KIRG on rubriik, kus tutvustatakse muusikute mitte-muusikalisi tegemisi. Vanemuise ooperisolist Rasmus Kull laulab Emajõelinna teatris tenoriosi – viimatine suur roll on Ants mai algul välja tulnud Vanapagana-ooperis. Käesolevast hooajast on nimetada veel don Ottavio Mozarti “Don Giovannis” ja intendant Donizetti “Linda di Chamounix’is”, varasemast ajast Eddie Menken muusikalis “Nunnad hoos” ja nimiroll Sondheimi muusikalis “Sweeney Todd” – 2008. aastast teatrileival olnu kehastuses on üle lava liikunud hulganisti tegelasi.

Praegu aga tervitavad Vanemuise suure maja jalutusruumis teatrikülastajat Rasmus Kulli fotod. Kuidas kõik juhtus, sellest saab lugeda Rasmus Kulli Muusika poolt saadetud küsimustele vastuseks kirjutatud loost. "Kui ma veel isatalus elasin, meeldis mulle enda nime erinevatesse kohtadesse kraapida. Tähelepanelikum otsija leiaks igalt ehituselt, kus ma kaasa lõin, mu initsiaale, nime, kuupäevi ja teab mida veel. Mul oli mingi tunne, et kui ma seda teen, jään ma alles, märk minust jääb sellesse maailma maha. See on vist üks peamistest põhjustest, miks ma fotograafiaga tegelema hakkasin. Ma mäletan, et mu vanematel oli voodi kõrval sahtel, mis oli täis uuemaid ja vanemaid dateerimata fotosid sündmustest, kus ma polnud käinud, pidudest, mida ma ei olnud pidanud, inimestest, keda ma polnud kohanud, aga kuna see kõik oli fotoaparaadiga jäädvustatud, siis need inimesed ja sündmused olid igavesti olemas ja see mõte meeldis mulle väga.


Keskkoolis tegelesid fotograafiaga paljud – käisid kaameraga ringi, pildistasid sõpru ja koolielu, käisid fotoringis, ilmutasid oma pilte. Sellel ajal sain ma neid ainult kõrvalt vaadata ja kadestada, kui huvitav see kõik tundus. Hiljem alustasin ma fotograafiaga üsna samast otsast nagu nemad – kuskilt sain endale mingi vana Zeniti ja Smena, millega ma oma esimesed katsetused tegin, ja sealt edasi on kõik juba ajalugu.


Oma esimese digitaalse kaamera ostsin siis, kui sündis mu esimene laps. Sellel ajal sündis ka mu esimene fotoprojekt – oma rännakutel magava lapsega avastasin, et Tartus on mõõtmatu hulk ilusalonge ja kuna käimas oli Eesti juubeliaasta, tahtsin proovida, kas ma suudan üles pildistada ja postitada foto sajast erinevast Tartu ilusalongist. See projekt osutus lihtsamaks kui ma arvatagi oskasin ja leidis äramärkimist ka ühes Postimehe loos, kus Tartu ilusalongide probleemidest räägiti. Oma põhjalikema fotokooli olen saanud aga teatris, kus on alati huvitav – ükskõik kuhu seal kaamera suunata, ikka on midagi või kedagi pildistada. Enamik pilte, mida inimesed teatrist näevad, on professionaalsete fotograafide hoolikalt valitud ja ilmutatud klantspildid, mida teater saab jagada oma sotsiaalmeedias, kavadel ja muus trükimeedias. Minule meeldib käia, kaamera käes, seal, kuhu muud fotograafid ei satu – mul on imelisi kaadreid etenduse ooteruumist, kohvikust, proovisaalidest, lavatagustest nurkadest. Ma püüan olla seal, kus inimesed teevad teatrit, mida tavapublik ei näe – umbes nagu Kalju Orro, aga teises linnas ja majas.


Mingi hetk oli mul hirm, et ma segan ennast ja teisi oma pideva jäädvustusvajadusega, aga mida aeg edasi, seda rohkem olen aru saanud, et fotograafiast on saanud minu vaimne jooga – kuidas saavutada tihti olematu valgusega paikades optimaalne saavutus ühe esteetiliselt nauditava fotona. Mingitpidi on see äraspidine õppetund lavakunsti kohta – kuidas saavutada võimalikult nappide vahendite, aga tehnilise täpsusega tulemus, mida inimestel lavalt huvitav vaadata oleks. Igast kunstiliigist on midagi õppida teiste kunstiliikide kohta.


