Muusika kui suhtlusvahend

Trino Arras ja EMTA õppeprorektor Margus Pärtlas. FOTO RENE JAKOBSON

Eesti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia viis tänavu juba 4. korda läbi noorte esseekonkurssi “Muusika ja mina – mina ja muusika”. Teemaderingi oli laiendatud ja valida sai valdkondi nagu “Kui ma oleksin muusikaõpetaja”, “Kui ma oleksin muusikateadlane”, “Kui ma oleksin muusikaminister”, “Miks ma ometi peaksin õppima muusikat?”, “Kuidas saada muusikaga ruttu rikkaks?”, “Milline on minu tulevikumuusika?”, “Muusika roll ühiskonnas” ja “Muusika kui suhtlusvahend”.

Töid laekus Tallinnast, Harjumaalt, Hiiumaalt, Jõgevamaalt, Võrumaalt, Põltsamaalt, Pärnust, Türilt, Raplast ja Kohtla-Järvelt. EMTA hindamiskomisjonis olid noored muusikateadlased Meeta Morozov, Veeda Kala ja Kadi Kaja ning vanemlektor Kaari Kiitsak-Prikk. Oma preemia andis välja ka ajakiri Muusika.EMTA preemiad pälvisid: I preemia – Trino Arras (Vanalinna Hariduskolleegium), II preemia – Marie Teppart (Vanalinna Hariduskolleegium). Muusikaettevõtluse eripreemia – Emil Videnski (Tallinna Tõnismäe riigigümnaasium), koolimuusika eripreemia – Liisi Kauber (Kohtla-Järve gümnaasium). Eripreemiad: Anastasia Drabovska (Jõgevamaa gümnaasium), Elis Vaher (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium) ja Aino Rahel Aimla (Vanalinna Hariduskolleegium).

Ajakirja Muusika preemiad: Trino Arras, Liisi Kauber ja Robert Otsing (Vanalinna Hariduskolleegium).

Järgnev on esseekonkursi võidutöö, autoriks Trino Arras Vanalinna Hariduskolleegiumist, juhendaja Veiko Vaikmaa.

Muusika on eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt kunstiliik, mille kunstilisi kujundeid luuakse helidega ning tajutakse helidena, helikunst (EKSS 2009). Igati ammendav selgitus, millele pole põhjust vastu vaielda. Sõnaraamatu selgitus on loomulikult märksa mahukam, andes ülevaate ka muusika stilistilisest, kultuurilisest, instrumentaalsest jm tunnustest. Sellisena ehk ongi muusika oma äraseletatuses kui puutumatu salakeel, mida kõik mõistavad, kuid vähesed kõneleda oskavad.

Inimsuhtlemise peamine tunnus on keel, kokkuleppeline ja tähendust loov märgisüsteem. Seda saame esitada ja vastu võtta suulise kõne või kirjaliku tekstina. Mõnevõrra piiratum on asi morse-, viipe- ja kehakeeltega, kuid kindlasti on keeled needki. Kuidas on aga lood helikeelega? Kas selline mõiste on üldse võimalik ja on see tähenduslik? Kui on, siis kas muusika on helikeele süsteem ja kas see võimaldab inimestevahelist kommunikatsiooni, suhtlust? Järgnevas püüangi nendele küsimustele vastata, vaadeldes ka nelja eri taustaga autori mõtisklust keelest, kirjandusest ja muusikast.

Millest me räägime, kui räägime muusikast?

Lähemal vaatlusel selgub, et muusika terminoloogiline raamistus ongi võimalik vaid sõnatähendusi ja tehnilisi parameetreid kirjeldades. Kõikide muude seletuste tulemus tingib tähenduse hajuvuse, selle lõputu laienemise, milles tähenduse summa on võrdne vastuvõtjate arvuga. Niipalju kui on kuulajaid, niipalju on ka tõlgendusi. Siit järeldame, et muusika tähenduse tõlgendus on subjektiivne. See aga ei ütle, et tähenduse kollektiivne kokkulepe puudub. Meenutame, millist muusikalist austusavaldust esitatakse kuldmedali võitnud sportlasele – hümni, sportlase rahvuslikule päritolule viitavat kindlat koodi. Nii temale kui ta kaasmaalastele rõhutatakse sellega ühtekuuluvust, ülevat meeleolu võidust kinnistatakse kokkuleppelises helikeeles. Samuti loob tähendusliku välja sakraalne muusika. Sama kehtib ka muude žanritega. Näiteks marss kui kindel žanr, mida saab kasutada kollektiivsetel koosviibimistel. See võib olla ka patriootliku iseloomuga, nt paraad. Kuid ka Mendelssohni “Pulmamarss” on hästi tuntud, kandes ühte kindlat sõnumit.

