_page-0001.jpg)
Pikki aegu on püütud mõista muusika ja kunstiga tegelemise mõju inimese ajule ja arengule. Antiikajal usuti, et loovus tekib muusade puudutusest ja muusikaga tegelemine või kuulamine mõjutab inimese eetost. Muusika õppimist peeti lausa nii oluliseks, et tänu sellele suutis inimene maailmakorda ja universumi toimimist mõista. Kuidas aga seletada tänapäeval muusika mõju ajule ja inimese arengule? Miks meeldib ajule tööd teha ja mis muudab ta laisaks? Millised protsessid toimuvad ajus kunsti nautides, 6- või 60-aastaselt muusikat õppides? Kuidas mõjutab aju virtuaalkontsert või õppimine virtuaalsel teel? Eesti kultuuri koja muusika töörühm korraldab 26. mail kell 15.30 ümarlaua, kus arutleme neil teemadel ajuteadlase Jaan Aruga (info: kultuurikoda.eu) ja ootame kõiki osalema!
Et ümarlauale sissejuhatus teha, küsisime Jaan Arult mõned küsimused.
Millised protsessid ajus toimuvad kunstiga tegeledes? Kas on vahe, kui tegeldakse pillimängu, maalimise või mõne muu kunstiga?
Jaan Aru: Meie ajus toimuvad erinevates kohtades erinevad protsessid, mis on seotud tegevustega. See tähendab, et kui me teeme midagi motoorset, siis toimuvad ajus ühed protsessid. Toome näite: kui ma liigutad poognat siis mul on teises kohas ajus aktiivsused kui pintsliga maalides jne. Mingil määral on kõik tegevused erinevad, aga me peaksime keskenduma hoopis sarnasustele, et leida, mis on erinevate kunstidega tegeledes ühised protsessid ja miks need on meile head.
Kuskilt on pärit vale arusaam, et muusika või kunstiga tegelemine tõstab laste IQ’d. Esiteks see väide on vale ja teiseks me peame mõistma, et see väide isegi ei ole tähtis. Probleem on selles, et oleme ühiskonnas ületähtsustanud IQ’d ja kõike seda, mida saab testidega mõõta – see ei ole tegelikult oluline. Seetõttu ma ajuteadlase ja loovuse uurijana hea meelega räägingi kunstist ja muusikast, sest minu jaoks sellega tegelemine annab hoopis ajule ja arengule midagi muud, mille peale me üldse ei mõtle.
Mis on need kasutegurid, mida muusika või spordiga tegelemine annab?
Mina jagaksin kasutegurid kahte valdkonda: ühelt poolt on see, mida nimetame enda või teadmiste ja oskuste arendamiseks ning teiselt poolt loovuse arendamine. Kui sa õpid mingit pilli mängima või maalikunsti, siis selle läbi sa õpid uut oskust ja see iseenesest tähendab seda, et meie ajus toimuvad õppimisprotsessid, mis on keerukad ja rasked. Me kõik teame, et ei ole võimalik saada järsku heaks pianistiks või maalikunstnikuks. Sa pead selles ühes suunas palju vaeva nägema ja aastaid õppima. Me kipume ühiskonnas sageli seda alahindama või sellest mööda vaatama. Lapsed või ka täiskasvanud peavad aru saama, et järjepidev tegelemine ühe asjaga on oluline oskus ja millegi saavutamiseks ei ole teist teed ning muusika või kunstiga tegelemine annab lapsele oskuse kindlas suunas järjest paremaks saada.
Neil, kes hakkavad pillimängu või kunsti õppima, on selle vastu ka mingisugune huvi. See ei ole sundus, vaid vaba tahe ja neil on selleks eelsoodumus. Kogu sellest protsessist näevad lapsed, et nad ise saavad oma õppimist määrata ja see on nende endi asi ning nad õpivad läbi selle aina paremaks saamist. See on üks oluline moment, mida kunstiga või muusikaga tegelemine annab. Sama võrdluse võib tuua ka spordiga – kui inimene teeb neli korda nädalas trenni, siis ta õpib, et paremaks saamiseks on vaja pingutada ja õppida kuidas seda teha. See on minu arvates väga tähtis oskus ja seda tänapäeval alahinnatakse. Vahel tundub, et noored ei oskagi mõista pingutamise olulisust. Pean nende kurvastuseks ütlema, et üleöö ei saa kellestki superstaari. Ka „Superstaari“ saates osalejad, on eelnevalt aastaid laulmist harjutanud.
