht naiskooride kategoorias 
2021 – Kaarel Orumägi ja Joel Markus Antsoni “Ükskord niikuinii” salvestus
2022 – XVI Eesti kammerkooride festivali III koht B-kategoorias
2023 – International Piano and Choral Olympics II koht naiskammerkooride kategoorias
2023 – Maailma koorimängude esikoht naiskammerkooride avatud kategoorias, kulddiplom
Osalemine: Eesti naislaulu seltsi laulupäevadel, võistulaulmistel, Nõmme kogukonnaüritustel, laulupidudel
Eesti naislaulu seltsi aasta koor (2020)
Eesti kooriühingu aasta koori nominent 2021. aastal 

Peadirigent: Õnne-Ann Roosvee

Abidirigent: Jelizaveta Kromskaja

Koorivanem: Merili Luuk

Comments


bottom of page