top of page

Kristel Aer: oleme vana orelimaa ja peame seda endale rohkem teadvustama


FOTO CÄROL LIIS METSLA

Meie kokkusaamine organist Kristel Aeruga sai teoks ühes väga erilises kohas, nimelt otse tema isikliku oreli kõrval tema kodu suures orelisaal-elutoas.

Kahe manuaali, pedaali, 411 vile ja 8 registriga oreli ehitas orelimeister Olev Kents spetsiaalselt Kristeli ja ta abikaasa valgusküllasesse majja. Sellest on üsna lihtne järeldada, kui tähtsat rolli mängib see pill Kristeli elus, kes jagab oma armastust oreli vastu nii pedagoogi kui interpreedina.

 

Eestis on tõenäoliselt vähe inimesi, kes võivad kiidelda sellega, et neil on kodus orel. Tead sa, kas on veel muusikuid, kellele on see kuninglik pill koju ehitatud?

Kindlasti neid on, kellel on kodus orel, aga minu teada on see küll ainuke, mis on planeeritud, projekteeritud ja ehitatud just sellesse ruumi, kus me praegu oleme.

 

Miks sa ometi otsustasid seda teha? See on ju väga kallis pill ja suur ettevõtmine.

No väga enesekeskselt võib öelda et – olen seda väärt. Aga küsimus on tegelikult selles, et keegi ei ütle väikesele pianistile: hakka klaverit õppima ja osta endale selleks koju süntesaator. Samamoodi on organistidega – nad peavad õppima päris pilli peal, sest tunnetus päris orelist, kõlatunnetus, mille saad päris viledest, on ikka midagi muud, kui see, mis tuleb digipilli kõlaritest! On muidugi neid, kes väidavad, et ei ole  vahet, aga minu jaoks on seal väga suur vahe. Tegu on ju elus heliga, elus pilliga, mida on ka huvitav mängida, mis pakub ka mulle midagi, millest ma saan naudingut, mitte ei lihvi lihtsalt tehnikat.

Ja teine asi seoses mu koduoreliga – mul on võimalik teha nüüd kodukontserte, kuhu inimesed saavad kuulama tulla ja seda natuke teises õhkkonnas, kui kirikus või kontserdisaalis. Nad näevad orelit ja organisti lähedalt ja saavad esitada küsimusi n-ö otse allikale.

Olev Kentsi ehitatud koduorel Kristel Aeru kodus. FOTO CÄROL LIIS METSLA

See orel sinu kodus on veel suhteliselt uus asi?

Jah, orel sai valmis sellisel toredal kuupäeval nagu 21.01.2021.

 

See on õnnelik kuupäev! Kuidas see pill su elu muutis?

Ta muutis mu elu väga palju, olen kindlasti õnnelikumaks saanud. Ka selles mõttes, et kontserdi eel, kui pean kodust välja minema, tilgub süda verd, sest tegelikult tahaksin edasi harjutada. Orel mu kodus on teinud mu elu ka lihtsamaks, sest ega neid kohti, kus saab rahulikult orelit harjutada, tegelikult kuigi palju pole.

 


Mängimas koduorelil. FOTO CÄROL LIIS METSLA

Sina, nagu paljud muusikute perekonnast pärit lapsed alustasid loomulikult klaveriõpingutega Tallinna muusikakeskkoolis?

Tõepoolest, mul on mingid mälupildid, kuidas vanemad olevat küsinud, et kas ma tahan minna Tallinna 7. keskkooli või muusikakeskkooli ja ma kinnitasin, et tahan muusikat õppida. Sellel hetkel see tundus huvitav. Ja muusikakeskkool oli toona ju sirge tee konservatooriumisse. Mul ei ole olnud kordagi mõtet, et ma peaksin muusikuteelt kõrvale astuma. Mu esimene klaveriõpetaja oli esimesed neli aastat Helju Agur ja pärast seda tuli Ülle Sisa. Siis kuskil vist VII või VIII klassis läksin Eda Kõrgemäe juurde koorijuhtimisse üle, mis tegelikult ei tähendanud, et mul oleks klaveriõpingud lihtsamaks läinud. Õpetaja Ülle Sisa ütles, et kui sa arvad, et saad nüüd kergemini läbi, siis unusta ära. Me jätkame samas vaimus. Siis lõpetasingi samade nõuetega, mis pianistidel, ehkki olin tegelikult koorijuht.

 

Kas koorijuhtimise eriala oli seotud ka su isaga? Su isa Paul Raud oli ju pikki aastaid laulupeoga seotud, on juhtinud laulupidude liikumisi. Sa olid tal kindlasti töö juures kaasas ja nägid kõike lähedalt?