Niisiis näeme, et nii keele kui muusika ühise tunnusena kerkib esile selle kasutuse otstarbekus. Kõnekeele foneetilised tähendusüksused on muusikas põhimõtteliselt samad. Vaid selle erinevusega, et sõnad asendatakse helide meloodiaga. Terviklikud laused tervikliku harmooniaga. Luuletaja, esseisti ja tõlkija Hasso Krulli sõnutsi on keelel aga ka “teinegi ots, kus tema otstarve pole nii silmanähtav. Igapäevases pruugis tuleb see kõigepealt välja

naljade, mängude, maskeeringute kujul; iga keelega saab mingil määral peitust mängida, luisata, fantaseerida, nii et mõne aja pärast kaob tema tavaline vahendajaroll. Keel kerkib ise esile. Selgub, et keeles on veel midagi, et ta on ka omaette olemas, et tal on n-ö ontoloogiline aspekt.” (Krull, 2007) Krulli sedastus sobib suurepäraselt ka muusika kirjeldamiseks. Muusika otstarve ei ole alati silmaga näha. Selleski on nalja, mängu ja maskeeringut ning selle ontoloogiline moment on samuti nähtav. Siit saame järeldada, et helikeel kui iseseisev struktuur on selgelt olemas, kuid sellel on lisaks veel üks unikaalne omadus – maagilisus. Viimane tuleneb helikeele võimalikust tajuväljast, selle tõlgendusest. Sobivaks võrdluseks on luule, mis ei allu rangele grammatilisele korrale, vaid on mängulisem, vabam, mõistmise paljusust loov.

Saksa kirjaniku Hermann Hesse arvates saame muusika jaotada ka surelikuks ja surematuks muusikaks. Surelik muusika on tajutav vaid kindlas ajavahemikus, st et kuulajal on muusikateose algust ja lõppu võimalik vahetult kogeda, nagu on seda elav muusika kontserdil. Surematu muusika aga “elab edasi ka siis, kui teda parajasti ei mängitagi. Keegi võib lamada üksi voodis ja elustada mõttes mõne meloodia “Võluflöödist” või “Matteuse passioonist”, siis sünnib muusika, ilma et keegi flööti puhuks või viiulit mängiks.” (Hesse, 1973) Surematus viitab muusikale, mis ei pruugi olla vaid helina tajutav. See on miski, mis elab edasi meie mälus, olenemata, kui tihti me seda kogemust “elustame” – muusika ei sure seni, kuni oleme suutelised mäletama.

Kirjanik ja tõlkija Jan Kaus on öelnud: “Muusika on üks väheseid asju, mis aitab aktsepteerida – ja mõnikord lausa ületada – reaalsuse ja kujutluse vahelist kuristikku.” (Kaus, 2015) Jõudes tagasi helikeele otstarbekuse juurde, moodustab see silla “reaalse ja kujutletava” vahel. Oma artiklis “Muusika kui Madeleine’i kook” selgitab Kaus lähemalt muusika seotust tema isiklike mälestustega ning täpsemalt, kuidas mõned mälestused on vaid tänu muusikale talletunud. Muusika on seega muuhulgas ka suhtlusvahend iseendaga.

Muusika helideta tajumine on sage nähtus just kirjanduses, mida illustreerib hästi kultuurikriitik Valner Valme artiklis “Mees, kes teadis Stravinski kohta ussisõnu”, milles ta käsitleb Theodor W. Adorno raamatut “Uue muusika filosoofia”. Valner selgitab, kuidas Thomas Mann põhines oma “Doktor Faustuse” kirjutamisel Adorno veel avaldamata muusikateooriale. “Kaks meest, kes polnud heliloojad, said hakkama kujutlematute muusikateostega, mida pole olemas, aga mida võib kuulda selgemini, kui suudetaks mälusopist mõnd tuntud viisi üles kedrates vaimukõrvas kuulda. Neid Manni ja Adorno fiktiivse muusika kirjeldusi lugedes tundub võimatu, et kirjeldatakse olematut – nii helisevad on need leheküljed “Doktor Faustuses”.” (Valme, 2020)

“Ja korraga meenus mulle jälle selle pasuna-piano ununenud meloodia, ta kerkis üles nagu väikene sillerdav seebimull, peegeldas värviliselt ja vähendatult tervet maailma ja hajus siis vaikselt. Kui oli võimalik, et see väike taevalik meloodia juurdus salaja minu hinges ja pani minus ühel päeval taas oma õilsa lille kõigis värvides õitsema, kas võisin ma siis päris kadunud olla?” (Hesse, 1973)

Kokkuvõtvalt saame seega öelda, et seos muusika ja keele vahel on ilmne. Muusika kui suhtlusvahend on universaalne. Kui eelpool kirjeldatud ontoloogiline aspekt kõrvale jätta, on muusika alati kommunikatiivne akt. Kuid lisaks on sellel ka võime peegeldada “värviliselt ja vähendatult tervet maailma” ning siis hetkega kaduda. Taastekkida ja jutustada meile me endi mälestusi, kõlamata kordagi füüsilise helina. Niisiis – muusika on keel, mida on võimalik mõista nii kollektiivselt kui individuaalselt. Nagu kõnekeelgi, on ka muusika pidevas muutuses, toimides samal ajal ka meie mälu varamuna.

Kasutatud kirjandus:

Hermann Hesse, “Stepihunt”. Tõlkija Mati Sirkel. Tallinn, 1973.

Jan Kaus, “Muusika kui Madeleine’i kook”. Sirp 23. III 2015.

Hasso Krull, “Keele kaks otsa”. Sirp 7. XII 2007.

Valner Valme, “Mees, kes teadis Stravinski kohta ussisõnu”. Sirp 13. XI 2020.