_page-0001.jpg)
KIRG on rubriik, kus tutvustame muusikute mitte-muusikalisi tegemisi. Annikki Aruväli elab Saaremaal, ta on elukutselt tšellomängija ja pedagoog, kes praegu ajab põhitööna küll hoopis Saaremaa valla kultuuriasju, aga eks me näe, mis tulevik toob. Kui me Annikkile tema kunstitegevusest kirjutada pakkusime, oli tal välja käia lausa mitu ideed ja suunda. Mis need kõik on ja kuidas asjad on läinud, saab lugeda järgnevast loost.
Millal ja kuidas kunsti/illustratsioonide juurde jõudsid?
See oli üks ilus sügis, kui ma jalutasin viie-kuueaastasena ema käekõrval kõigepealt muusikakooli ja siis kunstikooli katsetele. Üks kool asus Tartu Toomemäe ühel nõlval ja teine teisel. Minu kodu jäi mäe otsa nende kahe vahele. Ma ise mäletan, et kunstikooli punane kummitusmaja ja müstiline atmosfäär köitis mind pööraselt – tundus, et seal majas ei tehta mitte midagi, aga samal ajal toimuvad hiigelsuured asjad sinna kopitama jäänud vaikivate õpetajate sees. Muusikakoolis oli kõik hoopis teistmoodi – hästi asjalik, toimekas ja pingeline.
Ma sain mõlemasse sisse, aga selle peale otsustas ema, et kahte kooli väike laps ei jõua ning valis mulle muusikakooli. Mäletan, et ta lisas elutargalt, et joonistada ma oskan juba niikuinii, aga pilli üksi selgeks õppida ei saa. Kui koolivalik oli tehtud ja mulle selles osas sõna ei antud, siis pilli valisin kangekaelselt ise ja mäletan ka selgelt oma kolme motiivi: tšello võrratult rikkalikku tämbrit, imeilusat ja säravat õpetaja, kelle moodi ma oleksin üle kõige tahtnud olla, ning sedasorti suurt pilli, mida tassides kõik aru saavad, millise olulise ja erilise asjaga ma tegelen. Seda viimast ei julgenud ma aastaid kellelegi tunnistada, aga mõtlesin seda oma tšelloga üle Toomemäe jalutades alati.
Leidsin kunsti ja muusika vahel rahu üsna kiiresti. Avastasin, et tšellot mängides on võimalik muuta helid värvideks. See tähendab, et muusikal on võime maalida. Luua visuaal.
Helikunst ja visuaalne kunst on peaaegu samad. Ma pole isegi kunagi vaevunud seda enda jaoks sügavuti lahti mõtestama, sest janu selle eheda kontakti järele iseenda ja maailma hella koha vahel on alati olemas olnud ja seda ongi peaaegu võimatu sõnastada. Ma arvan, et see on see, mida helilooja otsib muusikat kirjutades, kunstnik maalides, munk palvetades, aednik istutades … Küsimus on lihtsalt tehnikate erinevuses ja ka nende tehnikate omandamises, nii et vajalik tööriist viiks meie hinge hella koha leidmiseni ja et see teekond omakorda rikastaks maailma.
Millest leiad inspiratsiooni?
Nässuläinud muusikapedagoogikast! See on valus, aga lõpuni aus vastus, sest mul on õpetajana olnud sageli tunne, et muusikas, vähemalt interpretatsiooni õppeprotsessis, on liiga palju rõhku perfektsionismil. Mängutehnilistes küsimustes on see möödapääsmatu ja hädavajalik, aga liiga sageli olen ma tundnud, et anna veel välja kujunemata noortele instrumentalistidele lisaks tehnikale ka lusikaga suhu “õige” interpretatsiooni. Mida ta üldse interpreteerib, kui eesmärk on teha täpselt samamoodi kui teised, ainult et veel perfektsemalt? Mis on õpilase kui noore ja erilise inimese koht kogu selles loos? Olla muusika tööriist või kas muusika peaks olema tema tööriist? Millal muutub perfektsionism isikupärale hävitavaks?
See igavene tasakaalu otsimine nii õpilase kui õpetajana. Ja peagi jõudis kätte ka see päev, kui tulid samad küsimused lapsevanemana. Kas oma kolm last panna kunsti- või muusikakooli.
Siit sündiski minu vajadus illustreerida lihtsas ja üheselt mõistetavas joonistuste keeles seda, mida me kipume unustama. Et oluline pole võistlus, vaid toetus. Oluline pole karjäär, vaid oskus elada hetkes. Märgata. Oluline pole perfektsus, vaid väärtustada erinevust.
