Ajakiri Muusika alustas 2023. aastal oma autoripreemiatega. Nüüd on selgunud Muusika kolmandate, 2025. aasta preemiate laureaadid – Alo Põldmäe ja Jelena Sulamanidze.
Alo Põldmäe on helilooja, muusikaloolane ja -publitsist. Aastate jooksul on Alo Põldmäe kirjutanud ajakirjale Muusika hulgaliselt väärtuslikke artikleid, mis puudutavad Eesti kultuurilugu: Eesti ajaloolisi klavereid, Eesti muusikaajakirjanduse kujunemist, Ludvig Juhtist, aga ka teatri- ja kontserdiarvustusi ja palju muud.
Alo Põldmäe on lõpetanud Tartu Muusikakooli oboe ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal Heino Elleri õpilasena. Ta on töötanud Eesti Raadio muusikatoimetaja, Tallinnfilmi muusikatoimetajana, laulnud ansamblis Collage ja Tallinna Kammerkooris. Alo Põldmäe oli aastatel 1980 – 1993 Eesti Heliloojate Liidu vastutav sekretär ja aseesimees ning 1993 – 2009 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teadur ja muusikaosakonna juhataja. Põldmäe on samuti 2005. aastal loodud Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi idee autor, üks asutajaist ja muuseumi eestvedaja.
Alo Põldmäe on olnud kompositsiooniõpetaja Tallinna Muusikakeskkoolis, G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis, Nõmme ja Saku muusikakoolis ja Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis. Tema juures on alustanud Tõnu Kõrvits, Helena Tulve, Mari Vihmand, Kristjan Kõrver, Ülo Krigul, Pärt Uusberg, Liis Jürgens, Liisa Hõbepappel jpt.
Alo Põldmäe on kirjutanud mitmeid raamatuid, nagu "Kalevipoeg kontrabassiga" (Ludvig Juhtist), Raimond Valgrest kõnelev “Mu kallis Niina!“, album "Eesti klaver" Eesti klaveritest ja klaverimeistritest ning "Eesti muusika kroonika I".
Alo Põldmäe ulatuslik helilooming sisaldab nelja ooperit, ballette, instrumentaalkontserte, kammer-, vokaal-, laste- ja filmimuusikat.
Jelena Sulamanidze (Gandšu) on lõpetanud G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli muusikateooria erialal ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse bakalaureuse ja saanud samal erialal ka magistrikraadi (2008). Enne pere loomist ja Lõuna-Eestisse kolimist töötas ta G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis muusikateoreetiliste ainete õpetajana, praegu tegutseb Suure-Jaani muusikakoolis.
Alljärgnevalt jagavad laureaadid oma mõtteid muusikaelust ja muusikateemal kirjutamisest.
Milline funktsioon on kontserdiarvustusel ja milline võiks olla hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus?
Alo Põldmäe: Muusikaarvustusel on dokumendiga võrdne tähendus, selle kaudu säilitame tulevikule teabe ja mulje toimunud kontserdist, muusikalavastusest, väljaandest või muust muusikalisest nähtusest. Palju sõltub arvustuse kirjutaja subjektiivsusest. Samas peab autor tundma arvustatava materjali tagapõhja, vastasel korral jääb arvustus formaalseks toimuva kommenteerimiseks.
Nii kontsertide, aga eriti muusikalavastuste arvustamisel on väga vajalik eeltöö, siis on nii kirjutajal kui lugejal huvitav teada saada fakte sellest, kuidas ja kus on lavastust või heliteost varem mängitud, millised on olnud varasemad reaktsioonid. Eriti muusika-lavastuste kohta andmete kogumine on kirjutajale omaette põnev seiklus, mis võib tekitada isegi fiktsioonilaadseid mõttemõlgutusi. Piltlikult öeldes – hea muusikaarvustus võikski olla kui üks helisev seiklus, mis sisaldaks üllatuslikku teadasaamist, parajas mõõdus kriitikat ja kui on põhjust, siis kuhjaga tunnustust. Hea oleks kui mainitute osas valitseks tasakaal. Vältima peaks mittemidagiütlevat kõneviisi a la: “solisti esinemises oli tunda muusikalist tungi ja esitatava materjali valdamist”.
Millist rolli kannab muusikaajakirjandus meie muusikaelus?