Tõepoolest nägin seda kõike kõrvalt. Isa ju kõigepealt laulis Riiklikus Akadeemilises Meeskooris, siis hakkas korraldustööga tegelema, oli RAMi direktor. Hiljem oli ta pikalt Eesti Kooriühingus. Ja siis tõepoolest tegeles laulupeol kõikide liikumistega. Ta oli nii rongkäigu üldjuht kui ka kooride liikumisjuht lauluväljakul. Ja kui ma seda väikesest peale kõrvalt nägin, siis muidugi oli see väga huvitav maailm. Minu jaoks oli väga loogiline, et ma hakkasin koorijuhtimist õppima ja siis tunduski, et see võib olla minu tee.

Samas olen oma emalt Ülle Raualt, muusikaliselt isegi rohkem saanud, lauldes juba alates 7-aastasest tema juhatatud rahvamuusikaansamblis ja nähes muusikuelu ning sellega seotud organiseerimispoolt hästi lähedalt.

Aga ühel hetkel tekkis tunne, et mulle väga ei meeldi teiste kaudu muusikat teha. Lihtsalt selles mõttes, et ma pean kellelegi nagu pähe pugema, et ta teeks, mida mina tahan. Pigem meeldib mulle siiski ise vastutada selle eest, mida ma teen. Orelimäng on vägagi sedalaadi tegevus.

Oreli juurde tulin alles muusikakeskkooli viimastes klassides, kui üks tuttav lubas mul proovida Tallinna Toomkiriku orelit. Ja see oli äge! Tagantjärele võin öelda, et see kogemus muutis mu elu, sest kõlamaailm, mis sealt kaasa tuli, oli täiesti müstiline. Kui ma läksin edasi Tallinna konservatooriumisse kooridirigeerimist õppima väga hea õppejõu Kuno Arengu juurde, siis kõik nagu toimis, kõik oli väga hea. Aga siiski midagi oli, mis sundis mind ühel hetkel Hugo Lepnurmel sõna otses mõttes nööbist kinni haarama ja ütlema, et ma tahaksin ka natuke orelit mängida. See oli sealsamas Vabaduse puiestee majas, kus esimesel korrusel oli oreliklass. Lepnurm oli ju selline väga heasüdamlik  härrasmees, ütles kohe, et lähme vaatame siis, kuidas see asi käib.

Oli aasta 1989 ja see oli veel selline aeg, kui ei tohtinud ametlikult orelit õppida. Ma sain Lepnurme juures olla kaks aastat, siis tuli Prantsusmaalt tagasi Ines Maidre ja ma õppisin ühe aasta veel tema juures. Mu diplomile on kirjutatud orel, fak, see tähendab – fakultatiivne. Kui seda praegu näidata, siis mõeldakse, mis see on? Aga sel ajal ei saanudki ametlikult oreli erialal lõpetada, vaid said orelit õppida mingisuguse teise eriala kõrvalt. Nii et ma lõpetasin konservatooriumi koorijuhtimise erialal.

 

Mida Lepnurm sulle andis, milline õpetaja ta oli?

Ta oli siis juba päris eakas “eestiaegne” härra. Ma ei mäleta, et me oleksime väga  tehnilistesse üksikasjadesse süvenenud, muusika oli põhiline. Tema oli selline õpetaja, kes ütles, et seda lugu ma olen juba kuulnud, mängige täna midagi muud.

Hiljem, kui ma Soome Sibeliuse akadeemiasse läksin, siis arvasin algul, et oskan juba päris hästi orelit mängida, olin enda arvates suuri lugusid õppinud, aga seal hakkasime professor Markku Heikinheimoga peaaegu nullist peale. Ma küll mõtlesin, et ma ju oskan! Aga Soomes on tehnilise põhja loomine ikkagi väga heal tasemel, isegi kui see mulle alguses ei meeldinud. Kõik, mis ma olen õppinud vanema muusika artikuleerimisest, on tegelikult Soomest saadud õpe.


Helsingi Eesti Üliõpilaste kammerkoor, õpingukaaslased Sibeliuse akadeemiast. FOTO ERAKOGUST

Miks sa just Soome läksid edasi õppima?

Läksin Sibeliuse akadeemiasse, kuna Ines Maidre läks ära Norrasse. Sel hetkel meil siin eriti kedagi õpetamas ei olnudki ja Ines soovitas, et kui tahad edasi õppida, siis mine Soome.

