_page-0001.jpg)
Kukerpillid tundub olevat selline ansambel, mis oleks justkui alati olemas olnud. Usutavasti mäletavad isegi praegused 60+ vanuserühma inimesed oma koolipõlve klassiõhtuid, kus makilintidelt lasti muude toonaste pop-iidolite (nagu Sweet, Gary Glitter jmt) kõrval ka Kukerpillide rahvalikke tantsulugusid.
Ning kui nüüd 1. aprilliks kuulutati välja Alexela kontserdimaja muusikaline juubeliõhtu “Kukerpillid 50, Kukerpillide Akadeemia maailma esiettekanded”, võis see nii mõnelegi mõjuda aprillinaljana, et kas tõesti alles 50? Mis puutub “akadeemilistesse esiettekannetesse”, siis Kukerpillid tellisid tõepoolest 16 eesti heliloojalt ja laulukirjutajalt (mõned neist ka n-ö akadeemilise muusiku staatuses), nagu Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits, Peeter Vähi, Tauno Aints, Sven Grünberg oma juubelikontserdiks igaühelt uue, algupärase loo. Mis nüüd esiettekandele tulid ja eelnevalt ka värskele plaadile jõudsid. Kuid enne veel kui kõnealusel muusikaõhtul peatuda, heidame tagasivaatelise pilgu Kukerpillide esimesele (ja loodetavasti mitte viimasele ☺) muusikalisele poolsajandile.
Kõik sai alguse 1. aprillil 1972, kui kell 20.00 ilmus ETV ekraanile Eesti Reklaamfilmis tehtud saade Ervin Abeli show’ga, kus esimest korda astus vaatajate-kuulajate ette toonase Eesti riikliku kunstiinstituudi ehk ERKI folkansambel Kukerpillid. (Selles mõttes oli “kukrite” nüüdne juubeliõhtu ajastatud lausa tunniajalise täpsusega!) Nad polnud küll esimene eesti rahvalik folkansambel, kuna näiteks Peoleo (samuti ERKI bänd!) alustas juba kuuekümnendate keskel. Peoleo nimetamine polnud siin juhuslik, kuna “pärandas” Kukerpillide koosseisu Taivo Linna (1941–1996) ja laulutekstide autorina ka Henno Käo (1942–2004).
Mis edasi sai, kuulub juba meie rahvaliku pop-folkmuusika ajaloo valda. Kui nüüd mõelda, mis oli (ja on praegugi) Kukerpillide eduka lennukaare taga, et millega nad end rahva südamesse laulsid ja mängisid, siis üks joon on kindlasti nende ehe positiivsus ja muretu rõõmsameelsus. Seda nii esitatavas muusikas ja selle humoorikates laulusõnades kui bändina laval. Küllap ka igapäevaelus. Praegusel kurjal ajal on säärane positiivsus ju eriti hinnatav!
Lisagem siiski, et nende lõbusate rahvalike laulude esitamisele on muusikutel eelnenud hulk pingsat uurimistööd mitmesugustes rahvamuusika arhiivides ja autentseid rahvalaulikuid lindistades, et kõik need omal ajal populaarsed viisid ja pillilood unustusehõlmast välja tuua ning publiku ees elama ja kõlama panna.
Teise asjana, mis publikut võlub, tuleb kindlasti nimetada Kukerpillide muusikalist mitmekülgsust. Selmet piirduda vaid rahvalikult humoorikate “lorilauludega” (ehkki Kukerpillid oskavad ka neid väärindada), on “kukrite” ampluaa olnud aastakümnete lõikes märksa laiem, ulatudes algupärasest uusloomingust ameerikaliku bluegrass’i ja koguni rockabilly’ni.
Mainima peab sedagi, et eri aegadel on Kukerpillide koosseisus musitseerinud mitmeid rahva hulgas populaarseid artiste, nagu näiteks Tõnu Raadik, Vello Toomemets ja Indrek Kalda. Mitmeid muhedaid laulutekste on teiste seas “kukritele” teinud ka mahlaka sõnasepana tuntud Ott Arder. See kõik on bändile teenitud populaarsust kindlasti kasvatanud.
Igatahes tänaseks on Kukerpillid salvestanud mitusada rahvalikku laulu ja pillilugu ning nendest valikuliselt välja lasknud ühtekokku 24 heliplaati. Lisaks on huvitav ehk seegi, et geograafiliselt kaugeim riik, kus Kukerpillide eestimaine folk ja kantri on kontserdil kõlanud ja publiku kaasa tõmmanud, on Mehhiko. Nii et on, millele poole sajandi jooksul uhkelt tagasi vaadata!
