_page-0001.jpg)
Armas Ellerhein!
Tere! Kas mäletad veel meid? Oleme vilistlased, kes langesid Su õisikust juba paar aastat tagasi. Palju õnne sünnipäevaks! Oled väärikasse ikka jõudnud. 70. hooaeg käib ning tundub, et oled sama elujõuline nagu siis, kui meie veel Sinu ridades laulsime. Kuigi me ei ole Sinu tegemistega enam igapäevaselt seotud, siis kanname Sind endaga samamoodi kaasas nagu varem. Ei, mitte ainult hõbedase kaelakeena kaelas, mis igale lõpetajale kingitakse, ega rõõmuhüüatusena, kui näeme Sinunimelist trammi Tallinna kesklinnas rööpaid kulutamas, vaid mälestuste, kogemuste ja sõpradena. Jätkuvalt tunneme huvi, kas meie peadirigent Ingrid Kõrvitsa sõrmenips on sama rütmikas ja koormeister Ülle Sanderi solfedžotunnid sama huvitavad kui varem. Kas hääleseadja Egle Veltmann on võtnud kasutusele veelgi rohkem hääle- ja hingamisharjutusi ning kas pianist Kadri Toomoja sõrmejooks on sama nobe kui meie ajal.
Kuidas küll oled suutnud end meie eludesse graveerida nii, et Sinust ikka ja jälle mõtleme ja Sind jätkuvalt endas kanname? Veider, et üks koor võib inimesele nii palju eluks kaasa anda, kuid nii see Sinu puhul on! Ja selle eest oleme Sulle tohutult tänulikud.
Aitäh, et kasvatasid meid ja õpetasid meile elutarkusi.
Lisaks kooliteele alustasime esimeses klassis ka oma kooriteed ning lõpetasime sellegi samal ajal kui keskkooli. Nende kaheteistkümne aastaga sirgusime mudilastest neidudeks, kes said edasisse ellu kaasa korraliku kogemustepagasi. Kooris laulmine võtab tihtilugu ära suure portsjoni koolivälist aega – proovid pole lühikesed ja esinemisi on palju. Tagantjärele mõeldes on aga pikk prooviaeg vajalik, et kõik laulud kristalselt selgeks saaksid ja lauljad end laval kindlalt tunneksid.
Lisaks on Ellerheinas mõned väga kindlad reeglid, mis puudutavad lauljate välimust ja käitumist. Kuigi laval on kõik ühtses vormis, kehtivad ühised riietumistavad ka proovisaalis ning reisidel. Lisaks teatud väljanägemise normidele olid meil ka käitumistavad, mida praktiseeritakse tänapäevani. Dirigente ning külalisi tervitatakse alati püsti tõusmisega, proovis jääb telefon seljakotti, laulmise ajal istutakse tooli eesmisel otsal. Need, kes käivad kooritee lõpuni, mõistavad lõpuks, millist väärtust taolised reeglid endas kannavad. Ellerhein ei ole lihtsalt koor, vaid 70-aastast traditsiooni esindav üksus, mille viksitud olemus küündib kaugemale lauluoskusest.
Vilistlastena on uhke tõdeda, et Ellerheinast saadud kogemused, õpetused ja oskused tulevad kasuks ka edasises elus.
Aitäh, et näitasid meile, miks tuleb traditsioone hinnata.
Ellerheina jaoks on alati olnud oluline traditsioone hoida ning väärtustada. 70 aastaga kujunenud tavasid peetakse endiselt au sees ja lauljad kannavad neid edasi ka tulevikku. Need traditsioonid on väga eriilmelised, alustades sünnipäevade tähistamisest kommikeega ja lõpetades uute teoste õppimisega traditsioonilisel viisil – selleks on JO-LE-MI noodistlugemise meetod, mille propageerimist ja viljelemist Eestis alustas Ellerheina asutaja Heino Kaljuste. Lauljad tutvuvad süsteemiga juba mudilaskooris ja kasutavad seda proovides kogu kooriaja vältel. Samuti on Ellerhein tutvustanud süsteemi teistele koorilauljatele ja muusikutele nii Eestis kui ka välismaal. Igal aastal pannakse kooristuudio traditsioonilisele kevadkontserdile punkt Heino Kaljuste seatud eesti rahvaviisiga “Tütre tänu”. Aastatepikkune, väga eriline traditsioon kevadkontsertidel on Ellerheina lõpetajate endi loodud teose esitmine. Helitöö kannavad ette lõpetajad, mõnel aastal 8–9, mõnel 14–15 lauljat. Olulised on ka igasuvised laululaagrid Karepal, kus õpitakse eelseisvaks hooajaks uut repertuaari, võetakse vastu uusi lauljaid ning toimub hulgaliselt põnevaid tegevusi. Üks tähtsamatest Karepa suvelaagri sündmustest on alati meeleolukas kontsert sealses rahvamajas, kus kuulajaiks on lapsevanemad ning rahvas lähematest ja kaugematest küladest. Nagu igal pika ajalooga kooril, on ka Ellerheinal südames laulupidu, kus koos Eesti rahvaga suure kaare all lauldakse ja koorimuusika traditsiooni edasi kantakse. Küll aga ei ole tavasid elus hoida ellerheinlastele kohustus, vaid hoopis privileeg. Ei ole palju koore või muid inimesi ühendavaid kooslusi, kes saavad rääkida 70-aastastest traditsioonidest, mis tänapäevalgi elus on. Meie aga saame ning teeme seda uhkusega. Muidugi, Ellerheingi ei ole jäänud aja hammasratastest puremata ega mõningatest uuendustest puutumata. Ent hoolimata muutustest siin või seal, on sisulises mõttes jäänud kombed siiski sellisteks, nagu need olid Heino Kaljuste ja hiljem Tiia-Ester Loitme peadirigendiks olemise aegadel.