Sel ajal ei olnud Soome minek väga lihtne. Isegi sisseastumisankeete sinna saata oli keeruline. Kellegi tuttav tõi portsu pabereid, aga oreli eriala taotlust ta sealt ei võtnudki. Küll oli aga kirikumuusiku ankeet, mis oligi väga hea, sest ilmselgelt ma oreli erialale ei oleks sisse saanud. Sinna võetakse siiamaani paar-kolm inimest ja paljud sellised, kes on samade professorite juures juba tunnis käinud. Aga kirikumuusikasse võeti vastu 15 inimest ja seal oli tarvis just neid oskusi, mis mul olemas olid, nii koorijuhtimine kui klaverimäng.

 

Elu Soomes, eriti 1990ndatel pidi olema ühe eestlase jaoks meeletult kallis. Olen kuulnud lugusid, et vene poisid, kes tahtsid Sibeliuse akadeemias laulmist õppida, pidid raha teenima hauakaevajatena. Mida sina äraelamiseks tegid?

Mina töötasin alguses koristajana. Tuglas-seura oli väga tore koht. Seal ei olnud ainult mina, enne mindki oli seal olnud mitmeid muusikaõppuritest koristajaid. Mul oli ka sellega hästi, et suurema osa õpingute ajast sain elada oma vanemate heade sõprade juures, kus elamise eest ei pidanud maksma. Hiljem kui ma sain töökoha kooridirigendina, läks lihtsamaks. Koori nimi oli pretensioonikas: Helsingin Laulu.  See tegutseb siiani ja on täitsa hea koor.

 

Aga kuidas tulid Taani õpingud?

Skandinaaviamaades on oma üliõpilaste vahetusprogramm Nordplus. Kui ma viimasel aastal hakkasin Sibeliuse akadeemias orelidiplomit tegema, siis sain võimaluse minna Taani Kuninglikku konservatooriumi, kus oli väga hea oreliprofessor Hans Fagius. Olin aasta seal, siis tulin vahepeal Eestisse oma esimest tütart sünnitama ja siis sõitsin veel pool aastat pisikese põnniga Taani vahet.

See oli väga vajalik aeg. Kui Soomes tuli teha kõiki kohustuslikke aineid ja selle kõrvalt ka tööd, siis aega tegelikult üldse ei olnud. Aga kuna Nordplusi stipendium oli piisav selleks, et ära elada, siis ma sain seal tõesti palju harjutada, nii 6 - 7 tundi päevas. Kui Soomes keskendusime väga palju just tehnikale, siis Taanis sain rohkem muusikalist poolt arendada ja näha kõrvalt, kuidas mu professor andis kontserte. Hans Fagiuse töövõime oli täiesti erakordne. Ta on rootslane ja elas ise Malmös. Just sellel ajal, kui mina seal õppisin, oli Kopenhaagen Euroopa kultuuripealinn ja siis Fagius korraldas sellise kontserdisarja, kus mängis kõik Bachi oreliteosed pühapäeviti Malmös ja kolmapäeviti Kopenhaagenis. Ta õpetas meid hommikust lõunani, siis läks kirikusse harjutama ja õhtul mängis kahetunnise kontserdi.

Kodupilliga. FOTO CÄROL LIIS METSLA

Kui võrrelda Tallinna konservatooriumit ja Sibeliuse akadeemiat, mille poolest nende õhkkond ja õpetamismeetodid erinesid?

Kui nüüd Tallinna konservatooriumi oreliõppele mõelda, siis meil oli siin üks orel ja sellel käis kogu õppetöö ja tegelikult käib siiamaani, kuigi EMTA orelisaalis on nüüd Martin ter Haseborgi pill ja kuskil klassis veel üks väike harjutusorel. Aga Soomes oli juba sel ajal kaheksa harjutusorelit korrusel. Oli suuremaid ja väiksemaid pille, aga kirikutesse sai ka mängima. Ja Soomes ei olnud mitte üks-kaks õpetajat, vaid ikkagi seitse-kaheksa õppejõudu. Nii et võimalused olid palju suuremad, vabamad ja muidugi õpetamise kultuur oli teistsugune.

Üliõpilasi võeti palju võrdsematena, kui tol ajal siin. Mäletan ühte oma konservatooriumi pedagoogika õppejõudu, kes ütles, et kui sa lähed klassi ette, siis õpilased on nagu muru ja sina pead neile tarkust pähe valama. Põhimõtteliselt oligi suhtumine selline. Soomes muidugi ei olnud seda enam ammu. Õppejõud on küll autoriteet, aga õpilased on temaga võrdsed. See tundus nagu tõeline vabadus.

Seda olen üritanud ka oma õpilastega harrastada. Küsimus ei ole selles, et mina tean, kuidas asjad käivad ja nemad ei tea. Ma lihtsalt pean neid juhendama, et nad need teadmised saaksid.


