Melodraama Balzaci-eas daamidele


Stseen etendusest, Valencienne'i rollis Kadri Nirgi. FOTO RÜNNO LAHESOO / RO ESTONIA

Franz Lehári operett “Lõbus lesk”: dirigendid Lauri Sirp, Jaan Ots, lavastaja André Heller-Lopes, dekoratsioonikunstnik Renato Theobaldo, kostüümikunstnik Sofia di Nunzio, valguskunstnik Gonzálo Cordova. Osades: Janne Ševtšenko, Katrin Targo, Helen Lokuta, Tamar Nugis, Reigo Tamm, René Soom, Kadri Nirgi, Karis Trass, Mehis Tiits, Heldur Harry Põlda, Katrin Karisma, Lydia Roos, Raiko Raalik jt ning Estonia koor ja orkester.

Etendused rahvusooperis Estonia 26. VIII ja 2. IX 2021 ning 11. III 2022.


Operett on lõbusa sisu ja meeleoluka intriigiga särtsakas lavateos, mis tekitab vaatajas hea enesetunde ja positiivse meeleolu. Operett jätab kerge, lihtsalt esitatava mulje, mis osutub tegelikkuses petlikuks, sest head operetti kvaliteetsel kujul etendada on raske. On üks märksõna, mida opereti puhul on läbi aegade oluliseks peetud – see on elegants.


“Lõbus lesk” või “Lihtsalt Maria”


Rahvusooperis mängitakse sügisest alates edukalt Brasiilia lavastaja André Heller-Lopesi poolt Estonia lavale seatud Franz Lehári kaunist, meloodiaküllast ja armastatud operetti “Lõbus lesk”. See 30. detsembril 1905 Viini legendaarses ooperimajas Theater an der Wien esietendunud lavateos kuulub oma žanris maailma populaarseimate hulka. Heller-Lopesi lavastus esietendus Estonias 19. augustil 2021. Lisaks lavastajale tuli Brasiiliast dekoratsioonikunstnik Renato Theobaldo. Kostüümikunstnik Sofia di Nunzio ja valguskunstnik Conzálo Cordova esindavad Argentiinat. Lõunamaine lavastuskvartett põhjamaises karguses.

Üks klassikalisele operetile seatavaid nõudmisi on elegants. Elegants on põhja ja lõuna laiuskraadidel erinev ning mõneski plaanis vastuoluline mõiste. Lõunamaade värviküllane temperament ei pruugi minimalismi hindavale põhjamaalasele olla alati vastuvõetav. “Lõbusa lese” Lõuna-Ameerika variant erineb kardinaalselt nendest lavastustest, millega meie teatrimaastikul harjunud oleme. Hinnangut anda pole mõtet, ei saa ka öelda, et miski väga maitsemeelt kriipis, ent harjumuspäratu nõuab mõistmiseks rohkem aega kui tuttav ja üdini arusaadav.

Heller-Lopesi lavastus meenutas Lõuna-Ameerika melodraamat, seebiooperit, mis hoiab Balzaci-eas daame päevade kaupa teleri ees, tekitades neis nostalgilise meeleolu. Selles pole midagi halba: kellele meeldib, sellele meeldib, kellele mitte, võib teleri kinni keerata (loe: teatrisse minemata jätta). Kuid melodraama jääb melodraamaks ning seda Heller-Lopesi “Lõbus lesk” on. Magusalt lääge, mõne hea leiuga, arusaadavate ja vähe mõtlemist nõudvate naljadega, intriigidega, milles iga liigutus ette teada. Palju kära, kirge ja värve, kuid ei midagi uut. Antud kontekstis pole vahet, kas “Lõbus lesk” või “Lihtsalt Maria”.

Mis värvidesse puutub, siis värve on etenduses palju, kostüümid on pilkupüüdvad ning omast kohast stiilsed, seda eriti daamidel. Hanna Glawari kleidid on maitsekad ja operetlikud. Dekoratsioonid on lihtsad, meile harjumuspärased. Nad täiendavad melodraamat, ent ei suru ennast millegagi peale.


Loomupärase sarmiga Janne Ševtšenko


Heller-Lopesi lavastuses pakub rahvusooper publikule kolm erinevat Hannat, kelleks on Janne Ševtšenko, Katrin Targo ja Helen Lokuta. Neist kõige operetlikum, elegantsem ja primadonnalikum on Janne Ševtšenko, kes nii välimuselt kui häälelt opereti jaoks loodud. Ševtšenko hingab operetliku kergusega ühes taktis, tema loomupärane sarm ja vaoshoitud suurejoonelisus on vaba ülepakutusest ning rutiinist. Tema tekst on arusaadav ja musitseerimine loomulik. Ta on usutav, mistõttu Ševtšenko Hanna Glawari ei kuulu melodramaatiliste kangelannade hulka, vaid kannab väärikalt välja klassikalise opereti primadonnale esitatavad nõuded.