Aitäh, et panid meid ühele lavale professionaalidega.
Tänu Ellerheinas laulmisele oleme saanud vallutada mitmeid lavasid nii Eestis kui ka välismaal. Kuigi iga kontsert on väärtuslik, on parimad mälestused jäänud just eriprojektidest ja -koostöödest. Lisaks mudilaskooris Mallika Veeperve ja Marit Koidu, lastekooris Anneli Mäeotsa ja Ilona Muheli ning tütarlastekooris Ingrid Kõrvitsa käe all laulmisele oleme saanud järgida Tõnu Kaljuste, Mikk Üleoja, Olari Eltsi, Andres Mustoneni, Paavo Järvi ja paljude teiste mainekate dirigentide kätt. Oleme laval kõrvuti seisnud ja laulnud Eesti Rahvusmeeskoori, Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Voces Tallinna ja Collegium Musicalega, musitseerinud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Berliini kontserdimaja sümfooniaorkestri, Bremeni kammerfilharmoonikute, Jeruusalemma sümfooniaorkestri, Hortus Musicuse, “Klassikatähtede” saate staaride Sten Heinoja ja Tanel-Eiko Novikovi ning paljude teiste suurepäraste muusikutega. Siia juurde saab lisada pika nimistu heliloojaid, kelle teoseid oleme nende endiga koos lihvinud või maailmas esiettekandele toonud. Näiteks Pärt Uusberg, Peeter Vähi, Robert Jürjendal, Tõnu Kõrvits, Olav Ehala, Ellerheina vilistalane Liisa Hõbepappel jt.
Mõningate kodumaiste muusikutega sattusime ühele lavale vaid üksikutel kordadel, kuid teisi saab nimetada lausa koori sõpradeks. RAMi härrasmehed on meie vanad tuttavad mitmest erinevast projektist, mil laulsime Arvo Pärdi, Veljo Tormise, Eduard Tubina, Cyrillus Kreegi, Mart Saare jt heliloojate loomingut. Meeldejäävaim neist arvukatest koostöödest on meile Veljo Tormise “Kalendrilaulude” kontserdid, kui sai mängitud kadri- ja mardisante. Nägime, kuidas härrad tuuseldasid publikut labakinnastega ning teesklesid koeraks olemist. Ise muundusime kiigel kartlikeks neidudeks ja laintes loksuvateks laevadeks.
Andres Mustonen viis meid “MustonenFesti” raames kahele pikale reisile Iisraeli ning lõi Eestiski võimaluse laulda teoste maailmaesiettekandeid.
Tõnu Kaljustega oleme saanud esitada Eesti heliloojate kullafondi kuuluvaid teoseid “Nargenfestivalil” Tallinnas ning kontserdil Naissaarel.
Üks värvikamatest koostöödest toimus 2016. aastal, kui Estonia kontserdisaal oli muundunud värviliseks võlumaaks ning NO99 näitlejad etendasid William Shakespeare’i “Suveöö unenägu”. Meie aga jagasime lava ERSOga, taktikeppi hoidis Olari Elts ning muusikaks oli Felix Mendelssohni “Suveöö unenägu”. See oli “Pööriöö une” lavastus, mida kandsime Eestis ette üheksal korral ning järgmise aasta sügisel Berliinis kolmel korral. Kuigi iga koostöö nõuab tervelt koorilt suurt pingutust ja on küllaltki koormav, siis projektide lõpus viimast korda lavalt maha astudes on lauljatel pisarad silmis ning soojus südames.
Aitäh, et viisid meid laia ilma reisima.