Õpilaste Maria Lehtlaane ja Diana Shalytiga. FOTO ERAKOGUST

Kui sa Taanist tagasi tulid, kui kerge või raske oli sul end Eestis paika panna, tööd saada, õpetama ja kontserte andma hakata.

Ma ei mäleta, et kontsertidega oleks olnud suurt probleemi, sest meil on siiani natuke see suhtumine, et kui oled end välismaal kuidagimoodi tõestanud, siis me kutsume sind mängima.

Aga tegelikult mul väga vedas, sest Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis käivitati kirikumuusika osakond ja Heli Jürgenson soovitas mind sinna. Algul oli seal tõesti kirikumuusika osa ka, aga pärast jäi lihtsalt oreliõpe. Orelit on Otsa koolis õpetatud muidugi enne mind, näiteks Kadri Ploompuu on seal õpetajaks olnud. Praegu meil on ka paljudes lastemuusikakoolides oreliõpe, aga siis seda võimalust minu teada ei olnud. Nii olengi alates 1997. aastast väikeste vahedega Otsa koolis orelit õpetanud, nüüd ka MUBAs.

Ja teine töökoht, mis tuli natuke hiljem ja on mul siiamaani, on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituut. Seal õpivad ka kirikumuusikud. Need on inimesed, kes tavaliselt on juba kuskil tööl, peavad orelit mängima ja tulevad siis sinna õppima. Alates 2001. aastast olen ma seal koos Kersti Petermanniga.


Milline on su suhe kirikuga? Kas selleks, et hästi liturgiat tunda ja kirikus organist olla, peab olema kristlane?

Tegelikult ju saab kirikus töötada, kui sa ei ole kristlane, aga samal ajal on see ikkagi, kuidas ma ütlen ... loomuvastane. Algul, kui ma sinna tööle läksin, siis ma veel ei olnud kiriku liige. Aga toonane Usuteaduse Instituudi rektor arvas, et kui ma nüüd kirikumuusikaga  tegelen, siis ehk ma jõuan ka kirikule lähemale ja tal oligi selles mõttes õigus. Olin küll saanud vastava hariduse, aga tundsin, et ei saa õpetada asju, millesse ma ise ei usu. Aga nüüd oleme perega EELK Viljandi Jaani koguduses juba üle kümne aasta.

Ja kui rääkida sellest, kuidas organistil on võimalik tööd saada, siis kirikus organistina saad sa tööd küll, eriti kui lähed Eesti teise otsa. Küsimus on rohkem selles, kas kohalikul kogudusel on sulle võimalust tasu maksta – ja ilmselgelt pead sa veel midagi muud äraelamiseks tegema.

 

Kirikute organistidel on ilmselt tohutu tööpõld. Kas sa tead, kui palju on mängitavaid oreleid Eesti kirikutes?

Täpset arvu ma ei julge öelda, aga neid on kuskil 130 - 140 ringis. See on tegelikult tohutu rikkus, mis meil siin on.

Meil on säilinud vanu oreleid, mis mujal maailmas on n-ö paremate rahaliste ja muude tingimuste tõttu juba ammu välja visatud ja midagi kaasaegsemat asemele ehitatud. Euroopas ollakse täiesti vaimustuses meie Tallinna Toomkiriku Ladegasti-Saueri ja Kaarli kiriku Walckeri orelist. Kaarli kiriku Walckeri orel saab sel aastal 100-aastaseks, 1923. aastal sai see valmis. Tallinna Toomkiriku orel on veel kümme aastat vanem. Selle ajastu originaalkujul säilinud oreleid ei ole Euroopas kuigi palju. Toomkiriku Ladegasti-Saueri orelil saab ideaalselt mängida Max Regeri muusikat, kuna seal on hästi töötav rull ehk kõlapaisuti (n-ö generaal-crescendo), millega saab ise kiiresti registreid lisada ja ära võtta. Kui Skandinaaviamaades tekkis elav huvi vanema muusika vastu, siis selliseid oreleid peeti väärtusetuteks ja tehti rohkem stiilipille vanema muusika jaoks. Aga siis läks aega mööda ja järsku avastati, et oi, selle ajastu pille meil nüüd enam ei ole. Aga Eestis nad on, sest Nõukogude ajal ei lubatud meil nende pillidega midagi teha ja nad säilisid sellistena, nagu nad olid ehitatud.

