top of page

Muusika autoripreemia laureaadid 2024



Ajakiri Muusika alustas eelmisel, 2023. aastal oma autoripreemiatega. Nüüd on selgunud Muusika 2024. aasta laureaadid – Edith-Helen Ulm ja noor muusikateadlane Meeta Morozov.


Edith-Helen Ulm on õppinud G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis muusikateooria erialal ning Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praegune EMTA) aastatel 1987 - 1992 muusikateaduse erialal. Bakalaureuse lõputöö kirjutas ta teoloogia alal Kreeka riigi stipendiaadina Aristotelese-nimelises Thessaloniki ülikoolis, hiljem pälvis kirjaliku tõlke magistrikraadi Tallinna ülikoolis. Edith-Helen Ulm tegeleb praegu tõlkimise ja kreeka keele õpetamisega ning on muuhulgas tõlkinud kreeka keelde Eesti kaasaegse luule antoloogia (2019). Edith-Helen Ulm on tegutsenud ka muuseumigiidina ning töötab praegu Nordea pangas KYC-spetsialistina. Meeta Morozov on õppinud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias bakalaureuseastmes muusikapedagoogikat, saanud magistrikraadi muusikateaduses ja on hetkel EMTA doktorant-nooremteadur muusikaajaloo suunal. Töötanud muusikaõpetajana ja on praegu muusikaloo õpetaja VHK gümnaasiumi muusikaharus ning toimetaja EMTA kontserdi- ja etenduskeskuses ja ERPis.

Alljärgnevalt jagavad laureaadid oma mõtteid muusikaelust ja muusikateemal kirjutamisest.

 


EDITH-HELEN ULM


Milline funktsioon on kontserdiarvustusel ja milline võiks olla hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus?

Edith-Helen Ulm: Olen arvamusel, et üks korralik muusikaarvustus võiks toetuda n-ö kolmele vaalale, milleks on jäädvustamine, kajastamine ja hinnangu andmine. Parimal juhul ei räägi muusikaarvustus lihtsalt sellest, mis kontserdil toimus, vaid pakub võimalust näha kultuurielu laiemat konteksti ja tuua esile selle varjatud jõujooni, avades tihti rohkem kui pelgalt muusikasündmust ennast. Seepärast loen suure huviga kõikvõimalikke muusikaarvustusi ja -sündmuste kirjeldusi.


Usun, et keegi ei sea kahtluse alla meie muusikaelu jooksva jäädvustamise olulisust, ja siin on ka muusikaarvustustel oluline roll mängida. Muud arvustuse elemendid liiguvad juba subjektiivsuse valdkonda, mida tuleks hoolikalt ja oskuslikult doseerida. Kajastamine ei piirdu ju pelgalt faktide esitamisega, vaid hõlmab ka kirjutaja emotsioone, publiku reaktsioone, esinejate suhtlust publikuga ja palju muud, mis aitab lugejal end tunda sündmuse osana ja kogeda seda läbi arvustaja silmade. Kirjutaja hea keelevaldamine on siin määrav. Ja hinnangu andmine on veel kõige subjektiivsem element, mida suures osas kujundavad arvustaja maitse, eelistused ja seisukohad. Võib juhtuda, et kirjutaja soovib suunata lugejate mõtteid ja arvamusi, oma agendat kehtestada – ka seda on huvitav jälgida, kuid see pole minu “tassike teed”.  Seega vastuseks küsimusele – igal heal muusikaarvustusel oma kindel temaatiline fookuspunkt, mille ümber luuakse nende erinevate elementide tasakaal.


Millist rolli kannab muusikaajakirjandus meie muusikaelus?

Muusikaelu vajab mõtestamist sama palju kui mistahes muu kultuurinähtus, selles pole kahtlustki, ja muusikaajakirjandusel on meie kultuuriskeenel väike, kuid täiesti arvestatav roll: selleks on meil kuu- ja nädalaväljaanded, portaalid ja suurepärane Klassikaraadio. Samas ei saa seda välja võideldud seisundit võtta kui iseenesestmõistetavat ja igaüks, kes järjepidevuse nimel on vaeva näinud, väärib tunnustust. On olnud halvemaid, aga ka paremaid aegu nagu praegu, mil meie suurima päevalehe Postimees kultuurilehekülgedele on vargsi taasilmunud sisukad festivalitutvustused ja portreelood ning kolumnistina on arvamusliidrite hulka tõusnud üks helilooja.


Traditsioonilise meedia kõrval kerkivad aga üha enam esile muud meediavormid ja edukad on need tegijad, kes on märganud,  et inimesed jõuavad meediasisuni – sealhulgas kultuuriteemadeni –  üha enam läbi sotsiaalmeedia. Näiteks Eesti Interpreetide Liit on selles osas olnud järjekindlalt edumeelne, nende ürituste eel- ja järelkajastusi Facebooki vahendusel on rõõm lugeda. Olen märganud, et ka Muusika on jõudnud Facebookist Instagrammi ja ootan järge hoogsalt alanud podcastidele. Viimase aja teravamad muusikateemalised arutelud on samuti spontaanselt alguse saanud Facebooki lehekülgedel ja liikunud edasi traditsioonilisematesse meediakanalitesse. Ehk on meil puudu ühest veebipõhisest platvormist, mis oleks avatud foorumiks muusikateemalistele arvamustele ja sisulisele arutelule,  ning mille eesmärgiks poleks klikkide kogumine? On näha, et diskuteerida tahetakse ja see on igati eluterve nähtus.


