Mastaapne kontsert – hispaanialikku kirge, traagikat ...
- Toomas Velmet, tšellist ja publitsist
- Oct 12
- 5 min read
Lauri Jõeleht (50), tšellokontsert (2024), esiettekanne 3. mail Eesti muusika päevadel.
Eesti helilooja Lauri Jõeleht on 50-aastane, parimas loomeeas autor. Alustanud klassikalise kitarriga ja töötades praegugi sel alal mängija ja õpetajana, on ta omandanud akadeemilise hariduse ka heliloomingu alal, kus tema juhendajad olid Eino Tamberg, Helena Tulve ja Toivo Tulev. Kõik see on talle andnud hea platvormi olemaks edukas helilooja ja tuleb välja, et nii ongi. Meie heliloomingu alaste teadmiste allikas Eesti muusika infokeskuse koduleht ütleb, et Lauri Jõeleht on loonud 85 heliteost seitsmes valdkonnas orkestriteostest kujundusmuusikani. Selle põhjal tundub, et talle on omane kalduvus luua teoseid solistile orkestriga ja et siin domineerib otse loomulikult klassikaline kitarr, aga ka näiteks kannel.
Kuidas sünnivad tšellokontserdid?
Reeglina pühendustega tipptšellistidele, aga aeg-ajalt ka sahtlisse. Jõeleht on pühendanud oma teose meie tõeliselt rahvusvahelisele mehele Marcel Johannes Kitsele.
Mõned näited minevikust. Luigi Boccherini (1743–1805) oli ise selline virtuoos, et mängis ka viiulikontserte tšellol. Joseph Haydn võidutseb tänaseni suurtel lavadel nii 1961 leitud nr 1 C-duur kui 1783 ettekndele tulnud nr 2 D-duur kontserdiga. On teada, et viimane on kirjutatud Antonin Krafti (1749–1820) tarvis, kes tegi ka esiettekande. Tšellistide üldise lemmikkontserdi (1850) looja on muidugi Robert Schumann (op. 129), mille esiettekandja oli Ludwig Ebert (1834–1890).
Tšaikovski “Variatsioonid rokoo teemale” on vägagi tihedalt seotud tollase Moskva konservatooriumi professori Wilhelm Fitzenhageniga (1848–1890). Ja siis tšellokontsertide kuningas Dvořáki – kontsert h-moll op. 104 (1894), esiettekandja Hanuš Wihan (1855–1920). Sellega võib joone alla tõmmata XIX sajandile, mil reeglina olid esitajaks need, kes selleks võimelised olid , ning ega neid liiga palju polnudki.
XX sajandil võimekate tšellistide arv kasvab. 1919 valminud Edward Elgari kontsert e-moll op. 85 on tõenäoliselt esimene, mis kohe ka heliplaadile salvestati, kuid vaatamata sellele jõudis teos suurtele lavadele alles 1961. aastal, mil selle esitas 16-aastane Jacqueline du Pré (1945–1987). Sajandi viiendal kümnendil haaras ohjad Mstislav Leopoldovitš Rostropovitš (1927–2007) ega laskud neid lõdvaks kuni surmani. Igatahes selle võimatuna tunduva nime õppis täies pikkuses ära kogu muusikamaailm ja mitte ainult. Ei lasku üksikasjadesse, kuid temale on pühendatud kindlasti üle saja kontserdivormis teose, millised ta on tellinud ja ka ette kandnud, nende hulgas ka Arvo Pärdi “Pro et contra” (1966). Kuid piisab, kui nimetan autorid, kelle teosed püsivad arvatavasti lavadel nii kaua, kuni seal tšellot mängitakse: Sergei Prokofjev, Dmitri Šostakovitš, Benjamin Britten, Witold Lutosławski, Krzysztof Penderecki, Henri Dutilleux, Alfred Schnittke ...