Kuid läheme nüüd Kukerpillide juubelikontserdi juurde Alexela kontserdimajas. See õhtu absoluutsele täissaalile möödus n-ö suures plaanis sõna otseses mõttes soojades toonides. Seda nii ootuspäraselt positiivse sõnumiga muusikas kui kontserdilava enda soojades toonides värvi- ja valguskujunduses.
Kukerpillid astusid publiku ette oma praeguses koosseisus: Toomas Kõrvits (laul, kitarr), Ike Volkov (laul, bass), Arne Haasma (laul, akordion) ja Heiki Vahar (viiul). Kaasmuusikutena olid laval veel Tiit Kõrvits (kitarr, endine “kukrite” liige) ja Anneli Kadakas (löökpillid), lisaks ka mitmed külalisesinejad nn Kukerpillide Akadeemiast. Kuid sellest pisut hiljem.
Kukerpillide ligi kolmetunnise kontserdi põhilise osa moodustasid mõistagi nende ajaproovile vastu pidanud kullafondi lood, nagu “Pole sul tarvis teada” (“mida ma teen”), “Veel kord”, “Tahan lennata” jt ning lõpupoole publikut kaasa plaksutama pannud joviaalselt rahvalik hittlugu “Rotterdam” (refräänis sõnadega “Jää jumalaga Mann, sest tuules oli ramm …”). Neid laule oskab kaasa laulda või ümiseda (mõne koha peal publik lauliski!) pea igaüks, kel aastaid üle paarikümne. Sealjuures oli Kukerpillide esitus kuidagi nii heatujuliselt vahetu ja koduselt “omapoisilik”, et publikut distantseerivat “suure lava” tunnet nagu ei tekkinudki. Selline folgiklubi õhtu tunne oli.
Aga nagu ennist öeldud, olid Kukerpillid tellinud 16 meie heliloojalt-laulukirjutajalt ühe spetsiaalselt neile kirjutatud loo, mis nüüd esiettekandele tulid. Kusjuures tegemist oli omamoodi äraarvamismänguga, sest enamjaolt kõlas uus laul kõigepealt anonüümselt ja alles seejärel paluti autor lavale, kus ta publiku aplausi saatel kuulutati “Kukerpillide akadeemikuks”, igale tänutäheks pähe rahvalik torukübar.
Ootamatuid olukordi tekkis nii küll stiilis “kes oleks võinud arvata”, kuid enda muljeid vahendades pean tunnistama, et mõne loo autori arvasin küll ära enne “Kukerpillide akadeemikuks” kroonimist. Näiteks et “Õnneseene” loojaks võiks olla Priit Pihlap – Fixi käekiri ja seade olid üsnagi tuttavad. Aga näiteks Priit Pajusaart, Hardi Volmerit ja Vaiko Eplikut ma ära ei tundnud. Ka Andres Valkoneni mitte, ehk seepärast, et tema uuemat muusikat pole pikka aega kuulda saanud. Heini Vaikmaa, Andrus ‘Bonzo’ Albrechti ja Peeter Vähiga oli uute lugude “äraarvamismäng” selles mõttes lihtne, et nad tulid oma lugude ettekandeks ise koos Kukerpillidega musitseerima. Nagu ka Erki Pärnoja.
Ehkki kõik Kukerpillide tellitud ja juubelikontserdil kõlanud uudislood olid huvitavad ja isikupärased, kõnetasid neist kaks mind ehk teistest rohkem. Need olid Tõnu Kõrvitsa “Vaaderpass” ja Riho Sibula “Hullud ajad”. Sest Tõnu “Vaaderpassi” läbis minu jaoks mingi eriline meloodilis-rütmiline pulseerimine, mida võiks võrrelda mõne vanamuusikast pärineva tantsuga. Samas kõnetas Riho loos “Hullud ajad” meloodia ja teksti sümbioos – Ave Alavainu (tol hetkel veel meiega) sõnad “hullud ajad on möödas, hullemad päevad on ees” mõjusid läbi Riho Sibula muusika veel kuidagi eriti tähendusrikkalt …
Lõpetuseks tsiteerides Kukerpillide / Tõnu Raadiku soovi “tahan lennata, kuid mitte eriti kõrgelt”, mis pole õnneks täitunud – Kukerpillid ON lennanud kõrgelt!