Kultuuritoetaja Hugo Osula: muusika on nagu eestlaste globaalne bränd

Pärnu muusikafestivalil koos Paavo Järviga.

Metseenlus ja erainitsiatiivi kaasa tõmbamine kultuuri on Eestis juba aastaid tähelepanuväärsel tõusuteel. Transpordiärimees Hugo Osula on üks neid, kellele Eesti muusikakultuur on oluline ja südamelähedane. Oma toetuse on ta andnud ka Pärnu muusikafestivalile, samuti sõidavad Osula ühe ettevõtte Lux Expressi bussid festivali kõigil päevadel Pärnu ja Tallinna vahet, mis võimaldab tallinlastel Pärnusse kontserdile sõita ning pärast kontserti Tallinna tagasi saada.

Osulate transpordiärisse kuuluvad lisaks Lux Expressile veel Sebe bussid, Tallinna bussijaam, Tpilet, pakiveofirma Cargobus ja tehnoloogiaettevõte Turnit. Ent Osula huvi ei piirdu ainult tänapäevaste liikumisvõimaluste arendamisega – sama suure kirega tegeleb ta ka Eesti ühistranspordi ajaloo säilitamisega. Ta taastab ja eksponeerib haruldasi vanu busse, et hoida elus meie teede ja reisijate lugu läbi aja.

Hugo Osula, kes järgmisel aastal tähistab 70. sünnipäeva, harrastas noorena trompetimängu. Trompet seisab tal praegugi kodus riiulis – Yamaha, maksis ligikaudu 700 eurot. “Ostsin kümmekond aastat tagasi IS Music Teamist,” selgitab ta. “Võrdleksin orkestri juhtimist ettevõtte juhtimisega. Dirigent peab tundma iga pilli, orkester peab tema käe all reageerima hetkega. Dirigent peab olema isiksus, dirigent ja mängijad peavad kokku sobima. Suurettevõttes peaksid asjad käima samamoodi. Vahel imestan: kui oleme muusikas nii maailmatasemel, miks siis meie ettevõtlus sellel tasemel kipub logisema?”

Härra Osula, milline oli teie teekond trompetimängijana?

Trompetit ma otseselt õppinud pole. Õppisin akordionit. Trompetit mängin hobi korras. Esimest korda võtsin trompeti kätte 1967. aastal. Mäetagusel, kust ma pärit olen, mängisid peaaegu kõik poisid orkestris. Mind õpetas tsaariaegse sõjaväeorkestri liige Meinhard Lepik, kes pärast sõda töötas sepana, kuid oli filigraanne kornetimängija. Ta oli nõudlik, parem kui mõni selleaegne õpetaja lastemuusikakoolis.

Esimene noorte laulu- ja tantsupidu, kus orkestriga käisin, oli 1972. aastal. Kui 1975. aastal tulin kodukohast Tallinna, kutsus trompetist, dirigent ja pedagoog Helmut Orusaar mind tuletõrjeühingu puhkpilliorkestrisse. Seal mängisin 1980. aastate keskpaigani. Andekas muusik ja hobiorkestrite juht Andres Avarand dirigeeris trammi- ja trollibussikoondise orkestrit. Kuna töötasin seal ettevõtte peainsenerina, pidin tuletõrjujatele lahkumisest teatama, sest läksin üle sinna. Lusti ja esinemisi jagus.

Seal läks eriti huvitavaks siis, kui orkestri baasil rajati bigbänd. Mõelda vaid, et need olid mehed, kes tulid trammi või trolli roolist ja nautisid muusikategemist igapäevase küllaltki väsitava põhitöö kõrvalt! 1990. aastate alguses suundusin eraärisse ja 1994. aastal tundsin, et ei jaksa neid kahte asja enam koos hoida: trompetimäng jäi karmi äri kõrval soiku. Korra olen taseme enam-vähem taastanud: kui sain 60 ja miniad palusid tõestada, kas saan trompetimänguga jälle hakkama. Pöördusin vana sõbra Aavo Otsa poole ja palusin tal aidata kolme-nelja kuuga mingi vorm saavutada.

Millal te Aavo Otsaga tutvusite?

1980. aastate teisel poolel. 1990. aastal asusin juhtima bussiettevõtet Mootor, kus tegutses väike orkester. Kuna mängisin seal vahel ka ise, kutsusin Aavo seda juhatama, saime sõpradeks. Hakkasin teda aitama transpordimurede lahendamisel. Meil kuidagi klappis. Minu isa oli Võrumaa metsade vahelt Osulast pärit. Aavo oli Võrumaa mees läbi ja lõhki. Võrumaa loodus, keskkond on väga vaimne, vajutab Võrumaa inimestele teatava pitseri. Tekib ju Eesti muusikat üldisemaltki vaadates küsimus: millest see musikaalsus tuleb? Kas see asub kuskil sügaval meie DNAs? Õnn oli, et suutsime selle nõukogude aja kitsastes oludes edasi kanda vabasse Eestisse.