Ja samuti on meil maakohtades palju armsaid väikesi oreleid, vanu pille, mis on tegelikult päris heas korras. Oreliehitajad on ka öelnud, et praegu on hea aeg, üsna palju pille on korras. Ja selline vana pill näiteks kuskil Valgas või Saaremaal Karja kirikus või siis näiteks Karksi kirikus Viljandimaal, on iseenesest huvitava kõlaga. Need on väikesed ühe-kahe manuaaliga orelid, aga kõik nende registrid on nii karakteersed. Teinekord mõne kaasaegse kontsertpilli taha istudes on see nii suur, et väga ei jõuagi süveneda, mida seal kõike on, aga pisikesel pillil, kus on näiteks 8 registrit ja igaüks väga oma nägu, on see hoopis teine kõlamaailm. Muidugi neid oreleid ei ole võibolla nii mugav mängida kui uuemaid, aga nende kõla kaalub üles kõik muu.

Orel ei ole odav pill, ta oli päris kallis ka sel ajal, kui kogudus ta sinna 100, 150 aasta eest muretses. Ja kui ta on seal seisnud 150 aastat, siis peaksime endale rohkem teadvustama, milliseid väärtusi meil siin Eestis on.

 


Juuru kiriku orel. FOTO EESTIORELID.EE

Sa korraldad ka orelifestivali Juurus. Kuidas see festival elab?

Festival elab hästi. Esimene kord oli 2007. aastal, nüüd tuleb juba XVIII Juuru orelifestival. Meil on tavaliselt olnud 4 - 5 kontserti, ka mõne välismaise organisti kontserdiga. Aga miks ma seda festivali tegema hakkasin – sest Juuru kiriku orel oli üks esimesi pille, mis restaureeriti nii nagu peab, selles mõttes, et lasti teha ekspertiis, pandi kokku toimkond ja hakati raha koguma. Ekspertiisi alusel võeti pakkumised erinevatelt oreliehitajatelt ja valiti välja Hardo Kriisa, kes koos Soome intoneerijate Helmuth Gripentrogi ja Kalevi Mäkineniga restaureeris selle oreli väga hästi. Ja kui pill oli kord restaureeritud, siis oli oluline, et seda ainult pühapäeviti ei mängitaks. Juuru orelit ei ole väga lihtne mängida, ta on päris raske käiguga, selline vanaaegne, mehaaniline pill, aga kõlab väga hästi.  Kohalik rahvas on meid nüüd üles leidnud, meil on oma stammkuulajad, kes alati käivad. Pärast kontserti pakume ka kooki ja kohvi.

 

Nii et meil oleks vaja umbes sada Kristel Aeru, et saaks igasse kirikusse toreda väikese orelifestivali?

Kristel Aeru pole rohkem üldsegi vaja. Selliseid festivale on omajagu. Aastakümneid oli meil Tallinna rahvusvaheline orelifestival, mille juhiks Andres Uibo. Tema ja Tiit Kiik mängivad laupäeviti ja pühapäeviti Nigulistes orelipooltunde. Aare-Paul Lattik korraldab praegu rahvusvahelist orelifestival “Reval” ja BachFesti. Tallinna Toomkirikus on laupäeviti alati orelipooltunnid, neid on tehtud juba 1991. aastast, seal on pikk järjepidevus, samuti korraldatakse seal suvist rahvusvahelist kontserdisarja. Tallinna Kaarli kirikus toimuvad teisipäeviti ja Pühavaimu kirikus esmaspäeviti muusikaõhtud. Ines Maidre korraldab Pärnu orelifestivali, Tuuliki Jürjo Viljandi orelifestivali. Siis on orelimeister Gustav Normanni nimeline festival Simuna, Viru-Jaagupi, Väike-Maarja, Järva-Jaani ja Iisaku kirikutes. Terve suve jooksul toimub Rapla orelisuvi, mida korraldab Hille Poroson ja Tartu Pauluse kiriku orelisuvi Anna Humala juhatusel. Saaremaal Kihelkonna nüüd hästi restaureeritud orelil toimuvad Kihelkonna kirikumuusika päevad ning orelikontserte korraldatakse veel ka näiteks Kadrinas ja Jõhvis. Kõiki kindlasti ei suutnud praegu meenutada.

Kuidas sa üldiselt hindad meie orelielu praegusel ajahetkel?

Kuidas eestlane ütlebki – pole paha. Aga alati võiks muidugi olla uusi huvitavaid asju. Mulle tundub, et avalik huvi orelikontsertide vastu ei ole nii suur, kui võiks. Ei tea, mis seal taga on, võibolla mingid reklaami puutuvad küsimused. Organistid muidugi ei ole ka superstaarid, kuigi mõned on osanud end hästi müüa, aga mitte kõik. Kui siia tuleb mõni kuulus viiuldaja, siis talle tehakse kõvasti reklaami. Organiste võiks ehk ka rohkem promoda.

