_page-0001.jpg)
Kõnnin mööda päikselist Pärnut. Roheluse järgi ei saa üldse aru, et käes on juba septembri keskpaik. Ülehomme on esiettekanne.
Mõlgutan mõtteid selle üle, kas mulle meeldib muusikast kirjutada, rääkida või üldse mõeldagi.
Pean ennast kindlasti tunneteinimeseks ja nii nagu suurt armastust tundub ebavajalik või isegi võimatu sõnadesse panna, on suure muusikaga veidikene sama lugu. Osavamatel tuleb see ehk usutavamalt välja, aga muusikas on nii palju, mis sõnadesse ei mahu, sõnad mõjuvad tihtipeale pastakast väljaimetuna või lausa üleliigsena. Ometi on muusikaajaloole mõeldes alati justkui suur rikkus, kui mõni helilooja või tema kaasaegne interpreet on siiski kirjutanud teosest, selle tagamaadest või sellega seonduvatest isiklikest tunnetest. Niisiis kirjutan mõned read Rasmus Puuri viiulikontserdist läbi esmaesitaja silmade.
Oli aasta 2017. Pärast üht kontserti, kus kõlas Rasmuse looming, mis oli mulle juba sel ajal väga hingelähedane, ütlesin talle nagu muuseas, et ootan ka tema viiulikontserti. Sel hetkel lihtsalt üks unistus ka ise tema loomingut esitada võttis minu sees reaalsema kuju ning üsna pea rääkisime Rasmuse ja dirigent Kaspar Männiga juba võimalikest plaanidest.
See ootusaeg oli päris pikk – kolm aastat idee sünnist esiettekandeni. Aga täna tunnen, et on täpselt õige aeg ja õige koht seda teost esitada. Kõigepealt laagerdas idee, järgnes Rasmuse loometöö ja nüüdseks on Kasparist saanud Pärnu Linnaorkestri peadirigent. Mina sain Rasmuselt noodi täpselt aasta tagasi, seega on esituselgi olnud aega küpseda.
Raske on tagasi mõelda, millised olid mu ootused ja esmamulje teosest, mida kellegi teise esituses ju kuulda ei saanud. Tervikpilt tundus mulle algul väga abstraktne: kulub kõvasti harjutustunde, enne kui muusika sisu võtab interpreedi sees selgema kuju. Kui võrrelda näiteks Brahmsi viiulikontserdiga, mida õppisin samal ajal, siis avaneb ka teos, mida on sadu kordi erinevates esitustes kuulatud, ise mängides täiesti uuest küljest.
Ütleksin Rasmuse viiulikontserdi kohta, et mul olid väga kõrged ootused. Ja ühteaegu üldse mitte mingeid ootusi selles mõttes, et olin kõigele avatud. Usaldasin Rasmust täielikult. Siit ka kõrged ootused või lihtsalt teosega tutvumise suur põnevus, mis on süvenedes aina kasvanud. Põnevuse kõrghetk saabub laval.
Selles kontserdis on parajalt nii tehnilisi kui sisulisi väljakutseid. Vahel tuleb ette teoseid, kus tehnilised raskused võivad tunduda ületamatud, ent kõlaline lõpptulemus pole justkui seda tööd väärt. Puuri viiulikontserdis aga olid need väljakutsed nii nauditavad. Tehnilise külje pealt toimib kõik orkestriga koos mängides ja interpreet saab end vabalt tunda. Sisulise külje pealt saab eneses mõtlemapanevaid ja teraapilisi dialooge ja monolooge pidada, endale keerulisi küsimusi esitada. (See on alati korraga nii raske kui ka vajalik ja lõpuks nauditav, kui kas või üks vastus end ilmutab või vähemalt järgmise küsimuseni juhatab.) Ja siis need kaks kokku panna – kui see pillimängu osa ja muusika on omavahel nii heas harmoonias, et iga noodi taga ongi sõna, mõte.
Mul on kohe kahju, et vaid kaks kontserdini jäänud päeva saangi seda teost veel mängida ja siis jääb justkui üks peatükk jälle seljataha. Eks see ole interpreedile iga kontserdiga nii, et on suur töö ja sisse elamine ja pärast kontserti ei tohi kindlasti unustada ka välja elada. Ma kipun asju vahel väga traagiliselt võtma ja elan kontserdi läbisaamist üle nagu lahkuminekut. Natuke ta seda on ka muidugi, aga teadlikult endale aega anda ja olukorda aktsepteerida on väga oluline.
Huvitav, kas helilooja tunneb samasugust lahkuminekut, kui teos on valmis saanud, ette kantud, või seda ehk ei juhtugi?