Milline paistab meie praeguse aja muusika- ja kontserdielu?

Muusikaelu on rikkalik ja patt oleks kurta, et muusikasündmusi on vähe, pigem vastupidi – kontserdielu on vilgas ja kõikjale ei jõuagi. Samas, mõnikord on kahju näha, et  suurepärased välis- ja kohalikud esinejad leiavad eest pooltühja saali – info kas ei jõua publikuni või ei ole eelkajastus piisavalt köitev. Vahel taas toimuvad toredad sarjad üheaegselt ja siis tekib jälle küsimus, kas korraldajad on ikka omavahel suhelnud, meie väiksust arvestades poleks see ju võimatu.


Seega vähem kaootilisust, rohkem sujuvat info ja sündmuste koordineeritust teeks rõõmu. Kui aga on võimalik valida, siis eelistan neid muusikasündmusi, mille puhul on teada, et korraldajal või esinejal on selge nägemus, mida ta soovib publikule pakkuda. On olnud tore kogeda, et säärane nii-öelda läbikomponeeritus ürituste terviklikkuse mõttes tõmbab inimesi kaasa ja loob eredamaid elamusi. 

 



MEETA MOROZOV


Milline funktsioon on kontserdiarvustusel ja milline võiks olla hea ja õigetel alustel kirjutatud muusikaarvustus?

Meeta Morozov: Kontserdiarvustusele võib omistada väga mitmeid funktsioone ning see, millised neist on esiplaanil, sõltub nii inimese puhtisiklikust vaatest kui ka laiemalt ajastu suundumustest. Isiklikult leian, et arvustus võiks anda adekvaatse ülevaate toimunust neile, kes muusikasündmusel ei osalenud ning pakkuda refleksiooni võimalust neile, kes kohal olid (interpreedid, heliloojad, kontserdikorraldajad, publik).


Mind ennast huvitavad tavaliselt enim arvustused just nendest kontsertidest, millest ise olen osa saanud, sest nii saan aimu, kuidas minu kogemus sarnaneb/erineb teise kogemusest ning see rikastab minu maailma. Ühtlasi on arvustusel mu arvates ka n-ö pedagoogiline funktsioon – ajendada lugejaskonda mõtlema olulistel küsimustel, arendada oskust kriitiliselt mõelda ja analüüsida muusikaelus toimuvat.


Head arvustust kirjutada tahtes peaks minu meelest püüdlema ühtpidi teatud objektiivsuse poole, st et hinnangud ja arvamused oleksid põhjendatud; teisalt ei tohiks karta väljendada kirjutajana oma individuaalsust (sh kirjutamise stiili) ja oma isiklikke muljeid. Igal juhul on ju arvustus suuremal või vähemal määral subjektiivne. Samas peaks jääma kindlasti viisakaks ja heatahtlikuks. Lisaks pean tähtsaks, et arvustus kannaks endas tekstina ka iseseisvat kunstilist väärtust. Alati on hea lugeda retsensiooni, mis on kirjutatud läbimõeldud kontseptsiooni ja mitmekülgse sõnavaraga.

Millist rolli kannab muusikaajakirjandus meie muusikaelus?

Arvan, et muusikaajakirjandus võimaldab ühist arutlusvälja selle üle, mida peame muusikas/muusikaelus oluliseks, millised on meie kollektiivsed väärtused, väljakutsed ja peamised küsimused selles valdkonnas. On alati tore, kui mõni kirjutis tekitab konstruktiivset diskussiooni ja sellesse ei tasuks suhtuda kuidagi valuliselt. Lisaks hindan muusikaajaloolasena ka seda, et muusikaajakirjandus aitab dokumenteerida meie praegust muusikaelu ning saab osutuda nii tulevikus hinnaliseks uurimismaterjaliks.

Milline paistab meie praeguse aja muusika- ja kontserdielu?

Mulle näib, et Eestis on meie väikese rahvaarvu kohta väga palju esmaklassilisi interpreete, omanäolisi kollektiive ja toimivaid kontserdiorganisatsioone. Pidevalt kuuleb uutest põnevatest projektidest, mis on seotud väga erinevate muusikastiilide ja žanritega ning valik on kontserdikülastaja ees tõesti rikkalik. Põhiline väljakutse on ilmselt selles, et need põnevad pakkumised suudaksid lisaks tegijatele endale kõnetada ka publikut. Olen näiteks täheldanud, et sageli pakutakse heatasemelisi tasuta kontserte (kasvõi EMTA kontserdid), aga saal on siiski üsna tühi. Kui suudaksime saada noored (kooliõpilased, tudengid) kontserdisaalidesse, siis on lootust, et ka paarikümne aasta pärast on kontserdikülastajaid piisavalt.

 

386 views
bottom of page