Ehk see tuleneb ka sellest, et kui me kirikus mängime, siis orelit on kuulda, aga organisti ei ole näha, muusika tuleb kuskilt ülalt orelirõdult. Juuru festivalil panime kirikuseinale suure ekraani ja organisti juurde kaamera, et oleks näha, mida ta seal teeb.  See on ju efektne vaatepilt, kui organist käte ja jalgadega intensiivselt mängib. Mõned organistid on sellele efektitsemisele lausa oma karjäärigi üles ehitanud.

 

Mul on meeles, et mingil ajal olid orelikontserdid Estonia kontserdisaalis triiki rahvast täis, pileteid ei olnud saadagi. Ja sõideti ka Riia Toomkirikusse orelit kuulama. Sinna oli ka üliraske sisse pääseda. Isegi mäletan, et olen kohale tulnud ja ukse taha jäänud. Millest see toonane tohutu oreli populaarsus tuli?

Neid Estonia kontserdisaali kontserte mäletan mina ka. Need olid tõesti väga  hinnatud ja rahvas käis. Orel oli sel ajal küll rohkem esil. Ma olen selle peale palju mõelnud. Võibolla oli orel toona selline nagu püha pill, midagi veidi müstilist ja kui seda liiga tihti ei kuulnud, siis olid ka kontserdid täis.

Aga hetkel meil Estonia kontserdisaali Rieger-Klossi orel ju üldse ei töötagi. Ma loodan, et nüüd jõutakse nii kaugele, et see pill saaks korda, sest see on päris hea ja suur orel.

Ma võin tuua paralleeli siitsamast kõrvalt Helsingist, kus nende uues suures Musiikkitalos, kus tegutseb osaliselt ka Sibeliuse akadeemia, on orelisaal kolme oreliga. Ja Musiikkitalo suurde kontserdisaali ehitatakse praegu siitkandi kõige suuremat Riegeri orelit, millel on 124 registrit. Meie kõige suuremal Kaarli kiriku orelil on 84 registrit. Musiikkitalo oreli ehitamise lähtepunkt oli see, kui helilooja Kaija Saariaho ütles, et ta ei taha kuulata oma teoseid süntesaatori ja orkestri esituses ja kinkis Musiikkitalo oreli ehituseks esimesed miljon eurot. Ilmselt meil ei ole olnud kedagi, kes ütleks, et ma ei tule Estonia kontserdisaali mängima, sest teil on seal mingi sünt. Kontsertideks tuuakse kohale elektrooniline pill, sest meil on palju teoseid, kuhu on orelit vaja. Aga saalis on ju päris orel olemas, kõik võivad näha selle pilli vilesid lava tagaseinal. See tuleks lihtsalt korda teha, muud midagi.

Soomlaste uus orel saab valmis 1. jaanuariks 2024. Kuna kuulun siiamaani Soome  orelisõprade ühingusse “Organum-seura”, kes tegi oma liikmetele videokonkursi, siis sain selle tulemuste põhjal ainsa eestlasena võimaluse mängida 6. jaanuaril 2024 toimuval avakontsertide sarja kuuluval maratonkontserdil.

 

Aga miks Estonia kontserdisaali orelit ei ole korda tehtud? Mille taga see on, kas raha taga?

Jah, raha ja tahtmise taga. Mingil hetkel vist ei tundunud enam, et see oleks oluline. Kuna see on suur pill, siis selle korda tegemine nõuab muidugi päris palju raha. Ma olen aru saanud, et seal on tegelikult mingit sorti elektrisüsteemi probleem. Muidugi, seda orelit ei ole puhastatud ja korralikult remonditud juba ammu. Kui see pill ükskord ette võetakse, siis peaks ta tegema ikkagi täielikult korda.

 

Sellest on muidugi väga kahju. Enne siia tulekut just meenutasin, kui tähtis on orel olnud läbi terve Eesti muusikaloo. Kõik meie esimesed professionaalsed heliloojad on hariduse saanud Peterburi konservatooriumis ja kõik nad õppisid orelit. Muide, see Louis Homilius, kes oli neist enamuse õpetaja, oli sugulane Bachi kõige kuulsama õpilase Gottfried Homiliusega. Nii et meie orelimängu kool on otsapidi Bachiga seotud, sina ka, sest sinu õpetaja Lepnurm õppis August Topmani juures ja tema omakorda Peterburis Homiliuse juures.

Tegelikult professor Lepnurm rääkis sellest. Ta vedas küll natuke teisi liine. Lepnurm jutustas, et tema õppis Pariisis Marcel Dupré juures. Aga Dupré oli jällegi Bachi õpilase õpilase õpilane. Gottfried Homilius oli Bachi õpilane küll, aga me ei tea, kui tihedalt suguselts läbi käis. Aga Dupré kaudu läheb otseliin, nii et muidugi oleme me kõik Bachi õpilased.