Siinkohal mõtlengi kohe kõnesoleva viiulikontserdi peale, mis koosneb kolmest osast ja epiloogist. Teose vorm justkui annab mulle ette ka õpetuse, kuidas pärast kontserti toimida. Kolmanda osa lõpuks on läbi elatud nii palju erinevaid emotsioone – osa neist välja paisatud, osa alla surutud – ja siis saab see torm läbi ning epiloog on juba leppiv ja tagasivaatav, natuke nukker, kindlasti mitte lootusetu. Ajatu on ehk hea sõna. Ükskõik kui head asjad elus mööda saavad, mälestused sellest on hindamatu väärtusega ja igas lahkuminekus (kas siis teosest, aastaajast, eluperioodist ...) on peidus ka vähemal või suuremal määral helgust.
Nii ma siis usun ja loodan, et kes 13. septembril Pärnu kontserdimaja saalis selle teose esimeses kolmes osas sisalduvad pinged, lahkhelid, arusaamatused, väljaütlemised, ütlematajätmised ja keerulised küsimused meiega koos läbi elavad, vaatavad epiloogis sellele kõigele tagasi juba uue pilguga.
Olen nii palju mõelnud, et milline inimene võis olla mu lemmikhelilooja Johann Sebastian Bach. Tal ju pidi olema puhas ja ilus süda, kui tema kaudu sellised jumalikud helid maailma said tulla. Ja jääda. Kahetsusega pean leppima, et ma Bachi isiklikult ei tunne ja seetõttu tema isiksusele pikemalt peatuma ei jää. On ju omamoodi põnev mängida teoseid, mis on kirjutatud aastasadu tagasi, neid elus hoida, neid avastada ja fantaseerida, mida helilooja teatud nooditekstiga öelda soovis, tõepoolest, erinevate tõlgenduste tõttu vaidlema ja kaklemagi minna. Täitsa teistmoodi põnev on mängida teost, kui helilooja on elus. Ja mitte lihtsalt elus, vaid lähedal, olemas.
Siinkohal tahangi korraks kasutada privileegi, et tunnen Rasmust isiklikult.
Mulle paistab ta natuke ebamaine inimene. Ta jõuab alati rohkem kui teised. Aga mitte selles mõttes, et ta tormaks ringi ja teeks sadat asja poolikult, vaid temast hoovab alati rahu, kannatlikkus. Ja ta mitte üksnes jõuab palju, vaid tundub, et kõik, mida ta teeb, saab temalt täie tähelepanu. Tema loomingus ei mõju miski juhuslikuna, iga noot on tähendusega. Ka olen mitu aastat imestusega imetlenud, millise pühendumisega ja kui tulemusrikkalt ta töötab VHK keelpilliorkestri dirigendina. Ta ei tee midagi lihtsalt ära tegemise pärast, vaid panustab kogu südamega, mistõttu on iga inimene ja iga heli saanud pärast Rasmusega kokkupuutumist paremaks. Tundub, et nii peakski elama. Ning loome- ja dirigenditöö kõrvalt jääb Rasmusel aega ka inimeste jaoks. Ta leiab hetke, et küsida, kuidas läheb, isegi hoolivalt ja soojalt vastust kuulata.
Mul ei ole väga suurt uudisteoste (ja üldse kaasaegse muusika) esitamise kogemust. Praegune periood selle viiulikontserdiga andis mulle ühe uutmoodi vabaduse. Unustamatu hetk, kui Rasmus jagas selle teose tagamaid. Külmavärinad jooksid üle – kas ma tõesti olen praegu siin ja saan osa selle teose sünniloost, otse heliloojalt? Muidugi jääb alati ruumi fantaasiale, mis ongi väga oluline, aga hindamatu väärtus on heliloojalt kuulda, mida ta päriselt kirjutamise juures on mõelnud.
Üks viiuliprofessor ütles mulle kunagi, et tempo märgis loo alguses on nagu salajane ja tähtis kiri heliloojalt interpreedile. Allegretto e lusinghiero. Sellest tuleb kõik võtta, mis sealt võtta annab, sest uut infot ma heliloojalt küsida ei saa. Andante on vahel kõik, mis helilooja mulle interpretatsioonil vihjeks on andnud. Sel korral aga sain heliloojalt küsida asju, mida ainult Moderato con moto’st poleks välja saanud lugeda.
Ent ka kõige otseöeldumaid asju võib mitut pidi tõlgendada. See ongi põnev ja vahel ka keeruline. Interpreedile jääb alati vabadust, ükskõik kui detailsed juhised on talle jätnud helilooja. Nii ma siis mõtisklen siin harmooniast ja selle puudumisest, sellest, kuidas vahel moodustub kahel keelel korraga kolmkõla, aga need on omavahel sekundilises nihkes. Mõlemal on justkui head kavatsused harmoonia osas, aga kokku ikka ei kõla. Elus on tihti nii. Keegi ei mõtle paha, aga teineteise mõistmist ei teki. Aga kui siis harmoonia mingil hetkel saavutatakse, tundub, et mida rohkem ebakõla, seda erilisemad ja nauditavamad need selgushetked on. Dissonantsi sees on alati ka mõni heakõlaline intervall või kas või kahest noodist koosnev meloodia, millest võib tuletada, et kõigi hõõrdumiste taga on tegelikult ikkagi suur armastus. Oskame me seda siis esile ja fookusesse tuua või mitte.