Mis on see teine aspekt, mida kunst ja muusika võimaldavad spordile lisaks?
Niipea kui laps mitte ainult ei õpi pilli, vaid tegelevad sinna juurde improvisatsiooni, kompositsiooni või millegi taolisega, kus on pidevalt midagi uut vaja välja mõelda, siis sellest hetkest võime rääkida päris loovusest. See on aspekt, mida kunst ja muusika suudavad võimendada ja välja tuua. Koolis on tavaline õppetöö seotud ühe lahenduse selgeks õppimisega, aga kunsti või muusikaga tegeledes peavad lapsed pidevalt midagi uut leiutama. Loovuse protsessi suunamine oleks koolis väga vajalik ja osad õpetajad ka teevad seda, sest noor aju vajab uute asjade välja mõtlemist. Sellise õpetaja käe all saab laps muusika- või kunstikoolis õppides juurde midagi sellist, mida tavakool või sporditrenn ei paku.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on loovusel väga suur rõhk. Ometi ei ole õppekava kõrval võimalik loovust arendada...
Õpetajad ju tahaksid loovust arendada, aga sageli nad ka ei oska või ei ole selleks tunnis aega. Põhiline õpetamisviis peaks olema õpilast julgustav ja teisi lahendusi otsima suunav. Kui seda saab matemaatikas rakendada, siis ammugi muusikas, kus laps interpreteerib midagi ja heliloomingu juures on see isegi triviaalne. Aga põhimõtteliselt saab seda teha ka keemias, füüsikas jne, kus tuleb lihtsalt julgustada otsima teisi lahendusi ja lahenduskäike. Koolis ei peakski midagi suurt muutma, lihtsalt oleks vaja juba I klassist öelda, et otsige ka teisi lahendusi ja mõnes aines saab seda paremini teha mõnes raskemini. Me ei tohi lastele sisse kodeerida ühte lahendust. Neile tuleb anda signaal, et ülesandeid saab alati ka teistmoodi lahendada.
Millega põhjendada, et tulemusteks on vaja vaeva näha?
Koolides noortega vesteldes tuleb välja nende kõrged sihid elus ja mina selgitan neile, et see kõik vajab pingutamist ja pingutamise oskust. Kui me seda pingutamise proovimise võimalust neile väiksena ei anna, siis neil saab elus raske olema. Veel ütlen ma neile, et ärge soovige, et teil oleks koolis, huvikoolis, spordiringis kõik lihtne ja hinded/tulemused head. Aju areneb just siis kui on natukene raske.
Kuidas selgitada, et millegi saavutamiseks on vaja järjepidevalt tööd teha? Sageli kohtame ütlust: „Oh, ta on nii andekas“, aga tegelikult on paljud uuringud näidanud, et andekus on tulemusest võib-olla 10 - 20% ja ülejäänud on suur töö.
Seda ongi keeruline selgeks teha. Tegelikult ongi suurem osa tulemusest siiski töö ja seda peavad kõik teadma. See on väga tähtis sõnum lapsevanematele aga ka lastele. Andekus on ülehinnatud asi. Õpilastega suheldes ma isegi vahel ütlen, et te ei pea muretsema, kui näiteks matemaatika hinne on kolm ja õpilased arvavad, et nad on rumalad. Me ei saa inimese andekust mõõta hinnete järgi, sest õppimine on pikk protsess ja andekuse lööb üle see, kas inimene viitsib oma asjaga tegeleda süvitsi.
Ja muusika või kunstiga tegelemine on hea selleks, et annavad lapsele selle oma asja, millega väikesest peale tegeleda ja selle eest ka vastutada. Ja isegi kui lapsel tuleb midagi paremini välja kui teistel, ei tähenda seda, et peaks vähem sellega tegelema. See peaks hoopis suunama rohkem harjutama, sest alles siis ma saan näha, kui kaugele ma tegelikult jõuan oma eelisseisuse põhjal.
Sageli tuuakse imelaps Mozarti näide...
... jah, kuid seda ei teadvustata, et teismeikka jõudes ja geniaalseid teoseid kirjutades oli ta juba kümme aastat tööd teinud, et sellele tasemele jõuda.