Katrin Targo tugevaks küljeks on looduslikult kaunis, jõuline ja mahlakas sopran, ka ta ise on sujuv operetileedi, kes naudib seda, mida teeb. See omakorda kiirgab saali.

Helen Lokuta Hanna saab muusikalises plaanis kõigega professionaalselt hakkama ja tunneb ennast nagu kala vees.


Kolm perspektiivikat tenorit


Krahv Danilona astuvad üles Tamar Nugis ja Reigo Tamm. Nugis krahvina on väärikas, maskuliinne, suurepärase fraasitunnetuse ja operetliku säraga. Reigo Tamm aga teeb suu lahti ja laulab Eesti oludes erakordselt kauni häälega. Ka tema sobib operetti. Mõlemad Danilod esindavad klassikalistest operettidest tuntud krahvitüüpi ega ole sukeldunud melodraama suhkrusse.

Pärast mitukümmend aastat kestnud tenorite põuda on praegu Estonia “Lõbusas leses” laval kolm perspektiivikat, isikupärast ning heade lavaliste eeldustega tenorit: Reigo Tamm, Mehis Tiits ja Heldur Harry Põlda. Neist kaks viimast esinesid operetis Camille de Rossilloni osas. Rossilloni partii on “Lõbusa lese” üks nõudlikumaid, mistõttu on seda erinevates lavastustes sageli esitanud ooperisolistid. Rossillon kuulub nende tegelaste hulka, kelle puhul muusikaline partii on tekstilisest osast olulisem. Mehis Tiits esitas kogu partii kauni kõla ja fokuseeritud ülemiste toonidega, teda oli meeldiv kuulata. Heldur Harry Põlda puhul kujunes tugevaimaks küljeks kirglikkus, mis oli hoomatav igast fraasist. Kui panna kõrvuti Tamm, Tiits ja Põlda, saame suurepärase kolmiku ning tekib lootus, et Eesti vokaalkultuuri ootavad ees paremad ajad.

Valencienne’ina esinesid kaks särtsakat subretti: Kadri Nirgi ja Karis Trass. Mõlemal oli laval nooruslikkust, loomulikkust ja positiivsust. Vokaalselt ei eelda subreti partii palju, ent liikuvus ja kergus, samuti teksti edastamise selgus on vajalikud. Nirgi ja Trassi puhul see toimis.

Pontevedro saadiku parun Zeta rollis oli René Soom, Vicomte Cascada ja Raoul de St Brioche’ina tegid erinevates etendustes kaasa Rauno Elp, Simo Breede, Mart Madiste ja Jaak Jõekallas. Melodramaatilise daamide seltskonna moodustasid Juuli Lill, Aule Urb, Maria Kais, Eva Rand ja Triin Ella. Ja veel paljud teisedki andsid panuse Heller-Lopesi melodraama õnnestumisse.


Katrin Karisma ja Raiko Raalik


Tahaks rääkida veel kahest tegelaskujust. Need on Pontevedro saatkonna ametnik Njegus (Katrin Karisma, Lydia Roos) ja Pontevedro saatkonna nõunik Kromow (Raiko Raalik). Katrin Karisma on legend. Pole vahet, millises rollis ta üles astub ja mida laval teeb. Tema kaubamärk, st nimi Katrin Karisma kindlustab kvaliteedi ja publiku sümpaatia. Nii toimis see ka “Lõbusa lese” puhul. Lydia Roos oli huvitav ametnik. Neist kumbki erines teisest, mis muutis etendused huvitavamaks.

Raiko Raalik on aga lootust andev noor artist, kes sobib ühtmoodi hästi nii ooperisse kui operetti. Ta mõjus laval meeldivalt ning laulis professionaalselt, suutes Kromowi osa, milles nagu midagi erilist polegi, muuta meeldejäävaks.

Seega, kui soovite kuulata ilusat muusikat ning elada kaasa Franz Lehári meloodiatele, tasub “Lõbusat leske” vaatama minna. Ent olge valmis üllatusteks, sest teid ootab Ladina-Ameerika melodraama, mis ei vasta nendele raamidele, millega ollakse harjunud meie laiuskraadidel.


49 views