Alustasin väikeste loomakeste ja nende lugude joonistamisega. Tasapisi kogunes julgust ja kogemust ning hakkasid tulema pildid lastest. Iga pilt jutustab mingi loo … sageli mu oma mudilastest, sõpradest või õpilastest.
Kas see annab midagi ka sulle kui muusikule?
Absoluutselt! See on sama mündi teine külg. Visuaalne keel on otseselt seotud muusiku elukutsega ja eriti veel turundusvajadusega. Ma olen olnud kohati lausa sunnitud ära õppima kujundusgraafiku eriala ning kodulehtede, plakatite ja kavade tegemine on normaalne osa mu elust juba pikemat aega. Ma ei pea seda isegi märkimisväärseks. Seda on lihtsalt hädasti vaja ja see võiks olla iga muusiku baasoskus. Ma proovisin ka sellesse kui elukutsesse süveneda ning astusin möödunud talvel Kuressaare ametikooli kujundusgraafiku erialale, kuid avastasin kiiresti, et digiekraan minu jaoks paberit ja värve ei ületa. Üsna kiiresti sain selguse, et digitaalne kujundus on ikkagi tööoskus, illustratsioonid ja graafilised tehnikad aga mu kirg.
Eks elu on keerdudega ja läheb mõneti omasoodu. Mul on tegelikult kohutavalt kahju, et ma noorena mängisin käed üle ning et kuskil läks see muusiku rada mul pisut nihu. Ühel hetkel sai selgeks, et ma jään interpreedina alati mingi füüsilise “laega”, sest vigastus jättis jälje, aga ilmselgelt mitte ükski muusik ei taha sellise piiratusega elada. Ma küll puresin aastatega läbi selle põhjusest, sain targemaks, kasvasin kammermuusiku, orkestrandi ja õpetajana ning olen esitanud kammerkontsertidel soolopartiisid, paar korda ka kammerorkestriga, aga minu jaoks oli selge, et teatud osa tšello soolorepertuaarist ei võimalda mu käed enam kunagi mängida. Ma ei ole tahtnud sellepärast pillimängust loobuda, kuid mul pole ka olnud mõtet luua illusioone lõputust arengust. Nii ongi, et vaba loomingu võimalust näen ma täna oma hobis – illustratsioonides ning graafikas. Ma usun, et minu tee selles valdkonnas on alles ees. Sellel ei ole “lage”.
Kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonnas?
Kasvasin Astrid Lindgreni lugude ja Ilon Wiklandi illustratsioonidega. Lapsena arvasin, et kuna Astridi raamatud olid maailma parimad, siis ta pidi ise ka oma raamatute joonistused tegema, sest need olid ka maailma parimad! Uurisin iga tõmmatud joont ja sukeldusin igasse illustratsiooni. Minu salaunistus oli suurena kirjutada lasteraamatuid ja teha samavõrd imelised pildid – midagi paremat ma ei osanud ette kujutada. Nüüd, meeter pikemana, ma enam Astridit ja Ilonit kopeerida ei tahaks, kuid eeskujud on nad ikka. Selle asemel olen avastanud Edgar Valteri kui võrratu kunstniku ja illustraatori ning saanud paar kuldaväärt kuivnõela eratundi oma suurelt eeskujult graafika alal Külliki Järvilält.
Professionaalne kunstimaailm on siiski minu jaoks jätkuvalt kauge – ühegi klubi liige ma pole ja kunstnikke peale Külliki isiklikult peaaegu ei tunne. Aga kunstinäitusi külastan igal esimesel võimalusel ning olen vaatlejana talumatult kriitiline. Samas kui mõni töö puudutab, siis on see joovastav ja täidab hinge nädalateks! Nagu on muusikagagi.
Eks ma tõenäoliselt olen pisut teelahkmel. Möödunud sügiseni olin tšelloõpetaja, aga nüüd olen mõne kuu proovinud kultuurinõuniku tööd vallas. Läänesaarte Kammerorkestris mängimine ja selle produtsendina toimetamine on osutunud ütlemata põnevaks ja vaimustavaks südameasjaks. Mu lapsed hakkavad suureks saama ja maailm paistab tavapärasest laiem. Tasapisi hakkab meenuma see, millest ma enne suurt kiirustamist unistasin ja mu joonistused-kritseldused räägivad minuga ilma midagi varjamata. Selge on see, et muusika ja kunst jäävad minusse mõlemad. Ühte õppisin parimatelt ekspertidelt sügavuti perfektsionismini, teine voolas ise välja. Eks aeg näitab, kuidas nad põimuvad ja kuhu edasi voolavad.