Ellerhein on oma tegevuse jooksul palju reisinud ning pannud Eesti koorimuusika suurele maailmakaardile. Meiegi külmkapid on kaetud erinevatest riikidest toodud magnetitega. Reisisime koos üle terve maakera – lendasime läände Ameerikasse, itta Hiina ja sõitsime risti-põiki läbi Euroopa. Enamjaolt viibisime välismaal nii-öelda tööreisidel, kus enamik ajast kulus kontserdisaalis proovidele ja esinemistele, ent alati leidus aega ka iseseisvateks avastusretkedeks uutes paikades. Kõige töömahukam reis oli 2018. aastal Iisraeli seoses Andres Mustoneni korraldatud “MustonenFestiga”, mis kestis meie jaoks kaks nädalat ning koosnes kolmeteistkümnest kontserdist kümnes linnas. Esinemiste ja proovide vahelduseks viisid Andres Mustonen ja tema abikaasa Malle Talvet-Mustonen meid Iisraeli imesid avastama. Tänu neile saime supelda Surnumeres, tutvuda iidse Jaffaga ning uudistada Jeruusalemma vanalinna. Sarnaseks kujunes ka 2019. aasta Hiina reis, mil andsime kontserte kuues linnas ning tutvusime erinevate vaatamisväärsustega, nautisime Shanghai suurlinna tulesid ja trotsisime tuult Hiina müüril. Küll aga leidus ka reise, mis olid preemiaks tehtud töö ja saavutuste eest. Näiteks 2015. aasta sõit Itaaliasse oli välja teenitud grand prix’ võiduga aasta varem toimunud konkursilt Gorizias. Sel reisil saime rohkem nautida vaba aega ja iseolemist. Ega ka kodule lähemad sihtkohad eksootilisematele riikidele alla jää. Konkurss Poolas 2019. aastal jättis mälusoppidesse vaid muhedad mälestused ja soovi naasta. Sellele andsid kindlasti hoogu nii konkursivõit kui ka Gdanski kaunis vanalinn ja Malborki linnus.
Olenemata reiside sisust või kestusest on iga sõit olnud omanäoline ja väärtuslik. Ilma Ellerheinata ei oleks me arvatavasti nii erilistesse paikadesse sattunud.
Aitäh, et andsid meile eluaegsed sõbrad.
Muusika on universaalne keel ning selle harrastus toob kokku inimesed erinevatest kodudest ja koolidest. Ellerheina kooristuudios lauldakse 12 aastat (koos ettevalmistuskooriga 15 aastat), kooriteed alustatakse pisikese mudilasena, vahepeal kannatatakse teismeiga ning lõpuks sirgutakse täiskasvanud neiuks. Kuigi iga laulja areneb selle aja jooksul omasoodu, kasvab samas vanuses lauljate lend kokku eriliselt ühtseks koosluseks. Tänu pikkadele proovidele, kontsertidele ning reisidele saavad lauljad sama seltskonnaga koos palju aega veeta. See põimib nad ühte ja loob kustumatuid mälestusi. Tekivad seltskonnad, kes bussisõitudel koos istuvad, proovi vahepausi ajal eri nurkades jutustavad ning reisile ja laagrisse minekul ühiseid tube jahivad. Mitmeid lauljaid hoiab koori küljes muudest teguritest kõige rohkem just seltskond, kellega on esimesest klassist saadik iga nädal kohtutud. Võime kindla veendumusega öelda, et kõik lauljad leiavad Ellerheinast endale eluaegsed sõbrad, kellega trehvates härdalt kooriaegade üle heietama asutakse ning rõõmuga vanu nalju ja juhtumisi meenutatakse.
*
Küll see kiri sai nüüd pikk, aga meil oli ka palju südamelt ära rääkida! Ellerhein, me täname Sind südamest kõige eest ja soovime pikka iga, tervist ja õnne tulevasteks hooaegadeks. Ära muretse, me kohtume juba üsna pea kevadkontserdil ja hoiame end Sinu tegemistega kursis. Ära Sina ka meid unusta!
Kohtumiseni, meie armas Ellerhein!
Sinu endised lauljad
Ellerhein
Ellerhein on Tallinna Huvikeskuse Kullo kooristuudio.
1951. a sai Heino Kaljuste (1925–1989) Tallinna Pioneeride Palee juhtkonnalt ettepaneku luua koor, mis oleks eeskujuks kõikidele vabariigi kooridele ning esindaks eesti koorilaulu väljaspool Eesti NSV-d. Kollektiivi algne nimi oligi Tallinna Pioneeride Palee koor.
1969. a, laulupidude 100. aastapäeva künnisel, võeti kasutusele praegune nimi – Ellerhein.
Esimene täispikk kontsert anti 7. märtsil 1954. a Estonia kontserdisaalis. Alates 1960. a laulab Ellerhein laulupidudel esireas.
1970. a muutus Ellerhein kooristuudioks, kus lauldakse 4-aastasest kuni gümnaasiumi lõpuklassini ja mis koosneb neljast koorist: ettevalmistus-, mudilas-, laste- ja tütarlastekoor.
Aastate jooksul on kooristuudios laulnud ka üle 200 poisi.
1989–2012 oli peadirigent Tiia-Ester Loitme.
Alates 2012 on kooristuudio kunstiline juht dirigent Ingrid Kõrvits.
Kooristuudiol on oma lipp, märk ja moto-laul – selle aluseks on F. Saebelmanni laul "Ellerhein", mille on Ellerheina motoks seadnud Veljo Tormis.
1970. a loodud Ellerheina vilistlaste kammerkoorist (dirigent Tõnu Kaljuste) kasvas välja Eesti Filharmoonia Kammerkoor.