 

Kui palju sul endal on aastate jooksul õpilasi olnud?

Varsti tuleb vist 100 kokku. Aga mitte veel. 70 - 80 kindlasti. Muidugi osa neist on olnud suhteliselt lühikest aega. Sellel aastal on päris palju õpilasi, kokku 18 kahe kooli peale


Õpetamas ajalooliste klahvpillide laagris Kosel. FOTO ERAKOGUST

Kuidas sa nende motivatsiooni ja töötahtega rahul oled? 

Inimesed on erinevad. Õnneks on paari-kolme aasta jooksul alati keegi, kes on tõesti väga huvitatud ja kellel on tänu sellele ka tulemused. Ma ei ole selline õppejõud, kes  läheneb õpilasele autoritaarselt ja ütleb, et sa pead seda tegema. Kui tal endal ei ole piisavalt motivatsiooni, siis ma teda väga aidata ei saa, ma saan aidata seda, kes ise väga tahab. Muidugi ma kasutan erinevaid, võiks öelda motivatsioonipakette, aga põhiline on, et nad saavad mängida erinevaid pille, saavad end proovile panna ja erinevaid asju teha. MUBA oreliklassis on meil viie registriga orel, samuti Olev Kentsi töökojas tehtud, natuke isegi väiksem kui mul siin oma kodus. Kui sa ainult seal klassis mängid, siis muidugi ei saa päris õiget tunnet. Aga me saame vahel mängida Kaarli kirikus, Jaani kirikus ja see on juba hoopis midagi muud. On ka muidugi selliseid õpilasi, kes on lihtsalt rahul, kui saavad natuke oreliga tuttavaks. See on ka arusaadav. Kui sa juba natukenegi orelimaailma tunnetad, siis oskad seda ka hinnata. Võibolla see ongi minu missioon ka nende kodukontsertidega, et näidata inimestele, kui võrratu  maailm see tegelikult on, milline kõlajõud on orelil ja kui inspireeriv on kontrollida ühte suurt masinavärki! Ja kui see toimib, missuguse elamuse sa sellest saad.

 


Praha Püha Jaakobi kiriku oreli taga. FOTO ERAKOGUST

Sa oled andnud palju kontserte Eestis ja ka Eestist väljaspool. Viiuldaja käib oma viiuliga kontserte andmas ja klaverid on põhimõtteliselt sarnased. Orelimängija peab aga suutma kohaneda aina uue olukorraga. Millised on olnud eriti põnevad kohad ja väljakutsed?

Iga kord on omamoodi põnev, sest lähed teise keskkonda, teistsuguse pilli juurde ja see on tegelikult orelimängu võlu ka, sest kuigi seal on ju mingid seaduspärasused, on alati ka midagi uut. Kõige hullem variant organisti jaoks on, kui näiteks minnakse kuhugi kooriga esinema ja siis öeldakse, et meil on kell seitse proov ja kell kaheksa kontsert. Organist peaks seal olema kaks tundi varem, et panna oma lähtekohad paika. See ei tähenda, et ta lugu ei oska, vaid ta lihtsalt valib selle muusika jaoks antud pillil sobivad kõlavärvid. Soolokontserdi tarvis pean vähemalt kolm-neli tundi koha peal olema ja selle konkreetse oreli registrid välja valima, mida just seal kasutan. See on minu mõnu ja kvaliteetaeg, mis kuulub ainult mulle ja kontsert sinna otsa on lihtsalt nagu kirss tordile.

Võin tuua näiteks Praha Püha Jakobi kiriku, kus on hästi suur Rieger-Klossi orel. Tavaliselt kui organist läheb kuhugi kontserti andma, siis talle saadetakse selle oreli dispositsioon ehk kirjeldus, missugused registrid seal on. Selle järgi sa juba põhimõtteliselt tead, kas seal on sobivam mängida romantilist või vanemat muusikat, mis seal paremini kõlab ja tehniliselt paremini sobib. Kui vaatasin selle Praha oreli fassaadipilte, mõtlesin, et see on vana orel, aga sinna sisse oli ehitatud hoopis üks väga suur ja kaasaegne pill. Selle pult asetses  niimoodi, et terve orel on sul parema kõrva pool ja kui panin rohkem registreid sisse, tuli selline tunne, et parem kõrv jääb otseses mõttes kurdiks. Õnneks sa ei mängi ju terve kontserdi tutti või kõigi registritega, aga lihtsalt see oli seal eriline olukord. Kõla all kirikuruumis või kontserdisaalis on ikkagi vägagi teistsugune kui see, mida mängija ise puldi juures kuuleb.