Eesti tšellokultuur elab pea samasugust pärmitaigna efekti üle XXI sajandil. Meie muusika sisaldab üle kolmekümne kontserdivormis teose, millest ehk viis on tippinterpreetide repertuaaris. Erkki-Sven Tüüri kaks kontserti tõenäoliselt ei piirdu paari esitusega. Neist esimest esitas David Geringas (1946) ja kontserdi nr 2 “Labyrints of Life” tõi lavale tänapäeva tipptegija Nicolas Altstaedt (1982) –parimas loomeeas mees, keda kutsutakse prantsuse-saksa tšellistiks. Siit on palju oodata. Lepo Sumera kontsert (1999), mille esmaesitaja oli samuti Geringas, on leidnud teisigi ettekandjaid, nende hulgas ka meie Theodor Sink, kes on soleerinud ka Tüüri esimeses. Mihkel Keremi täismõõduline (kolm osa, 24 minutit) kontsert tšellole ja keelpillidele on sündinud 2020 ja esiettekande tegi Willem Stam Pärnus. On veel üks päris aukartust äratav teos Jüri Reinverelt aastast 2019. Aukartust äratavad eelkõige tellijad – Kronbergi Akadeemia ja Sikorski kirjastus. Samuti on tellijaid väärt selle esiettekandja, prantsuse tšellist Jean-Guihen Queyras (1967) oma väga pika ja kogu maailma haarava teenistuslehega. Teosel on pealkiri “Inter lacrimas et luctum”, mida on eesti keelde tõlgitud “Pisarate ja leina vahel” ja ettekanne sai teoks 2019 Kronbergi Akadeemia festivalil. Kuid mulle ei meenu, et seda oleks Eestis ette kantud; kui see on nii, siis kindlasti seisab kohtumine ees.
Selliselt tihe on siis tšellokontsertide kihistus maailmas ja Eestis, kuhu sekkus nüüd ka meie soliidne kodumaine helilooja Lauri Jõeleht. Teos esitati (minu jaoks) väga nostalgilises paigas, s.o Eesti Raadio I stuudios, mida on kutsutud ka Raadioteatriks ning kus aastakümneid elasid-töötasid ERSO, Eesti Raadio segakoor ja Eesti Raadio estraadiorkester, seal salvestati kogu eesti klassikaline ja kaasaegne muusika kuni salvestusaegade lõpuni. Aitäh ei tea kellele, kes stuudiole on taas elu sisse puhumas! Kontsert oli osa Eesti muusika päevade kavast ja ühtlasi üks ühik dirigent Valle-Rasmus Rootsi doktorikontsertide tsüklist.
Teose esitas otse loomulikult Marcel Johannes Kits. Partituur nõuab esituseks keelpillide koosseisu, ilmselt võib see olla ka kammerorkestrist suurem, kuid seekord oli laval Tallinna Kammerorkester oma standardses suuruses. Peale selle sisaldab partituur veel rikkalikult löökpille: triangel, erinevad taldrikud, k.a häälestatuid krotaalid, puuplokk ja güiro, kellamäng ja vibrafon, viimast kasutatakse ka ilma vibraatota. Üsnagi võimas patarei, kuid partituuri üsnagi kammerlikult värvinud ja kui ma õieti (?) märkasin, siis hakkama saab üks mängija. Salvestusel ongi löökpillid pea märkamatud ja ei meenu, et see saalis teisiti kostnuks. Ei oska arvata, miks? Kuid see on hea, harilikult kipuvad löökpillid domineerima ja neid peab tagasi hoidma.
Kontsert on jaotuselt viieosaline: I Preludium, II Andante. Cadenza, III Interludium, IV Adagio, V Postludium. Kui Preludium ja Interludium on tõepoolest väärt oma nime, s.t eelmäng ja vahemäng, siis Postludium omab kogu teoses otsustavat tähendust – on tähendusrikas kooda, kogu mängu tulem. Ütleksin isegi, et sisuline lahendus ja puänt. See on igatsev-kurb dünaamiliselt hääbuv “kitarrisoolo” ja nii see võiks jäädagi lõpuni – arco on asjatu. See on allakriipsutatult minu arvamus ja kindlasti mitte ainuõige. Aga Postludium on äärmiselt leidlik lahendus kogu teosele ning siingi kehtib vanasõna – lõpp hea kõik hea.
