Läbilõige maailma muusikaloost, ainult et heliloojaid on üks

Ühes intervjuus ütles helilooja Riho Esko Maimets, et puhates jõuab ta ebamaisesse olekusse, kus ta ei mõtle ühelegi elulisele asjale. Alles siis õnnestub tal võibolla klaveri juures luua midagi, millega ta hiljem rahule jääb. Kuulates tema teist doktorikontserti, kus Rahvusmeeskoori (RAM) esituses tuli 10. juunil ettekandele a cappella meeskoorimuusika, jäi mulje, et see tunne on mitmepoolne – ebamaises olekus pole mitte ainult helilooja, vaid ka tema looming ning nii mõnelgi juhul leidsin endki samas olekus. Tõele au andes ei oleks tulemus nii ilus, kui poleks ebamaiselt head eesti esindusmeeskoori. Ning võib vaid ette kujutada, mis saanuks siis, kui sama kava oleks esitatud kandvas kirikuakustikas, kuhu see sobinuks palju paremini kui Estonia kontserdisaali.

Noored eesti kooriheliloojad kirjutavad ikka heakõlalist ja pigem vaikset muusikat ning Maimets pole siin erand. Mitmel juhul on see seotud heliloojate vaikse loomusega, aga kindlasti tahavad kooridki laulda ilusat muusikat. Näiteks Tarmo Lepikul on mitmeid efektseid kooriteosed, mida on huvitav kuulata, kuid neid võtavad ette vaid väga vähesed koorid, isegi kui need peaksid olema jõukohased. Ka Maimetsa laulud pole koorile üldse kerged, ometi neid lauldakse, nagu lauldakse Pärt Uusbergi, Arvo Pärti, Tõnu Kõrvitsat, Evelin Kõrvitsat, Olav Ehalat. Mis aga eristab Maimetsa nendest nimedest, siis kui tavaliselt on kooriheliloojatel kindel stiil ning oleme pigem õnnelikud, et keegi neist üle oma varju ei hüppa, siis Maimetsale on iseloomulik just mitmekülgsus, mis teeb tema loomingu veel huvitavamaks.


Kava oli tõesti vaheldusrikas, kuulata sai nii impressionistlikku looduspilti (“Ma kuulan” Ernst Enno sõnadele), gruusia meeskoorimuusika sugemetega laulu (“Salve Regina”), killukesi saksa romantismist koos kriipiva ängistusega (“Magnificat”) kui ka lausa kooriklassika (nt Ernesaks) stilisatsioonina mõjuvat laulu (“Sääl igatsedes hilju ...” taas Enno sõnadele). Muusikat oli erinevale maitsele, kuid mitmekülgsus ei mõjunud üldse “rosoljena”. Siiski kerkis esile ka paar kogu kontserti läbivat joont – värvikas harmoonia ja arhailisus. Neist esimene ei tohiks kuulajat enam üllatada – harmoonia on põhiline väljendusvahend suurele osale noortest heliloojatest. Rõhutatud arhailisus pole see-eest üldse nii levinud, mõjudes nii hoopis värskelt ja lisades kõvasti isikupära. Arvestades, et kontserdi kahe minu lemmikloo puhul tõusid värvikas harmoonia ja arhailisus eriliselt esile, võiksidki need kaks märksõna olla Maimetsa loomingu visiitkaardiks.


Maimetsa teosed pole kuulajaile eriti nõudlikud – muusika tõmbab nad ise kaasa, ilma et peaks eriliselt oma tähelepanu teravdama. Dirigendile on need pigem nõudlikud, kuid ennekõike huvitavad, sest annavad häid võimalusi tegelda nüanssidega ning luua isikupärane interpretatsioon. Kindlasti on Maimetsa looming nõudlik koorilauljatele. Raskusi võivad tekitada näiteks pikad ja ülivaiksed noodid ja fraasid, mis nõuavad head häälekontrolli. Samuti on tema loomingus palju keerulisi sisseastumisi, mis peavad olema puhtad ja äärmiselt õigeaegsed. Pole üldse iseenesest mõistetav, et RAMi sisseastumised olid tõesti täiuslikult täpsed ning lauljate võime kontrollida häält ka pianissimo’s tõeliselt nauditav. Ei tohi unustada, et piirangute tõttu polnud RAM andnud kontserte mitu kuud, ent on ikka heas vormis.