Tartu Pauluse kiriku orel, mille saamise juures mul oli õnn olla, sest ma kuulusin sealsesse oreli toimkonda, on selle koha pealt huvitav, et saad panna oreli mängima ja minna ise alla kuulama. Siis kuuled, kui registratsioon ei toimi või tuleks panna midagi muud. Aga muidu pead lihtsalt usaldama iseennast ja oma kogemust, kui sa uue pilli taha istud.


Tartu Pauluse kiriku orel. FOTO ERAKOGUST

Kuidas Pauluse kiriku orel välja tuli?

Väga hästi, arvan, nii kõla kui mängitavuse poolest. See on nüüd Eesti kõige kaasaegsem pill, millel on ka puutetundlik ekraan. Saad valida oma registrid ja need süsteemi sisestada. Siis vajutad mängu ajal ainult ühte nuppu ja kõik tuleb, nagu sa soovid. See on mujal maailmas juba suhteliselt levinud süsteem, meil veel mitte. Meil ei ole ka nii palju selliseid suuri pille.

Hiljuti mängisin Soomes Turu Toomkirikus, kus on hästi suur ruum ja suur pill ja tunned, kuidas kogu see ruum sulle lausa füüsiliselt vastu kõlab. See tunne on väga inspireeriv.

Aga teinekord on tore mõni väiksem pill siin Eestis. Näiteks Väike-Maarjas oli mul paaril aastal järjest orelikontsert ja seal on pisike ja hästi armas Gustav Normanni ühe manuaaliga orel. Sa leiad sealt kogu aeg midagi ja mõtled juba enne kontserti, et  mida ma saaksin mängida, mis just selle pilli omapära välja toob ja see on jälle minu jaoks huvitav.

Praegu on nagu kartust, et kas orelikontsert ikka toob publikut. Aga näiteks nüüd septembri algul, kui oli Arvo Pärdi sünnipäev, siis oli Rakveres tema muusikale pühendatud orelikontsert ja kirik täiesti rahvast täis.

 

Arvo Pärt on orelile kirjutanud. Aga meil on ju kuulsaid oreliheliloojaid, nagu Peeter Süda või Rudolf Tobias.

See aasta meil ongi tähtis. Rudolf Tobiase sünnist sai 150 aastat ja sellega seoses oli ka orelikontserte. Tobias on, jah, omamoodi täiesti geniaalne mees, tema koraalieelmängud ja fuuga d-moll on väga hea muusika. Seda on öeldud ka mujal, mitte ainult meil siin Eestis. Samamoodi on Peeter Süda looming lihtsalt väike pärl. Meie, organistid, hindame teda muidugi eriti, kuna ta on ju põhiosa oma teostest orelile kirjutanud ja need ei ole üldse lihtsad lood. See tähendab, et kui meie esimesed oma oreliklassikud kirjutasid teoseid, mis ei ole niisama lihtsalt mängitavad, siis juba meie lähtekoht on olnud väga tugev. Ka praeguse aja heliloojad kirjutavad orelile ikka rõõmustavalt palju, sellega on aga nii, et sa pead neilt tellima, küll nad siis seda teevad. Kui mul on vähegi võimalus soolokontserti teha, siis olen alati üritanud mõne helilooja käest midagi uut tellida.

 

Ühesõnaga, tagasi vaadates sa ei ole kahetsenud, et pärast 11 aastat klaverimängu vahetasid instrumenti ja võtsid endale lisakohustuse registrite ja pedaalidega tegelda?

Vastupidi, olen õnnelik ja oma valikuga rahul. See on tõesti väga huvitav maailm ja minu missioon ongi see, et võimalikult rohkem inimesi sellest osa saaks. Meil on tegelikult kõik võimalused olemas. Meil on oreleid ja palju häid organiste. Ja ka noori organiste tuleb peale. Ma ütleksin, et meil on tegelikult päris hästi, kui me sellest ainult ise aru saaksime.

 

Ja rohkem hindaksime seda, mis meil on.

Just, ja tuletama meelde, et vanasti, kui tegutsesid needsamad meie esimesed heliloojad, olid kodudes orelid, tehti ise oreleid. Tobiase isa tegi ju ise pojale oreli, nii et see oligi esimene kõla, mida toona muusikat õppiv laps kuulis.

Me oleme vana orelimaa ja peame seda endale rohkem teadvustama.


Koduse pilliga. FOTO CÄROL LIIS METSLA

 


440 views
bottom of page