Preludium’is kohtasin soolotšello partiis huvitavat märkimisviisi: tekst kahel noodireal. Need naturaalsed terts- ja kvartflažoletid kõlavad tõesti nii nagu ülemisel real näidatud, kuid neid võib üles tähendada palju vähem trükimusta raisates: kandiline noot ja sellel väike null – tulemus on sama. Keelpilli tehniline mänguvõte flažolett on heliloojatele lahendamiseks huvitav sudoku. Ainult mõned neist on flažolette kasutanud geniaalselt ja ainult seal, kus teisiti pole võimalik. Toon näiteks Šostakovitši esimese kontserdi Moderato täiesti unikaalse lõpu, ka Einojuhani Rautavaara kontserdis on flažolette huvitavalt rakendatud. Erakordselt originaalse lahenduse on aga leidnud Sofia Gubaidulina oma teoses “Jeesuse seitse sõna ristil” bajaanile, tšellole ja orkestrile: seal on kvartflažoletid vasaku käe pizzicato’ga üheaeselt poogna tremolo’ga lahtistel keeltel. Efekt on vapustav – kõlavad kui kellad tuule taustal. Aga üldine soovitus on: mida vähem flažolette, seda parem ja nii ka orkestripartiides.
II Andante’s jääb mulje, et heliloojal on olnud soov kasutada kõiki mänguvõtteid, mida keelpillimängijad valdavad: ricochet, col legno, äärmuslik helikõrgus solistil – kolmand oktavi la. Tremolo’d igas mängufaasis, molto vibrato’d, glissando’d, con sordino’d, sul tasto’d ning sünkopeeritud, üldse mitte lihtsalt loetav tekst ja ikka nii soolos kui orkestris flažoletid. Tasub vist aeg-ajalt kaaluda, kas äkki pole palju investeeritud tehnilistesse finessidesse, kas kasumi marginaal on ikka seda väärt. Kuid peab ütlema, et saalis ilma partituurita kuulates need nipid ju ei seganud üldist orkestri ja solisti tekstide arengu kulgu, tulemuseks oli soliidne ja dramaatiline kontserdiosa, millele järgnes klassikaline kadents (Cadenza), mis juhatas osa orkestri tutti koodasse ja pani seega soliidse punkti. Muide, Cadenza’s oli nüüd tunda, et autor on elukutseline kitarrist ja seda kõige paremas mõttes: see solisti pizzicato on väärt, et sellega veel välja tulla Postludium’is.
III Interludium jätkas sealt, kus Preludium oli teost alustanud, kuni jõuti IV Adagio’ni, minu arvamust mööda teose dramaatilisse kulminatsiooni, kus nii solistil kui orkestri tutti’l oli ka tõelist kõlajõudu ja kõike, mida oodata mastaapselt kontserdilt tšellole orkestriga. Mulle tundus temaatilisel materjalil olevat hispaanialikku kirge ja miks ka mitte traagikat, mis on ju tšello kui instrumendi kõige loomulikumad iseloomuomadused. Kõik suubus rööbastesse ja Marcel Johannes sai ka oma interpreedivõimed maksimaalselt välja tuua. Ning kui see möll vaibus Postludium’i, mis tervikuna on soolotšello käsutuses, siis tajusin siin lausa geniaalsuse hõngu. Igatahes on siin lehekülg, mis asetab Lauri Jõelehe tšellokontserdi Eesti muusika riiuli kõrgesse lahtrisse, mitte ainult omas kitsas žanris, vaid nende kohale.
P.S. Autor võiks ikkagi kaalud Postludium’is pizzicato’st mitte lahkuda – see materjal kõlab vaimustavalt.
