_page-0001.jpg)
Äsja möödunud XII rahvusvaheline festival “Klaver 2020”, mille raames anti 16.–23. oktoobrini kokku kümme kontserti, kinnitas järjekordselt nii meie publiku huvi klaverimuusika vastu kui ka meie endi pianistide kõrget taset. Kuuldavasti ületas tänavune festival publiku arvukuselt mitut varasemat, seda vaatamata ebakindlatele oludele ja piirangutele. Üldse on suur privileeg, et meie kontserdielu sai (veel) toimida, kui enamikus maailma riikides on pea kõik kultuuriüritused ära jäetud. Olgem tänulikud!
Seoses Beethoveni juubeliaastaga – möödus 250 aastat helilooja sünnist – oli seekordne festival selgelt temaatiline. Kolmel õhtul, igal neist kaastegev eri orkester, toodi ettekandele Beethoveni kõik viis klaverikontserti ning “Fantaasia” klaverile, koorile ja orkestrile, kõigil solistiks eesti noorema põlvkonna pianistid. Korraldajate otsus valida kontsertide soliste meie oma kultuuriruumist väärib suurt tunnustust. Meil on palju omanäolisi, eriilmelisi, tugevaid pianiste-muusikuid.
Festivali avakontserdil kõlanud 5. klaverikontserdi solist Age Juurikas on alati silma paistnud monumentaalsuse, kindla ja veenva mängu ning värvirohke kõlapaletiga. Seekordsel esitusel haaras ta kuulaja täielikult kaasa oma pika katkematu joonega, selge mõtteliiniga, andes ruumi ka muusikas sisalduvatele nüanssidele. Teise osa lüürika, õrnus, meeleoluvarjundite küllus, hingestatus olid lihtsalt lummavad! Koostöö orkestriga toimis perfektselt.
Sama kontserdi teises pooles kõlanud “Fantaasia” Maksim Štšura soleerimisel on hoopis teistsugune muusika – pidulik, kõrgelennulise paatosega, üldinimlikke humanismi-ideid väljendav. Štšura esitus, kaasaarvatud pikk soololõik teose algusosas, oli täis erksaid karaktereid ja pulbitsevat energiat. Hämmastav, kuidas ta suutis klaveri kõlama panna ka tutti kohtades, kostes välja üle orkestri ja koori. Kindlasti ka tänu väga heale koostööle ERSO ja dirigent Vello Pähnaga.
Klaverikontserdid nr 2 B-duur ja nr 3 c-moll kandsid ette vastavalt Ralf Taal ja Irina Zahharenkova Tallinna Kammerorkestri saatel dirigent Kaspar Männi juhatusel. See õhtu kujunes üheks festivali tipphetkeks. Juba avanumbrina kõlanud Beethoveni avamäng “Coriolanus” tekitas piduliku, helge tunde. Mõtlesin endamisi hardusega, milline väärtus on ikka klassikalisel muusikal ja milline õnn on “olla kohal”, saalis, ja saada osa just praegu sündivast imest. (Pidime ju pikka aega leppima meedia vahendusel saadava “konserviga”.)
B-duur klaverikontsert on oma iseloomult helge, nooruslik ja mänglev. Ralf Taali ettekanne oli musikaalne ja loomulik, soojades toonides, tehniliselt laitmatu. Tema ilmselt pigem kammerlikku laadi muusikunatuuri juurde kuulub soov taotleda erilisi piano-nüansse, mida on teatavasti väga raske saavutada, ja mis tal ka hästi õnnestuvad. Minu maitsele oli aga tema lähenemine ehk liiga tõsimeelne ja raamides, eriti kolmandas osas, kus oodanuks suuremat lennukust, kõlalist särtsu ja pisut rohkem huumorit. Teatav ebakõla tekkis visuaali ja kuuldava vahel – mäng oli ju ikkagi suurepärane, aga kehakeel pisut õnnetu, nagu šampanja liiga väheste mullidega.
Kontserdi teises pooles kõlanud Erkki-Sven Tüüri selgelt äratuntava, temale ainuomase helikeelega teos “Phantasma”, mis on valminud möödunud aastal kolme eri orkestri ühistellimusena, mõjus värskendava vaheldusena. Esmapilgul Beethovenist nii erinev teos on siiski sisuliselt Beethoveniga seotud, kuna Tüür kasutab oma teoses kontserdi avaloona kõlanud avamängu “Coriolanus” motiive. Tõsi küll, nii hästi peidetult, et tähelepanematum kuulaja ei tarvitsenud neid märgatagi.
Ja lõpunumbrina kuulsime Beethoveni 3. klaverikontserti. Irina Zahharenkova kunstnikunatuur on loominguline ja ehe, tema pakutud nägemuses, esitatava teose interpretatsioonis ei ole kunagi põhjust pettuda. Ta võib mängleva kergusega kujundada teada-tuntud teose täiesti uutmoodi, jättes traditsioonid tähelepanuta, aga tema muusikaline “jutustus” on selge, arusaadav, tabatud muusika peenimate nüanssideni. Zahharenkova mäng on mitmekülgne, alates õhkõrnadest meeleoluvarjunditest kuni kirglik-emotsionaalse energialaenguga võimsate plahvatusteni. Tal on võime hoida publik nii esitatava muusika kütkes, et hingatagi ei söanda.
Orkestri ja dirigent Kaspar Männi koostöö kahe erineva natuuriga solistiga oli eriliselt solistiga sulanduv, paindlikult reageeriv ja tundlik, kummagi solisti eripära arvestav.
