Mõtteselgus elus ja helikoes


Lugesin seda raamatut aeglases tempos, põnevusega ja alalõikude järel mõttepausile jäädes. Väljendussoojusega voolitud ja rahulikult kulgevas tekstivoos hakkas inimeste, faktide ja rohkete, erakordselt täpselt vormistatud selgitavate viidete ning rikkaliku pildimaterjali kaudu kõnelema ja helisema aeg, mis jäi Laine Metsa – pianisti, pedagoogi ja pereema – eluteele. See raamat on vormunud aegamisi paljude aastate jooksul, sest nii mõnegi inimese tehtud kaastööd või kirjapandud mälestused on jäänud aastate taha ja inimene ise juba ajatuses. Neid osalisi, tänu kellele see raamat teoks sai, on aga palju, sh esmased koostajad Maris Valk-Falk, Mart Kuus ja Oivi-Monika Topman ning intervjueerijad Ia Remmel, Mart Kuus, Mare Põldmäe, Kadriin Kõiveer ja Lembi Mets. Omi mälestusi on siin jaganud Ivari Ilja, Peep Lassmann, Nata-Ly Sakkos, Ene Metsjärv, Piia Paemurru, Ell Saviauk, Volita Paklar, Jaanika Rand-Sirp, Ülo Mets ja Lembi Mets. Rohkearvulise kaasosaliste väe puhul on tavaliselt ohuks tervikteksti “kirjusus”, kuid ilmselgelt on seda suutnud vältida nii põhikoostaja Äli-Ann Klooren kui ka talle abiks olnud toimetajad Lembi Mets ja Katrin Puur, kes on osanud nii elulugu puudutavad alalõigud kui ka inimeste mälestused voolida keeleliselt ühtselt kokkusulavaks tervikuks.

Siit saame isikupärase ülevaate eri aegade võimuhaardeisse jäänud Eesti muusikaelust Tartus ja Tallinnas ning sõjajärgsest Moskvastki, kuhu viisid Laine Metsa õpingud. Näeme, kuidas noorpõlvest alguse saanud hingesidemeist (näiteks Ester Mägiga!) saab loomingusõprus kogu eluks ja et eneseks võib jääda ka oludes, kus enamik tõstis käe teistsuguste otsuste toetuseks. On palju põhjusi, miks see raamat võiks kuuluda iga muusikaõppuri lugemisvarasse kui täiendav kirjandus Eesti muusikaloo kursuse avaramaks sisuliseks mõistmiseks ja pianistidele veel eriti, kes kindlasti leiavad oma arengutee otsingutel tuge nii Laine Metsa kui ka ta õpilaste mälestustest.

Oma õpetaja töömeetodist on õpilased hämmastavas üksmeeles esile toonud samu väärtusi: tal oli täpne arusaam iga õpilase arengust ja selle suunamisest; esmatähtis oli jõukohane repertuaar, areng pidi kulgema samm-sammult; töö tema klassis käis rahulikult põhimõttel – üks asi korraga; ei mäletata, et ta oleks tõstnud häält (ka sellisel juhul, kui oldi mingil põhjusel vähe harjutatud); olulised olid sõrmetöö selgus (mitte udutamine), kujund ja kõla, rütmi karakteersus (mida nimetas rütmi energiaks), üldised kõlalised nüansid, oskus tunnetada kogu faktuuri (sealhulgas eri kihistusi ja allteksti) ja teose tervikut. Ta hinnangud olid karmid, aga ausad (mis võisid minna koguni nii kaugele, et tuli soovitus mõne muu alaga tegeleda).