Maimetsa autorikontsert sisaldas tunni aja jooksul ainult head muusikat, kust kerkisid minu jaoks mõned tipud. Suurim lemmik oli müstiline, oma staatika ja pikaldase arenguga kaasakiskuv “Salve regina”, milles oli sarnasusi nii gruusia meeskoorimuusika kui ka Dmitri Bortnjanskiga. Maimetsa värvikas harmoonia tõuseb siin eriliselt esile, ennekõike tänu ootamatutele lahendusakordidele. Omaette väärtus on madal, mahlane ja vaikne bassipartii, kuid kõige võimsama elamuse andis ülipikk diminuendo, mis väiksemate puhangutega kestis üle kahe minuti. Sõnadel “Oo püha, oo vaga, oo helde neitsi Maarja” vaibuti lõpuks täiusliku al niente’ni. Minul ilmselt hakanuks hääl ammu värisema, kui pidanuks nii vaikselt laulma, kuid RAMil mõistagi selliseid probleeme ei teki.


Teine lemmik oli Meie Isa palve ladinakeelsele tekstile kirjutatud “Pater noster”. Teosel on sarnasusi “Salve reginaga”, kuid on õhulisema faktuuriga, meenutades inglise renessanssmuusikat (nt Tallis, Byrd), ning on ka koorile kergem laulda. Pöial püsti lühikese, kuid väga mõjusa kulminatsiooni eest: kui muidu Maimets kriipivaid akorde väga kuulajatele ei paku, siis siin oli üks ja seejuures väga õige koha peal.


Mõnus kuulamine oli Paul Lehestiku setukeelsele tekstile kirjutatud “Kas om viil ilmah”. Luuletus räägib looduse mitmekesisest ilust ja on inspireeritud liigirikkusest, mida on näha looduskoosluste piirialadel ehk ökotonidel. Maimets on aga jätnud looduslüürika sinnapaika ning leidnud ehk pigem inspiratsiooni setu keele kõlast. Tulemuseks rahvalaululik teos, kus on ära tunda nii Tormist kui ka Kreeki, kuid ei puudu Maimetsale omane arhailisus. Kuna laul on loodud mõeldes järgmisele noorte laulupeole, mille kavva see küll ei jõudnud, peaks see olema paljudele kooridele jõukohane.


Väga meeldis veel laul “Mu arm”. 2019. aasta laulupeol oli see koguni nimilugu, aga kuna ühendkoorid seda ei esitanud, jäi see paljudele vähemalt nimilaulu rollis tähelepanuta. Laulupeol (dirigent Ülle Tuisk) oli see tõsine, väärikas ja kirglik. Mikk Üleoja oli muidugi eelisseisus, kuna sai kasutada oluliselt paindlikumat instrumenti. Nii sai ta lüürilise ja väga reljeefse interpretatsiooniga panna teose hoopis teistmoodi kõnelema. Esile tõusid laulu kaunis meloodilisus ja rikkalik harmoonia koos rohkete pisinüanssidega, kust ometi ei puudunud ka kirg. Tahan väga, et nii “Mu arm” kui ka “Kas om viil ilmah” leiaksid tulevikus endale laiema esitajateringi, kuid kardetavasti eeldab see kõigepealt segakooriseadet.

Kui millegi üle nuriseda, siis tekstivaliku üle. Eesti uuem koorimuusika on pakkunud suurepäraseid luuleleide ning sinna hulka võiks arvata ka Paul Lehestiku teksti. Koguni nelja kõlanud Ernst Enno teksti kõrval oli kontserdi põhiline massikese hoopis ladinakeelsetel vaimulikel tuumiktekstidel nagu magnificat, ave Maria, salve Regina ja Meie Isa palve (lisame siia veel “Angele Dei”, mis sel kontserdil ei kõlanud, aga on Maimetsa üks enim esitatud teoseid). Muidugi on need tekstid ajatud, kuid jätavad siiski lihtsama vastupanu teele mineku tunde ega ole pärast nii pikka viisistamisajalugu vähemalt mulle enam nii kõnekad. Pealegi, kes siis veel, kui mitte meie, ei peaks kirjutama eesti keeles.

Riho Esko Maimets

Eelöeldu kompenseerib aga muusikaline pool. Tundub, et koorid pole Maimetsa veel üles leidnud, kuigi ta on laulupidude kaudu saanud oma loomingut tutvustada juba mõnda aega. Muidugi on ta veel noor ja kõik ei peagi tegema nii kiiret tähelendu nagu Rasmus Puur või Pärt Uusberg (tõsi, kui 33-aastase helilooja autorikontserdi kannab ette RAM, on see juba piisavalt võimas tähelend). Ometi tundub, et juba praegu on Maimets loonud piisavalt palju pärleid, et on aeg ta üles leida. Koorijuhid, läki raamatukokku!


169 views