Muusik otsekui peeglikiir

Tallinna Kaarli kirikus Piret Aidulo 60. sünnipäeva tähistanud kontserdil 26. septembril esinesid koguduse kontsertkoor ja kammerkoor Canorus, juubilarist orelisolist ja dirigent Piret Aidulo, Siiri Johanson (sopran), Aare Saal (bariton), Toomas Bubert (viiul) ja Olga Opryshko (orel). Kogunenud oli sedavõrd rohkearvuline kuulajaskond, et kavalehed said juba veerand tundi enne algust otsa. Õnneks on tänapäeval võimekad tehnilised abivahendid, nii et ühe oskusliku näpuvajutusega sai asi parandatud ja kontserdi algusosa jooksul igale huvilisele ka juurdetrükitud kavaleht kätte toimetatud. Ühelt poolt polnud selline suur huvi üllatav, sest inimesed on harjunud teisipäevaõhtuti Kaarli kirikus kontsertidel käima – see on juba aastatepikkune ja aastaringne traditsioon, mis ei katke isegi palaval suvepuhkuste hooajal. Koguduse muusikajuhi, vanemorganisti ja koorijuhina koordineerib just Piret Aidulo kõike toimuvat, leides esinejaid nii Eesti kui välismuusikute seast, julgustades seejuures oma loometee alguses olevaid noori interpreete või siis alles tudengeid. Selline aega, suhtlust, mitmekülgset repertuaaritundmist vajav ja sõna otseses mõttes järjepidev, ilma (puhkuse)pausita koordinaatoritöö jääb tavaliselt kulisside taha, nii et kõrvaltvaatajale võib tunduda, et muusikaõhtud toimuvad justkui iseenesestmõistetava loomulikkusega. Neil muusikaõhtutel on aga veel üks väga suur väärtus eriti käesoleva hooaja kontserdi- ja teatripiletite hinnarallit silmas pidades – kogudus on suutnud hoida kirikuuksed avatuina kõigile muusikahuvilistele, sissepääs on vaba, tänulikud ollakse vabatahtliku annetuse eest. Aga just muusika abil on ju paljud inimesed leidnud üles selle õige teeotsa, millele tasub astuda, sest nii muusika kui muusik on vahendajaina otsekui peeglikiired millestki Suurest. Õnneks on ka Piret Aidulol nii sisu kui sära selle äratundmise äratamiseks.

Teisalt võis suur huvi Piret Aidulo sünnipäevakontserdi vastu olla tingitud ka sellest, et ta on aktiivne muusik, kelle suhtlusring solistide, ansamblite, kooride ja orkestrite partnerina on olnud lai. Kontsertorganistina on ta osalenud orelifestivalidel Eestis, Riias, Jaltas, Maltal, Istanbulis, Ateenas, Stockholmis, Kokkolas, Visbys jm, suurvormide ettekannetel ja salvestustel on ta esitanud orelipartiisid koos paljude orkestrite ja kooridega (sh ERSO, rahvusooper Estonia, Vanemuise teatri, Läti, Peterburi ning Klaipeda orkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor), duokoosseisudes ja ansamblites on ta üles astunud koos kümnete ja kümnete lauljate ja instrumentalistidega. Sellelgi suvel, mil toimus üleüldine väga vilgas  kontserdielu, oli teda võimalus kuulda paljudel kontsertidel üle Eesti.

Kõnealuse juubelikontserdi kavas tugines Piret Aidulo oma koguduse kooridele ja solistidele, kellega on teda sidunud pikaajaline koostöö. Üle tunnist muusikavalikut sidus kõikehõlmav tänu, ülistus ja otsekui helidesse kootud palve – ärge lahutage end energiaallikast, vaadake taeva poole! Mõlemad koorid – kontsertkoor ja kammerkoor Canorus – on viimastel aastatel vokaalselt jõuliselt edasi arenenud, esiletoomist väärivad häälerühmade tasakaal, sulandumine, teksti selgus ja väljendusrikkus. Erilisena kostus kõrva basside sügavalt kandev aluspõhi! Kui Tobiase “Loblied”, osad Schuberti “Missast” G-duur ja Saint-Saënsi “Benedictus” “Jõuluoratooriumist” olid hästi tuntud juba varasemast, siis minu jaoks valmistasid suure muusikalise üllatuse läti helilooja Ēriks Ešenvaldsi (s 1977) bengali poeedi ja muusiku Rabindranath Tagore (1861–1941) tekstile loodud “Salutation” ja ameerika helilooja Christopher Tin’i (s 1976) Leonardo da Vinci (1452–1519) kirjutistele valminud “Sogno di volare”. Neid teoseid sidus ühine vaimne läte ja suund – elades oma elu harmoonias suure tervikuga, jõuame kord tagasi sinna, kus on meie päris kodu. Hämmastav, kuidas sekund-intervallid (mis peaksid ju olema dissonantsid) kuuldusid nt “Salutationis” pingevabade konsonantsidena, mis tõesti justkui ei vajanukski lahendusi. Kontserdi keskosas – Regeri “Meloodia” ja “Te Deum” tsüklist “12 pala orelile” (Piret Aidulo) ning Massenet’ “Meditatsioon” ooperist “Thais” (viiulil Toomas Bubert, orelil Piret Aidulo) – paelusid nii orelihelide mõtlikumad hetked kui “Te Deumi” üha võimsamaks paisuvad orkestraalsed helivood ja duona “Meditatsiooni” puhtust, soojust ja rahu kiirgav väga hästi tunnetatud koosmäng. Õhtu lõputeost, “Halleluujat” Händeli oratooriumist “Messias”, kuulas tänulik publik püsti seistes.

Selles väikeses ülevaates Piret Aidulo tegevuse kohta oli võimalik viidata vaid mõnedele tahkudele ta tegelikust töömahust nii koguduses kui ühiskonnas laiemalt. Näiteks omaette käsitlust väärivad ta tegemised EELK kirikumuusika liidus, kirikupäeva ja laulupidude juhatuses ja mitme EELK laulupeo üldjuhina, pedagoogitöö ja kindlasti ka tema kirjutised, mille faktitäpsus ja voolav sõnastus lugejaid haarab. Siinjuures tahan tingimata ära märkida seda, et kõik meie kirikumuusikud teevad oma koguduste juures suurt ja tänuväärset tööd, olles oma piirkonnas tõelisteks majakateks ka kontserdielu korraldamisel. Ometigi on just Piret Aidulot peetud otsekui eeskõndijaks, nii et EELK peapiiskop Urmas Viilma nimetas teda kontserdi lõppedes oma tänukõnes koguni muusikaliseks kalliskiviks. Oktoobris anti Piret Aidulole üle EELK II järgu teeneterist, mis on üks hinnalisemaid tunnustusi talle omistatute seas. Soovist teha, mis vähegi võimalik ja nii hästi kui saab, on ta püüdnud olla Kaarli koguduse juures töötanud eelkäijate – Theodor Tedderi, Mihkel Lüdigi, Juhan Jürme, Alfred Karindi, Edgar Arro, Hella Tedderi jt – vääriline vastavalt oma tugevamatele külgedele.