Väga oskuslikult arendas ta õpilases võimet jõuda iseseisvalt elamusliku tõlgitsuseni (sisutu virtuoossus jättis ta külmaks), igaühes pidi säilima isiksus. Omapoolse ettemängimisega oli nii ja naa: enamasti ta kuulas ja jälgis õpilase otsinguid, kuid erinevaid stiile tutvustas ta hea meelega (nt prantsuse muusikat), selgitas kaunistuste mängimist (nt Händeli variatsioonides) ja pööras tähelepanu eri ajastute tõlgitsuste eripärale. Õpilastele oli ta eeskujuks ka oma soolokontsertide ja helisalvestiste kaudu, niisamuti isikuomaduste tõttu – väljapeetus ja väärikus. Siinsed valusaimad leheküljed on seotud poeg Rein Metsa särava, lootusrikkalt ja eduga alanud kunstnikutee ja traagilise elusaatuse kajastusega.


Lugedes raamatusse koondatud valikut Laine Metsa kontserdiarvustustest, jääb silma mure kriitika pärast: “… ei ole hea muusikakriitik mõeldav ilma erksa ja vahetu vastuvõtlikkuseta muusikale, ilma võimeta sisse elada väga erinevat stiili muusikasse, erinevate interpreetide väljenduslaadi. Arvustusi lugedes selgub, kui raske ülesanne see on – kuulata muusikat mitte ainult kõrvadega, vaid ka avatud südame ja mõistusega.” Mure kontserdikriitika või siis ka n-ö publiku kasvatamise üle on olnud tõesti igipõline. Aga võibolla innustaks publikut hoopiski kontsertidele eelnevad kirjatükid, kus tutvustatakse nii esinevat interpreeti kui ka seekord pakutava muusika eripära! Mis kasu võiks olla kuulajaile kontserdijärgsest kriitikast või teadmisest, millistest hinnalistest hetkedest ta ilma jäi? Või millist loomingutuge võiks leida interpreet (kes on kontserdi ettevalmistusse pühendanud kogu oma aja ja armastuse ja hingejõu) kriitikast, kus loetakse üles, kui mitu “mööda läinud” sõrmelööki kriitik leidis või kus oli mingi tempo aeglasem kui sellel või teisel (kuulsal) interpreedil? Kas see oli tõesti kõige olulisem (emotsioon), mida kontserdilt saadi? Laine Mets on murelikult kirjutanud: “… millegipärast arvavad paljud noored algajad kirjutajad, et kõige lihtsam moodus oma vähest asjatundlikkust maskeerida on – suhtuda kõigesse ülalt alla, nina krimpsutades. Taeva pärast, mitte millestki vaimustuda. Iga andekas kunstnik, ja neid pole meil sugugi vähe, tõlgitseb ka paljukuuldud teost isikupäraselt, alati mõnevõrra uudselt. [---] Möönan, et väga raske on kirjutada head ja huvitavat retsensiooni. Selleks peab kirjutaja olema tõeliselt hea muusik, sügav, mitmekülgne inimene, palju kuulnud, näinud ja lugenud.”


Mitmekülgselt andekast Laine Metsast võiks ilmuda veel nii mõnigi eri suunitlusega kirjatöö, nt “Daam köögis” (mis juba pealkirjastki aktiviseeriks lõhnataju ja maitsmismeeli, sest ükski ta õpilastest ei ole jätnud meenutamata ta legendaarseid koduseid sünnipäevapidusid ja suurepäraseid küpsetisi) või “Daam kolleegide seas” (sest millalgi võiks tulla aeg kirjutada lahti, mis (või kes) olid need vastuolude ja pingete põhjustajad, mille tõttu ta jõudis õhtuti koosolekuilt tujutult koju). Aga selle raamatu esilehel on Peep Lassmann kirjutanud järgmised read: “Ta oli eestiaegne daam ja mingit vigurdamist ega midagi võltsi ta ei sallinud. Tänu sellistele inimestele säilis side tolle ajaga ning kasvatusega.”

Head lugemist!


“Laine Mets. Daam klaveri taga.” Koostaja Äli-Ann Klooren, kujundaja Anneli Kenk (Saarakiri OÜ). Eesti Klaveriõpetajate Ühing, 2021, 136 lk.

56 views