Kolmas orkestriga kontsert lõpetas kogu festivali, soleerisid kaks Steni – Sten Heinoja Beethoveni 1. ja Sten Lassmann 4. klaverikontserdiga, kaastegev projektorkester Eesti Sinfonietta, kus kontsertmeistriks Johannes Põlda. Selle õhtu tegi eriliseks dirigendi puudumine: mõlemad pianistid esitasid oma partiid ühtlasi orkestrit dirigeerides; avalugu, avamängu Beethoveni balletile “Prometheuse lapsed” juhatas Põlda.
Ettekanded olid jätkuvalt kõrgetasemelised ja haaravad, emotsionaalselt laetud ja tehniliselt kindlad. See on muidugi uhke väljakutse – mängida orkestriga ilma dirigendita! Kas oli eesmärk taotleda autentsust (Beethoveni ajal oligi nii kombeks mängida), panna ennast proovile, teha teisiti kui tavaliselt, või oli veel mingi põhjus dirigendist loobuda? (Üks kuulaja, publiku hulgas olev dirigent ütles pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt, et näe, võtavad meie töö ära!) Asjaga saadi ju hakkama, aga tundub, et mõningaid loginaid orkestri ja solisti vahel aidanuks dirigent ära hoida.
Omaette imetlust väärib Sten Lassmanni võime ja suutlikkus ühendada erinevad tegevused, mis igaüks omaettegi täidaks inimese päevad hommikust õhtuni: tegutseda kogu festivali kunstilise juhina, kuulata kõik kontserdid, pidevalt midagi korraldada, teha ka EMTAs tunde ning lõpuks astuda ise lavale, soleerima orkestri ette, dirigendita. Millal ta küll jõudis harjutada?!
Festivali kolmest väliskülalisest (neljas, Nikolai Demidenko ei saanud käevigastuse tõttu tulla) on meil varemgi esinenud noor talent, omanäoline prantsuse pianist Lucas Debargue. Kuuldused tema erilisusest olid juba levinud ja tema sooloõhtu püstitas ka publikurekordi. Tema värvimaagia ja sugestiivsus, eriti kava teises pooles kõlanud Fauré ja Skrjabini puhul, on ületamatud!
Itaallane Pietro De Maria ja Yeol Eum Son Lõuna-Koreast olid meie laiemale publikule siiani tundmata ja küll on tore, et neid nüüd kuulda sai! Pisike kleenuke korealanna, kes mängis tervenisti Beethoveni-kava, sealhulgas mammutsonaati “Hammerklavier”, näitas, eriti viimasega, oma suurt üleolekut pianistlikus mõttes, muusika mõtestatust, pika liini haaret, tohutut vaimujõudu suurteose vormi kooshoidmisel. Lisapaladega aga mänglevat, humoorikat kergust ülikeeruka virtuoosse tulevärgi demonstreerimisel.
Itaalia pianist pakkus algatuseks kuulajatele “unustatud vana” – Muzio Clementi sonaati fis-moll. See autor on teenimatult varju jäänud, tema loomingust on kasutusel peamiselt õpperepertuaariks mõeldud sonatiinid ja etüüdid, aga tema sadakond sonaati vääriksid kindlasti taasavastamist. Sooloõhtu põhirõhk oli Chopini neljal suurteosel, vaheldumisi 1. ballaad, 2. skertso, 3. ballaad ja 4. skertso, millele eelnesid Beethoveni “Kuupaistesonaat” ja Ligeti kolm etüüdi. Oli fantastiline, meeldejääv klaveriõhtu!
Demidenko ärajäänud kontserdi asemel “kustutas tulekahju” Irina Zahharenkova, kes oli mõnepäevase etteteatamisega valmis tulema lavale teise Beethoveni kavaga “Kolm viimast sonaati”. Ka see õhtu mõjus kuulajatele õnnestavalt ja vaimustavalt!
Festivali formaat on jätkuvalt selline, et tunnustatud ja meil ka vähemtuntud välismaiste tippinterpreetide kõrval on esindatud ka siinsed pianistid, seekord lausa enamuses, kaasa arvatud alles pianistiteed alustavad või jätkavad noored – kaks kontserti sisustasid õppurid, ühe alg- ja keskastme õpilased, teise EMTA tudengid. Väga innustav ja motiveeriv võimalus noortele, mis näitab ka meie pianistliku kultuuri jätkusuutlikkust.
Pärast nädalapikkust klaverimaratoni (kümnest kontserdist kuulasin üheksat, Rein Rannapi tema oma muusikaga täidetud kontsert “Ikka ja alati” jäi paraku vahele) tabasin end mõtlemast, et mis küll on see jõud, mis paneb inimese õhtust õhtusse ja vahel ka kaks korda päevas seadma sammud kontserdisaali poole. Kas lihtsalt muusikahuvi? Või soov saada ülevaadet erinevate muusikute tõlgendustest? Seda ka, aga kõige rohkem minnakse kontserdile elamust saama, arvan ma. Emotsioone läbi elama, vaimustuma, imetlema. Kogema ülevust, harrast osasaamise rõõmu. Ja kokkukuuluvustunnet teiste kuulajate – publikuga. Muusika võim ja interpreedi võime liita saalitäis küllap väga erinevaid inimesi ühtse vaimustuse lainele. See on õilistav, oivaline tunne! Ja tänavusel klaverifestivalil sai taolisi hetki tunda küllaga. Aitäh tegijatele!