Muusikaajakirjandus on päris aktiivne, sest pärast pikki võitlusi on nüüd kohti, kus artikleid ja analüütilisi töid avaldada. Samas peaks muusikaajakirjandus püüdma rohkem täita tühikut, mille on tekitanud aastakümneid kestnud põud muusikaraamatutest, näiteks rääkima maailma muusikast laiemalt ja suurimatest klassikutest. Kus vähegi võimalik tuleks anda kontserdiarvustustes või probleemartiklites põhiteema laiendustena harivaid liine, ajaloolisi taustu, tsitaate seoses vastava teemaga jne. Seda arvestades peaks artiklite maht olema juba tellijapoolselt suurem.
Päevalehtede arvustustes ootaks suuremat tähelepanu klassikalisele muusikale. Samuti laiemat rahvavalgustuslikkust. Enamasti piirdutakse tänase päeva kontsertide kajastustega, mis on loomulikult hea nähtus. Ajaloolisi tähiseid ja suurkujude ümmargusi tähtpäevi aga lausa välditakse. Põhjendus: selleks on spetsiifilised muusikaväljaanded. Aga kust peaks laiem publik saama muusikalisi aabitsatõdesid ja ajaloolist tausta?
Kultuuriajakirjanikku tõlgendatakse kui kõiketeadjat kõikidel kultuurialadel, ka muusikas. Aga ei saa olla kõiketeadja igal alal! Kõiketeadjana võidakse sattuda hoopis ebakompetentsuse tasandile. See aga soodustab pinnapealsust ja süvitsi minemise vältimist. Faktivead tekivad siis, kui ei kontrollita fakte. Vahel tundub, et vigade parandusteks puudub aeg ja ruum.
Probleemartiklite põud on täiesti olemas. Kõik need asutuste liitmised-lahutamised, ooperimajade ja kultuurikeskustega seotud virr-varr vajaks faktiselget läbihekseldamist, vältides lahmimisi. On puudus probleemsete teemade ümarlaudadest. Näiteks Postimehes ilmunud muusikalised ümarlauad on pakkunud mõndagi vajalikku, selgitavat ja intrigeerivatki.
Vahel võrdlen meie muusikaajakirjandust esimese Eesti Vabariigi omaga. Pea iga ajalehe-ajakirja juures tegutses muusikakriitik. Teravalt käsitleti päevakajalisi ummikseise või möödalaskmisi. Tekitati poleemikat. Praegu on just puudus teravate, päevakajaliste teemade põhjalikest analüüsidest. Ollakse teravate probleemide lahkamisega ettevaatlikumad kui 1930ndatel aastatel.
Milline paistab meie praeguse aja muusika- ja kontserdielu?
Eesti praegune muusikaelu on erakordne ja silmapaistvalt kõrgel tasemel ning tasandil. Kui praegu oleme enda riigi ja palju muu ümbritseva suhtes kriitilised, siis muusikasfäär paistab silma rohkem positiivsusega. Häid kontserte, millest sooviks osa saada, on nii palju, et neist jõuab vaid väikest osa külastada. Aastakümneid on kurdetud vajadusest koordineerida kontsertide kuupäevi ja seda, et samale ajale ei satuks mitu olulist kontserti. Kahjuks asi ei parane. Aga ehk oleks lootust kui loodaks näiteks kultuuriministeeriumis kasvõi poole kohaga kontsertide koordinaatori ametkoht?
Viimasel ajal on rahva meeli hästi kaasa haaranud suvised muusikalised vabaõhulavastused nostalgiast pakatavatest nähtustest – Eesti Raadio meeskvartetist, Kalmer Tennosaarest või Ada Lundverist. Paradoksaalne, aga kontsertide suurele arvule vaatamata on publikut ikka jätkumas. Inimeste huvi nende vastu on suur. Küllap on siin mõju ka inimeste jõukuse kasvul.
On siiski üks mure. Arusaamatutel põhjustel on pihta saanud oluline muusika- ja teatrielu edendaja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum seoses tema liitmisega Eesti Ajaloomuuseumiga (muusikuna puudutan järgnevalt vaid muuseumi muusikalist osa). Teadusasutuse nimetuse poole pürginud muuseum on oma muusikalise osaga lahustumas suure muuseumi konglomeraadis ja kaotamas traditsioonilist nägu, Muuseumi kogudele tugineva uurimuslike teadusartiklite kogumik Aegkiri enam ei ilmu. Ei ole enam muusikaosakonda ega teadureidki, on koguhoidjad. Endise muusikaosakonna nelja teadustöötaja asemel on praegu vaid üks töötaja. Teadustöö on hangunud olekus. Võibolla eksin, aga seda teravat teemat justkui välditakse. Siin oleks, mida arutada ümarlaua teemana. ETMM-i muusikaosakonna tegemised on ju ka osa meie muusikaelust. Mitmedki algatused on saanud alguse just museaalsetest kogudest ja nende uurimistest.