Kas ametliku trompetiõpetaja puudumine võis teile hoopis kasuks tulla? Üks ameeriklane, kes oli 20 aastat keskkooli muusikaõpetaja, ütles Redditis, et õpilased kardavad vigu teha.

Hobiorkestrites leidub rohkem mängu- ja kooskäimise lusti. Isa orkestris oli ligi 25 meest. Kui sellised mehed tulevad pärast tööd traktoriroolist ja neilt hakata kohe tõsist suhtumist nõudma, jooksevad nad laiali. Kui vahel huuled ei pidanud või ei õnnestunud pille häälestada, siis ei põetud. Imestan, et isa oskas selliseid rasket maatööd tegevaid mehi koos hoida ja selle juures teatavat muusikalist taset saavutada. Mõned olid juba 70 ligi, üle elanud kaks maailmasõda. Nende jutte kuulates tekkis arusaam, et maailm pole nii lihtne, kui koolis õpetatakse. See oli 10–15-aastastele elukool. Oleks Aavo mind noorena treeninud, oleks minust võibolla isegi pillimängija saanud, läks aga nii, nagu läks ja tundsin ära, et olen vist rohkem inseneri tüüpi.

Rahvusvahelistel trompetipäevadel - Hugo Osula jäädvustamas oma soovid trompetile.

Aavo Otsa fond korraldas aprillis järjekordsed trompetipäevad. Need on klassikalise muusika suunitlusega, seal esitati näiteks ka Händeli trompetikontserti. Mulle avanevas maailmapildis – klassikalise muusika ja džässiajakirjad, mida loen, inimesed Redditis – on trompet praegu džässipill. Mida Händel trompetist kätte sai, mida džässmuusik ei saa?

Kui mina noor olin, kasutati trompetit ikka rohkem klassikalisema suunitlusega, näiteks sümfooniaorkestrites. Maailm on vahepeal avanenud ja nihkunud džässi poole, aga minu arvates on need kaks poolust meil praegu tasakaalus. Mul on meeles üks ERSO kontsert 1990. aastatest, kus suhteliselt külmas saalis tulid trompetis kriuksud sisse. Mõtlesin: kas tõesti läheb trompetimäng meil allamäge? Nüüd on tipptase. Olen regulaarne kontserdikülastaja.

Trompetikontsert orkestriga eeldab erakordset treenitust, taset, musikaalsust. Aga igasugune stiil vajab sügavat tunnetust, nagu igal äril on oma majandusmudel. Mis sobib ühele, ei sobi teisele. Džässis on mulle meeldinud Louis Armstrong, Dizzy Gillespie, Herb Alpert. Uuema aja mängijatest on kunagine imelaps Sergei Nakariakov geniaalne. Tema isa oli omal ajal trompetiõpetaja kuskil Venemaa kolkalinnas. Ta ise ei ela juba ammu enam Venemaal.

Kas teil on olnud mõni varane muusikaelamus, mis on mõjutanud praegust toetamist?

Minu lapsepõlve suurim muusikaemotsioon oli “Helisevast muusikast” tehtud popurrii puhkpilliorkestrile. Kui saime selle poisikestena orkestris esitamisküpseks, oli see nagu ime – kui hästi võib meie enda kokkuharjutatud muusika kõlada! Teine elamus oli 1972. aasta noorte laulupidu: laulad noortega meie isamaalisi laule ja tunned, et oled eestlane. Läksime peole küll orkestriga, aga trügisime ka laulma.

Lääne klassikaline orkestrimuusika minuni kaua ei jõudnud. Kuulasin Luksemburgi raadiot, kuhu 1986. aasta paiku hakkas jõudma ka bigbändimuusikat, ja see jahmatas: kas tõesti on võimalik nii vägevalt? Siis tuli aga tööd palju peale, nii et kaheks aastakümneks muutus muusika tähtsus minimaalseks. Viimased paarkümmend aastat oleme aga lõpuks abikaasaga sealmaal, et saame järjest rohkem aega muusikaga veeta ja muusikuid toetada.

Abikaasa Tiiu Osula šoti sõpradega ERSO ja dirigent Olari Eltsi kontserdil Usher Hallis Edinburghis. FOTOD ERAKOGUST

Millised on olnud viimase aja suuremad elamused?

Paari aasta eest kuulasime New Yorgis Carnegie Hallis pianist Lang Langi ja St Luke’i sümfooniaorkestri esituses Saint-Saënsi “Loomade karnevali”. Oleme ka regulaarsed ooperinautlejad. Eesti ooperilauljaid oleme ikka üritanud Euroopas vaatamas käia: Annely Peebo, Ain Anger laulis 2023. aastal Valencias “Tristanis ja Isoldes”. ERSO tegi 2023. aastal suure kontserdireisi Suurbritannias, kus käisime kolmel kontserdil Šotimaal. Edinburghi Usher Hallis erines orkestri kõla ja saali akustika ehmatavalt Estonia kontserdisaali omast.

