• Mervi Kalmus, teoloog ja filoloog

Mari Jürjensi lähedus ja kaugus


Maailmas, kus iga sinu kõrval istuv või kõndiv inimene võib olla bioloogiline relv, on läheduse ja kauguse mõiste hakanud uut tähendust omandama. Ühest küljest on füüsilist kokkusaamist ja koosolemist tõesti vähem kui varem ning viimatine laulupidu, kus me kahekümnetuhandekesi kaelakuti kaare all laulsime, tundub olevat jäänud määratusse kaugusesse, täiesti teise ajastusse. Samas ei ole inimeste loomingulisus kuhugi kadunud ning koos sellega on ka lähedus leidnud uusi väljenduse viise. Oleme ju sellel aastal saanud kiigata nii mitmegi tuntud muusiku tuppa ja ellu viisil, mille peale varem vist ei olekski tulnud. Just sellesse läheduse ja distantsi pingevälja sobitub imehästi Mari Jürjensi heliplaat “Omaenese ilus ja veas” ja sellega kahasse käiv portreefilm “Õhtust hommikuni. Põlvas”, mis oktoobri alguses välja anti. Mõlemas laseb Mari Jürjens kuulaja ja vaataja endale nii lähedale – ja seda niisuguse iseenesestmõistetava lihtsuse ning siirusega –, et kaugus kaob ja kuulaja saab hetkeks maailma valitsevast murest hinge tõmmata. Suurepärane ajastus.


Film “Õhtust hommikuni. Põlvas” ei ole ühest küljest midagi muud kui vaid plaaditäie laulude elav esitus lihtsas ja pretensioonitus kuues. Plaadil kaasa tegevad muusikud (Aivar Surva, Indrek Mällo, Sten-Olle Moldau, Ain Agan, Robert Jürjendal ja Tanel Kadalipp) istuvad koos Mariga Põlva keskväljakul, metsatuka all või sumedas suveöös majakatusel ja esitavad plaadil kõlavaid palu. See iseenesest ei ole midagi erakordset ega uudset. Aga erakordseks muudavad selle tunniajase muusikalise linateose Mari mõtisklused elust ja inimestest, sekka ka lapsepõlvemälestused kadunud Põlva-vanaemast, mis on koos loodusvaadetega laulude vahele pikitud. Mõnel inimesel on eriline võime elus kogetut ja õpitut sellisel moel sõnadesse panna, et kuulajal tekib iseenesest soov asju samamoodi näha ja kogeda, ja Mari on kindlasti üks neist inimestest. Ta istub paadisilla veerel, pilk kaugusse suunatud, ja jagab oma mõtteid, mis tõmbavad müstilise headuse magnetiga. Või toimetab koos bändikaaslastega pärast äkilist vihmahoogu, kuivatades rahulikult kitarre ja juhtmeid, ja selles rahus on midagi kütkestavat. Või kõnnib ta mööda kunagisest kodust ja istub oma endise lasteaia juures kiigel ning nende põgusate jutukildude ja naeratuste tagant aimub imelist lapsepõlve. Filmi lõpuks on tunne, nagu oleksid ise koos lauljaga tema lapsepõlveradadel rännanud ja Põlva vahel kõndinud. Üks elu on lahti läinud. Üks inimene on lähedale tulnud.


Teine rõõm, millest seda filmi vaadates osa saab, on seotud muusikute omavahelise koostööga. Seegi on valdkond, mis jääb plaadikuulajale tavaliselt kaugeks, sest salvestuse ajal ei lasta ju tavalist muusikasõpra stuudiouksest sisse. Aga filmilint lubab ka siin publiku kuidagi lähemale ja laseb näha seda unikaalset sünergiat, mis mängides muusikute vahel tekib. Sõnu siin palju ei ole, ei saakski olla. Aga tähendusrikaste pilkude ja põgusate naeratuste sõnatu keel on seda kõnekam ja antud juhul räägib see muusikute üksteisemõistmisest ning sõprusest. Seegi tekitab filmi vaatajas tunde, nagu ta oleks osa saanud millestki intiimsest ja vahetust.


Kui tulla filmi juurest plaadi juurde, siis “Omaenese ilus ja veas” koosneb kümnest laulust, mille Mari Jürjes on loonud aastail 2016–2020. Laulud käsitlevad nii üldinimlikke teemasid oma ekslikkuse ja süü tunnetamisest armastuse ja teise inimese märkamiseni, aga nende kõrval on laule ka konkreetsematest juhtumistest ja hetkedest. Veidi melanhoolse ja unistava kõlaga plaat ei anna end kergelt kätte – kiirustades või muude tegemiste taustaks ei ole mõtet seda kuulata. Pealiskaudsele kuulajale jääb see muusika kaugeks, üks laul sulab teise sisse ning laulude mõtegi võib kaotsi minna. Mari Jürjensi helikeel on selline, et löövaid meloodiajuppe näikse selles esimesel pilgul vähe olevat. Aga rahulikult kuulates ja sõnadesse süvenedes tuleb muusikagi kuidagi lähemale ning mida rohkem kuulata, seda lähemale ta tuleb. Ja lõpuks leiad end märkamatult mõnda plaadil leiduvat viisijuppi ümisemas ning mõttes sõnu kordamas. Sinnani jõudmiseks on lihtsalt aega vaja. Läheduse saavutamiseks on ikka tööd vaja teha.


Ühes hiljutises intervjuus sõnas Mari Jürjens, et “Omaenese ilus ja veas” tundus õige just sügisel välja anda, sest plaadil olevad laulud sobivad eriliselt sügise meeleoluga. Olen temaga nõus ja loodan, et sellest heliplaadist saab mõnus kaaslane pikkadeks vihmasteks õhtuteks veel paljudele inimestele. Sest millal siis veel vagusi püsida ja üldinimlikele teemadele mõelda kui mitte pimedatel sügis- ning talveõhtutel. Millal veel jõuda koos laululoojaga veendumuseni, et “kõik on juba kord öeldud kusagil siin või seal / kusagil unes või ilmsi, valjult või paberi peal / kõik on juba kord tehtud ühel või teisel moel / kusagil ammugi nähtu ilmub taas aegade toel”.


#MariJürjens