Lõpuni ja veel kaugemale

Sten Lassmanni soolokontsert “Non plus ultra” 13. juunil Estonia kontserdisaalis. Kavas Bachi “Kromaatiline fantaasia ja fuuga” BWV 903, Brahmsi “Variatsioonid Paganini teemale” op. 35 (I ja II vihik) ja Beethoveni “33 variatsiooni Diabelli valsile” op. 120.


Sten Lassmann. FOTO GUNNAR LAAK

“Non plus ultra” tähendab ülimat – midagi, millest enam kaugemale minna ei ole võimalik. Kui antiikaja meresõitjad jõudsid sinnamaale, kus lõppesid neile tuntud mered, siis laususid nad just selle fraasi ja pöörasid laeva nina teisele poole. “Non plus ultra” võib öelda igaüks, kes on tõusnud kõrgeimasse tippu – sinna, kust avaneb avar vaade kõigele ülejäänule.


Pianist Sten Lassmanni soolokontserdi mahukas kava õigustas pealkirja “Non plus ultra” kõigiti. Repertuaar – Bach, Beethoven, Brahms – oli valitud selgest muusikaloolisest mõtteliinist lähtudes, seejuures nii, järeleandmistele ei jäänud ruumi. Mida tähendab pianistlikult ülim arvude keeles? Lassmanni esituses kestis Bachi “Kromaatiline fantaasia ja fuuga” 12 minutit, Brahmsi “Variatsioonid Paganini teemale” 25 minutit ja Beethoveni Diabelli-variatsioonid 59 minutit. Kui arvata sinna hulka ka esimese lisaloona mägitud Beethoveni 32 variatsiooni c-moll (12 minutit), siis saame kokku umbes tund ja kolmveerand kestva kava.


Nõudlik ei ole kava muidugi üksnes mahu, vaid ka selle koostamise põhimõtte poolest. Variatsioonitsüklites vahelduvad karakterid ja mängutehnilised probleemid, mistõttu pianist peab pidevalt ümber orienteeruma ja kohanema. Nii on see eriti Brahmsi Paganini-variatsioonides, kus variatsioonilisus on ühendatud etüüdilikkusega ja mille kaks vihikut on õigupoolest kumbki omaette vormiloogikaga tervik.


XVIII sajandil tähendas fantaasia improvisatsioonilises maneeris kirjutatud teost. Sellisena on fantaasial žanrilooline kokkupuude teema ja variatsioonide vormiga, mis samuti sageli näitlikustas vaba mõttelendu. Fantaasia, nagu seda leiab ka J. S. Bachi poja Carl Philipp Emanuel Bachi loomingus, seostub ennekõike sissepoole vaatava ja katsetusliku helikeelega, samal ajal kui variatsioonides on esikohal virtuoosne mängutehniline külg. Beethoveni Diabelli-variatsioonides võib küll täheldada, et fantaasia ja variatsioonitsükkel on sulandunud.


Harjumus teha põhjalikku uurimistööd, mida Sten Lassmann on näidanud Heino Elleri kõigi klaveriteoste plaadistamise projektiga seoses, paistab välja ka sedapuhku esitatud repertuaarist. Elleri kõrval on just Beethoveni looming kujunemas tema spetsialiteediks. Tema Beethoveni-interpretatsiooni iseloomustavad selgelt välja joonistatud karakterid ja kõlaline kindlus, teisalt paindlik agoogika, mis annavad Beethovenile kui muusikalisele revolutsionäärile just parajalt kõrge kõnetooli.


Kontserdi kava geograafiat silmas pidades võiks õhtut tervikuna võrrelda ühe teise ehtsaksaliku kultuurinähtusega – arenguromaaniga. Kava oli üles ehitatud nii, et Bachi teose ajal saaks esitada eksistentsiaalse küsimuse sarnaselt sellega, nagu seda teeb Beethoven oma keelpillikvartetis nr 16: “Muß es sein?” (“Kas nii peab olema?”). Beethoveni Diabelli-variatsioonides, mis Sten Lassmanni esituses moodustas õhtu kõrgtasandiku, võis sellele küsimusele vastata veendunult: “Es muß sein! Es muß sein!”. Jah, just niisugune, ambitsioonikas ja kompromissitu, peabki klaveriõhtu olema!


49 views