Olete te rohkem kontserdi- või plaadiinimene?

Plaate ma ei kogu. Minu hobi on taastada ajaloolisi busse. Avastasime kuskil 25 aastat tagasi, et kadunud on sellised vana aja autobussid, mis olid aastakümneid meie elu. Tehnikaimed, tegelikult maanteede kuningad. Praeguseks oleme neid taastanud 14, erinevatest aastatest, kõige vanem aastast 1938. Sõidame vahel sellega isegi ringi. Need esindavad meie rahva reisimiskultuuri. Kui paljud meist kunagi isikliku autoni küündisid? Bussid on aga meie liikuvuse ühine ajalugu. Olen uhke, et oleme suutnud seda tulevastele põlvedele säilitada.

Toetate Võru vaskpillifestivali. Kas ka trompetipäevi?

Toetan 2022. aastal asutatud Aavo Otsa fondi, mis korraldab mõlemat 25 000 euroga aastas. Fond otsustab, kuidas ta seda kasutab. Nad on seda väga hästi teinud. See toetus tuleb Eesti kultuurile kümnekordselt tagasi. Näen, millise kirega Eesti trompetielu edendatakse. Vanad trompetikangelased on samuti ärganud ja tulevad üritustele.

Vaskpille õpitakse aastakümneid, et tippu jõuda. Mida laiem kandepind, seda rohkem tippe. Aavo pere lapsed on võtnud üle tema leegi ja viivad seda ala veelgi suurema entusiasmiga edasi.

Teil on nüüd ka sõlmitud kolmeaastane leping Pärnu muusikafestivaliga, mille kohaselt toetate neid 75 000 euroga aastas.

Tänavune on meie teine toetusaasta. Olen Pärnu festivali pidev külastaja ja ühel hetkel tajusime abikaasaga, et selline sündmus loob meie rahvuskultuurile tõelist väärtust. Toob Eestisse maailma mastaabi, väiksesse Pärnusse tulevad globaalse tuntusega tippmuusikud. Tekib haarav sünergia Eesti muusikutega. Transpordis öeldakse selle kohta hub, keskus. Pärnu festival on kindlasti globaalne muusika-hub.

Olete Tallinna hub’is bussijaamas tihti kunsti näidanud, tänavu koostöös Eesti kunstimuuseumiga meie kunstiklassikat. Kas te koju kunsti ostate?

Olen 30 aastat ettevõtjana mööda Euroopat reisinud, sealhulgas ka Peterburis. Kui 1990. aastate teisel poolel Saksamaal toimetasin, tekkis huvi Eestis olnud baltisaksa kõrgkultuuri vastu. Mõisad olid ju kui kultuuritemplid. Hakkasin mõtlema: kuhu see kõik kadus? Nii avastasin Gregor von Bochmanni.

Kui Venemaal kukkus rubla 1998. ja 1999. aasta paiku, ilmus palju kunsti müüki poolmuidu. Ostsin Peterburis näiteks pärast pooleaastast kauplemist August Weizenbergi 1887. aastal tehtud imekauni skulptuuri “Infelice”. Eesti oksjonitelt ostsin viimati 2000. aastate keskpaiku. Hinnad on läinud ebanormaalselt kõrgeks. Ma ei osta investeerimiseks. Ostan sellepärast, et hinges on mingi rahutus, vajadus emotsionaalse elamuse järele ja kunst koos muusikaga aitab ärimaailma pingeid maandada.

Reisijatelt oleme saanud palju positiivset tagasisidet, et meie Lux Expressi pakutav teenus on otsekui kunstiteos. Nii peabki olema: ka bussis reisides pead tundma, et viibid kultuurikeskkonnas.

Heategevus olevat ka kunst, mida õpitakse.

Lähiajal majanduses vist kiiret paranemist pole loota ja selletõttu tuleb jätkuvalt veelgi rohkem toetada meie rahvuskultuuri.

Olen majanduslikult edukatest aastatest jäänud pisku nii palju kui võimalik kultuurile edasi andnud. Uskuge mind, see tuleb südamest. Tänapäeval mõeldakse: mida ma vastu saan? Aga saame ju vastu omakeelse ja kultuurilise elukeskkonna. Igaüks meist panustab omal moel, aga mina olen võtnud missiooniks maailmale öelda, et oleme kõrgkultuuriga rahvas: tipptasemel heliloojad, tipptasemel orkestrid ja dirigendid. Muusika on nagu eestlaste globaalne bränd.