Lapsepõlvest mäletan elevust, mis mind valdas, kui Tallinnasse lumelinna vaatama ja seal lustima sõitsin. See elevus ärkas hingesopis taas ellu, kui tänavu talvel Norras viibides taipasin, et ainulaadse jäämuusika festivali toimumispaik on päris lähedal, minu elukohast vaid paari mäeaheliku taga.
Norra jäämuusika festivalil on seljataga küllaltki pikk ajalugu. Kõik algas 22 aastat tagasi 11. veebruaril 2000, kui Terje Isungset andis kontserdi Lillehammeri talvefestivalil külmunud liustikukose sees. Korraldajail oli pakkuda unikaalne esinemispaik, kuid keegi neist ei eeldanud, et löökpillimängija helide tekitamiseks jääd kasutama hakkab. Jääl trummeldamine oli Isungseti enda idee ja sellest kujunes väidetavalt maailma esimene jäämuusika kontsert.
Jäiste helide lummus jäi ilmselt Isungsetile hinge, sest mõne aja pärast, 2006. aastal asutas ta Geilos jäämuusika festivali. Kuuldused erilisest muusikasündmusest, kus krõbekülmas väliauditooriumis võlutakse helid esile jääst pillidel, levisid peagi laiemalt. Veel mõni aasta hiljem, kui Tallinnast sai 2011. aasta Euroopa kultuuripealinn, meelitas selle programmijuht ja produtsent Madli-Liis Parts jäälembese norralase Eestisse klaaspillide juurde. See projekt polnud sugugi vähem unikaalne, sest klaasinstrumendid sündisid ainueksemplaridena Eesti klaasikunstnike ja norra muusikute koostöös.
Terje Isungseti jääpillid sünnivad igal aastal festivali ajaks uuesti, need meisterdatakse kohalikust looduslikust jääst. Sellele vaatamata pole need tundlikud instrumendid sugugi ainult Norras püsinud. Eksootilist jäämuusikat elavas ettekandes on eksporditud näiteks Londoni jazzifestivalile, kus Terje Isungset kasutas kontsertide eel ja järel Norra saatkonna sügavkülmikut, et oma jääpille säilitada. Jääst instrumente köetavates siseruumides kasutuskorras ja häälestatuna hoida on mõistagi keeruline, kontserdid peavad olema väga lühikesed ja jääpille peab umbes iga viie minuti tagant vahetama, et nad liiga kiiresti sulama ei hakkaks.
Jääpillide transpordist märksa lihtsam on edastada kontserti videoülekandena ning koroonapandeemia ajal on seda ka tehtud. 2021. aasta ärajäänud festivali kompenseeriti Terje Isungseti järjekordse jäämuusika albumi salvestamisega suures iglus, mis oli festivali puhuks varakult valmis ehitatud. Muusika täienduseks loodi lumine tantsuetendus ning mõlemad saadeti voogedastusena üle maailma, eriti palju vaatajaid olevat see kogunud Hiinas.
Jäämuusika festival on siiski tervikelamus, mis ei koosne ainult helist ja pildist. Ilmastik ja festivali unikaalne keskkond Lõuna-Norra mägede vaikuses teevad sellest kogemuse, mida tullakse saama ka teiselt poolt maakera. Tänavune festival toimus 4.–6. veebruarini suurematest asulatest eemal, umbes 1000 m kõrgusel asuvas Bergsjøstølenis. Lähimast bussipeatusest ja naaberhotellist jäi toimumiskoht umbes kolmekilomeetrise jalutuskäigu kaugusele. Kõnni kestus ja raskusaste sõltus aga suuresti ilmast, niisiis võis taoline festival tavapärase muusikapubliku asemel ligi meelitada pigem matkajaid ja rändureid, kelle jaoks tund aega pealambi valgel jalgsi läbi pimeduse mööda kõrgete lumevallidega ääristatud autoteed rühkida pole mingi küsimus. Märkasin mõningase üllatusega, kuidas seiklejavaim ka minus süttis, kuigi olin festivalile kippunud eelkõige muusikalisest uudishimust. Festivali pressipealiku Emile Holba naljatades poetatud fraas, et see pole polaarekspeditsioon tundrasse, jäi mulle eredalt meelde, sest veendusin oma kolmepäevase sealviibimise jooksul, et see lause on peaaegu vale (!); teisisõnu: sedasorti festivalile tulles tuleb tingimata looduse ja ilma tujudega arvestada.
