Mis on pildi taga?

Ma ei tahtnud lapsena saada fotograafiks, pigem huvitas mind kõik see, mis toimub laval – teater, muusika, tants. Pildistama hakkasin olude sunnil, kuna Eesti Filharmoonia Kammerkooril oli tarvis sotsiaalmeedias postitada pilte proovidest ja kontsertidest. Aga vaikselt, kammerkoori toetava suhtumise saatel, kasvas see üle vajaduseks minu enda jaoks. Võibolla sain kerge tõuke siiski ka lapsepõlvest. Mäletan paljusid slaidiõhtuid, kus näidati ja kommenteeriti pilte isa Siberi-matkadest ning pimiku-pühapäevi, kus punases valguses oli kummastav jälgida kujutiste ilmumist puhtale lehele.

Eestifoto koolitustel haaras mind juba tõsine vaimustus, milles kõige enam on “süüdi” Kaupo Kikkas. Kunstiakadeemia soodustas aga huvi foto mitte ainult kui ajajälje, vaid kunstiakti vastu. Uus suund avanes Positiivi galeriis, kus tänu Kristel Schwedele oli võimalus eksponeerida Eesti Filharmoonia Kammerkoori seeriaid. Nüüdseks on temaga koos valminud mitu näitust erinevates galeriides, sh “Piiripealsed helid” Tõnu Kõrvitsa loometegevusest. Kristel usaldas mind tegema ka kaastööd fotoajakirjale Positiiv, mis ärgitas väljendama mõtteid fotokunstist ja avastama selle valdkonna üüratust. Näiteks lummasid Maurizio Sapia müstilis-psühholoogilised sisevaated ja taju-uuringud ning Rinko Kawauchi habras-õrn looduse tunnetus kogu oma ilus ja valus. Kuid imetlen paljusid tegijaid, kes oskavad ennast nii sugestiivselt väljendada, et nende maailm muutub sinu omaks.

Fotograafia võlub oma mitmekesisusega, selles on ühendatud nii mõistus kui tunded, reaalsus ja fantaasia, loovus, tehnilised oskused ja palju muud. Enne pildistamist peab teemasse süvenema, pildistamine ise nõuab suurt meelte erksust, keskendumisvõimet ja kiiret reaktsiooni, töötlemine-toimetamine vajab aga analüüsiks aega, rahu ja kannatlikkust.

Mis mind aga kõige rohkem huvitab, on ehk mitte see, mis on pildi peal, vaid see, mis jääb pildi taha – mida see pilt jutustab, ka sellele vaatajale, kes olukorraga seotud ei ole? Kuidas tabada inimese, objekti olemust, situatsiooni õhkkonda ning anda edasi ja tekitada emotsioone, kõike seda, mida pildil otseselt ei näe, aga meeltega on tunnetatav. Mõnikord võib see fotol väljenduda kerges näoilme, tähendusrikkas valguses või esmapilgul tähtsusetuna näivate detailide koosmängus, kõik pisiasjad on olulised ja kannavad tähendust. Foto objektiivsuses tasub aga kahelda, sest alati on jäädvustus läbi fotograafi prisma ja tema tõlgenduse.

Lummab ka see, et fotograafia abil saab peatada aja. Kui muidu möödub kõik justkui filmilindil ja kõike ei suuda registreerida, siis stoppkaadris saab hetkesse sisse suumida. Seda ainsat ja kordumatut momenti, kus on suudetud ühe sekundi murdosa jooksul ühte kaadrisse koondada täiusliku kompositsiooniga tähendusrikas situatsioon, on nimetatud “otsustavaks hetkeks” (termini võttis kasutusele Henri Cartier-Bresson).