Mis teiste segamisse puutub, siis pilte on teatris alati tehtud, nii et nii kaua kui ma kellelegi jalgu ei jää, minuga liiga palju pahandatud ei ole. Lisaks olen oma fotodega jõudnud isegi sellisesse staatusesse, et Vanemuine on mind hakanud majafotograafina kasutama – mulle on pakutud võimalust teha pilte kavadesse, neist kolm on olnud osaliste portreede pildistamine, mis on vaieldamatult mu lemmiktegevus. Vanemuises antakse kaks korda aastas välja ajakirja Ramp, millele ma olen fotosid teinud juba mitu korda.

Rasmus Kulli fotonäitus Vanemuises.

Ent suurim au, mida Vanemuine mulle on võimaldanud, oli teha oma näitus Vanemuise suure maja publikugaleriis, kuhu panin üles oma fotoparemiku aastatest 2016–2021. Mingil hetkel tundsin, et see näitus ei tule välja mitte kunagi, sest kuidas peaks inimene suutma oma sadade ja tuhandete fotode seast valida välja need, mis oleksid väärt teistele näidata, aga seal see näitus praegu ripub ja ma õppisin sellest protsessist väga palju. Mingi tõde selles peitub, et ainuke fotograafia on see, mis lõpuks trükitud saab. Kõik muu on ainult nullid ja ühed või asjatud tolmused filmirullid kapinurgas.

Elli Koidula Kull – Riia “Põrgupõhja uues Vanapaganas”. FOTO RASMUS KULL

Vahel ma tahaksin teada, kas mu fotod päriselt ka midagi väärt on. Ühelt poolt võiks ju arvata, et kui mind jätkuvalt pildistama kutsutakse või kui Vanemuine on nõus mind toetama, et minu väga suureformaadiline näitus suure maja seinale saaks, on see mu fotokunstile üsna objektiivne hinnang. Samas, kui ma vaatan neid professionaalseid fotograafe, kes teatris pildistamas käivad ja kelle töid ma väga kõrgelt hindan – fotograafid nagu Maris Savik, kelle hetke tabamise võime ja enesedistsipliin on lähim täiuslikkusele, mida ma kohanud olen, Gabriela Urm, kelle käekiri ja ilmutamisoskused on ühed isikupärasemad, mida teatrifotograafias leida võib, või Heikki Leis, kelle tehniline täpsus ja terviklik kunstnikuvaim igast millimeetrist tema fotodel välja voolab – siis ma saan aru, et aspekte, mille kallal nokitseda saab, on veel palju.


Tähtis on see, et olen leidnud lavakunsti kõrvale midagi, mis mind väga õnnelikuks teeb. Mõlemad on jätkuvalt väga huvitavad ja pakuvad mulle pinget nii laval kui lava taga ja tundub, et seda pinget jätkub kauaks.


Rasmus on ju õnneseen, kuna tal on palju fotograafile kasulikke omadusi – ta on hea suhtleja, julge, huumorimeele ja tehnilise taibuga; pane ainult inimene fotoaparaadiga veel teatrisse ja tal on selline materjal käe-jala juures, kuhu meie – tavafotograafid ei pääse, või pole aega pääseda. Vanemuise teatril on vedanud, et kollektiivis on multitalent. Rasmuse piltides on mõnusat värskust ja tuhinat, millest mul on õppida. Rõõm on vastastikune. Lavastuse pildistamine on minu jaoks tundlik loo rütmi tabamise ja karakterite iseloomu jäädvustamise trenn, tavaliselt ilma soojenduseta. Rasmus kogeb lavastuse selgroogu juba nullist ja see annab talle päris hea eelise – kiigata teatris toimuva ja teatri ime sündimise kurbust ja rõõmu iga nurga alt. Ta näeb seda olmet ja “köögipoolt”, mida ehk tihti ei taheta, et nähtaks, aga esteetiline dokumentaalne silm on Rasmusel olemas. Olen heas kadeduses tema pilte ikka jälginud ja soovin talle edu! Tee ajalugu! Sodi oma nimi igale poole!

Gabriela Urm

fotograaf



156 views