Lätlased seisid meie Teatri- ja Muusikamuuseumiga analoogse asutuse liitmise-lahutamisega silmitsi 2024. aasta suve teises pooles. Tulemuseks oli hoopis rahvusmuuseum, mille uueks nimeks sai Läti muusika ja kirjanduse Rahvusmuuseum.
Milline funktsioon on kontserdiarvustusel ja milline võiks olla hea ja õigetel
alustel kirjutatud muusikaarvustus?
Jelena Sulamanidze: Lisaks kultuurisündmuse jäädvustamisele ning loojate ja esitajate töö tunnustamisele on kontserdiarvustuse üheks oluliseks eesmärgiks inspireerimine. Artikkel võib suunata lugejat omandama uusi teadmisi ja kogema uut kuulamiskogemust nii kontserdisaalis kui ka iseseisvalt, kasutades tänapäeva suurepäraseid tehnilisi võimalusi. Oluline on märgata ka esitaja õnnestumisi, olla kriitikaga vastutustundlik ja kaaluda, kas kriitiline märkus, juhul kui seda arvestatakse (kui see on üldse võimalik), võiks edaspidi tulemust paremaks muuta.
Samas, kui arvustaja tunneb, et muusikaelamus ei vastanud tema ootustele ja ta soovib seda hoiakut jagada, on palju meeldivam lugeda arutlevat kriitikat kui kategoorilisi väiteid. Pealegi on arvustaja oma hinnangutes subjektiivne, ega pruugi olla tõe kandja. Nii nagu esitajal on vabadus teost interpreteerida, on ka arvustajal õigus muusikasündmust tõlgendada ja pakkuda oma nägemust. Kui kirjutajal õnnestub kirjeldada nii positiivseid kui ka negatiivseid muljeid kedagi solvamata ning seda teha arutleval viisil, siis on sellist kriitikat minu meelest väga huvitav lugeda.
Nagu helilooja leiab igas teoses erilise muusikalise materjali organiseerimise loogika, on ka artikli kirjutamine loominguline protsess, milles tuleb erinevad komponendid sulandada loogiliseks tervikuks. Oluline on otsida tasakaal tiheda ja faktipõhise teksti ning vabama, emotsionaalsema ja kujundlikuma kirjaviisi vahel. Faktide valikul on oluline teha taustauuringuid ja valida need, mis võivad pakkuda lugejale avastamisrõõmu. Mõni huumori tera vürtsiks - ja muusikaarvustuse põhiretsept on valmis!
Millist rolli kannab muusikaajakirjandus meie muusikaelus?
Arvan, et muusikaajakirjandusel on oluline roll mitte ainult muusika- ja kultuurielus, vaid ka eestlase kultuuriidentiteedi kujundamisel ja hoidmisel. See aitab inimesi ühendada samasse kultuuriruumi ning võimaldab osa saada tähtsamatest kultuurisündmustest, olenemata sellest, kas konkreetne inimene saab sündmusel füüsiliselt kohal olla. Lisaks panustab muusikaajakirjandus ühise muusikatemaatilise keelelise ruumi säilitamisse.
Milline paistab meie praeguse aja muusika- ja kontserdielu?
Eesti muusika- ja kontserdielu on mitmekülgne, tihe ja kõrgel tasemel. Muret tekitab aga asjaolu, et paljud inimesed jäävad sellest rikkusest ilma – nad ei ole heas ühenduses muusikaelu kultuuriruumiga, mis võib mõjutada ka nende kultuuriidentiteeti. Kuigi ajakirjal Muusika on kindlasti oma kindel ja püsiv lugejaskond, tekib küsimus: kui kaugele kostab selle hääl väljaspool muusikute ja muusikahariduse asutuste ringi?
Kui eeldada, et raamatukogud kui olulised kultuurisõlmed võiksid pakkuda lugejatele ajakirja Muusika, siis milline on tegelik olukord? Vastuse leidsin Urrami kataloogi andmeid analüüsides. Tulemused on järgmised: 2024. aastal tellis Muusika ajakirja umbes 26% linnaraamatukogudest (8 raamatukogu 30-st) ja kõigest 7% maaraamatukogudest (29 raamatukogu umbes 470-st). Loodan, et minu hinnangud on ekslikud ning digitaalse versiooni parem kättesaadavus ja sotsiaalmeedia kasutamine aitavad olukorda parandada. Sellegipoolest pakub see teema kindlasti mõtlemisainet: kuidas saaks Muusika ajakiri oma lugejaskonda laiendada?