Festivali korralduslikku poolt eemalt jälgida on mõneti sarnane nagu loodusfilmide tegijaid kõrvalt vaadata: avastad oskusteabe peeneid nüansse, millest sul polnud aimugi ja millele ei osanud tähelepanu pöörata. Mind hakkas see kõik huvitama ja palusin nüüdseks juba 12 aastat festivali korraldusmeeskonda kuuluval fotograafil ja pressipealikul Emile Holbal mulle oma kogemustest jutustada. Sain näiteks teada, et jääpillide meisterdamiseks tuleb alati kasutada looduslikku jääd. Tehistingimustes külmutatud veest tekkiv jää ei helise kaasa, sellel trummi mängida või sellest kaunikõlalist tšellot valmistada oleks sama hea kui proovida betoonplokist hästi kõlavat heli kätte saada. Ideaalselt muusikaline jää tekib ühtlaselt külma talve puhul ja voolava vee läheduses, näiteks seal, kus jõgi järve suubub.
Looduse meelevallas olla tähendab ka seda, et pole võimalik kontsertide ajaks teatud temperatuuri “tellida”. Viimastel aastatel on jäämuusika festivali korraldajad tundnud kliimasoojenemise mõjusid omal nahal, hädas on oldud liiga sooja ilma, lausa üle nulli kerkivate temperatuuride ja ka lume nappusega. Tänavu püsisid festivali ajal mõõdukad miinuskraadid, kõikudes mõne päeva jooksul kolmest umbes kümne külmakraadini. Tegelikult kõlab aga jää seda kaunimalt ja kirkamalt, mida külmem on ilm. Emile osales fotograafi ja dokumenteerijana Terje Isungseti albumi “Meditations” salvestamisel Kanadas Baffini saarel -42 kraadi juures ja see olevat olnud tõeliselt eriline kogemus.
Külm paneb lisaks inimese tervisele proovile ka jää, muutes selle hapramaks, nii et musitseerida tuleb ettevaatlikult ja instrumente tundlikult käsitsedes. Aja jooksul on jäämuusika festivalil tekkinud püsiesinejatest muusikuid ja seega ka pille, mida aastast aastasse valmistatakse. Üks niisugustest on jääharf, mille suurus on erinevatel aastatel varieerunud. Mõni aasta tagasi valmistati rekordsuurusega 600-kilone harf, mille raam lõigati tervenisti ühes tükis jääst välja – see võttis aega viis päeva – ja metallist keeled kinnitati jäässe. Paraku sai publik massiivset jääharfi kuulda ainult tookordse festivali avakontserdil. Järgmiste õhtute kuulajaskond jäi uhkest vaatepildist ilma, sest keelte häälestamine osutus imelisele pillile saatuslikuks – kui harfimängija Sidsel häälestuspuhtusele viimast vinti peale keeramas oli, purunes jäine pill pinge all kildudeks!
Sedasorti ootamatute katsumustega maadlevad jäämuusika festivali korraldajad alatasa. Oslo-Bergeni raudteeliini ühes mägisemas jaamas Finses, kus tavapäraselt karmides oludes treenitakse polaarekspeditsioonide puhuks, tegid ootamatu torm ja sula 2019. aasta festivali eelsel ööl kogu jääst ehitatud esinemispaiga maatasa. Lahendusena võeti “kontserdisaalina” kasutusele sajandivanune raudtee juurde kuuluv varjualune.
Needuse asemel võib ilm osutuda ka õnnistuseks. Tänavuse festivali laupäevaõhtune kontsertetendus koosnes sütitavalt sõnaosava Londoni räppari HKB FiNNi ja kolme norra löökpillimängija Snorre Bjercki, Helge Norbakkeni ja Terje Isungseti ühisesinemisest ning Embla Bergerudi samuti trummide saatel ette kantud tantsunumbrist. Niigi intensiivsele muusikalis-koreograafilisele elamusele keeras tuure koguv lumetorm veel mitu vinti peale, muutudes omamoodi kaaslavastajaks-koreograafiks, lavatehnikuks, grimeerijaks ja butafooriks: hõljutades tantsijanna lehvivaid riideid, puistates lund esinejate juustesse, publikule silma ja kõikmõeldavaisse muudesse kohtadesse. Mõistagi olid maanteed seejärel niivõrd lumme tuisanud, et vaatamata paar tundi varem teid puhastanud lumesahale polnud isegi mitte paari kilomeetri kaugusele jalgsi koju minna enam mõeldav. Ka see kuulub vältimatult jäämuusika festivali juurde: lasta loodusjõududel möllata ja kaasluua ainulaadne elamus, mida saab niisugusena kogeda ainult kohapeal – vihiseva tuule ja lumetormi, põski ja varbaid näpistava pakase, aga ka eredailt lumeväljadelt vastupeegeldava kirka talvepäikesega.