Minu huvidering fotograafias muutub, hea on toimetada selles rütmis ja mõtetega, mis parasjagu tunduvad olulised. Mõned kindlad suunad siiski on, näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkooris töötades on suur eelis olla kogu aeg “asjas” sees, näha-kuulda nii korraldusfinesse kui kulminatsioonihetki. Ka klassikud on öelnud: “Kui su pildid pole piisavalt head, pole sa piisavalt lähedal,” tsiteerides suurmeister Robert Capa mõtet, mis ei tähenda, et peaks alati pugema portreteeritavale väga külje alla (kuigi ka see aitab kindlasti vahetumat tulemust saada), vaid pigem seda, kui hästi teemat valdad.

Kammerkoori proovi või kontserdile minnes hämmastab mind alati see, et kõik tundub kogu aeg uus ja kordumatu, kuigi proovisaalid ja inimesed, sageli ka esinemispaigad ning teosed korduvad. Ainukordsuse tajumine teeb esmalt seest hõredaks, kuid välistab rutiini, sest kõike peab justkui otsast alustama ja avastama. Kui aga situatsiooni sisse elada, siis enamasti ei jõua ratsionaalselt analüüsida, keda-mida-kuidas pildistada, pigem käib otsustamine intuitiivselt ja mida suurem on kogemus ning tehtud töö, seda täpsemaid sõnumeid saadab ka intuitsioon.

Ma pigem ei taotle, et pildil oleks kõik lõpuni paigas, sest mulle tundub, et suures ideaali ihaluses võib see igavaks muutuda, sest mingi loomulik dünaamika või elu ise võib kaotsi minna. Väike error pigem teritab tähelepanu, annab mõtteruumi ja vabadust.

Kammerkoori puhul võib fotodel olla palju funktsioone, näiteks kommunikatsioonivahend reklaamis või järelkajastuses, hiljem muutub see mälu kandjaks ajaloo jaoks. Foto kaudu on hea rääkida lugu muusikute elukutsest, näidata neid lava peal ja lava taga, nii oma ala proffidena kui lihtsalt inimestena. Kuid teemadering võib olla oluliselt laiem: kuidas üldse visualiseerida muusikat?

Pildistan ka loodust, kuid tunnen end selle ilu ja suuruse juures üsna jõuetuna. Loodus on ideaalne, kuid pilt loodusest võib näida idealiseerituna, sentimentaalselt või lahja koopiana. Kui selle juures leida oma nurk, siis hakkab loodus ka pildil kõnelema. Oma lõbuks ja silma- ning reaktsioonitreeninguks pildistan noorte jalkamänge, kus pakub suurt naudingut näha poiste tohutut kirge ja tunda nende siirast rõõmu, kui nad saavad uuendada oma profiilipilte. Olen tegelenud, kuid tahaks rohkemgi aega võtta inimese sisemaailma ja ühiskonna valupunktide tundma õppimisele, kus inimene ja inimlikkus jäävad alla ühiskonna reeglitele. Inimhinge keerdudest on valminud mõned tööd: “Sügisel on hinged hellad” (“Tallinna Fotokuu 2023”), “Und oodates” (Juhan Kuusi Dokfoto Keskus) ning kaastöö Eestis ringlevale grupinäitusele “Üksildus”.

Viimasel ajal huvitab mind arhitektuur ja ruum kui heli kandja, kuna olen saanud koos kammerkooriga külastada palju kontserdimaju. Reeglina on need väga unikaalsed esindushooned, kus erinevalt teistest ehitistest vajab eriti suurt tähelepanu ruumi akustika. Minu jaoks on nendes hoonetes korraga nii reaalne kui irreaalne ruum, sest sobiva õhkkonna ja akustika loomiseks on kasutatud mitmesuguseid disainilahendusi, vorme ja materjale, mis saavad kandepinnaks helidele, et luua muusika, muusikute ja kuulajate jaoks uus piirideta vaimne ruum. Sel teemal tuleb septembris Jõhvi kontserdimajas ka näitus (konsultant Kaupo Kikkas), kus on eksponeeritud fantaasiaid muusikute ja ruumi seostest ning põimumisest.