top of page


Tere-tere! Siin ma olen – muusik ja naine, kelle elu on täis rõõmu, aktiivsust ja fantaasiat.

Minu muusikutee oli suhteliselt tavapärane – muusikakool, esinemised kontsertidel ja hetked muusikas. Muusikaelamus ongi ainult üks hetk, mis jääb küll hinge veel kauaks, aga seda ei ole võimalik katsuda ega isegi sõnades kirjeldada. Ehk just see tõigi mind nahakunsti juurde ...


Minu enda jaoks nahakunsti avastamise lugu on järgmine. Mu onul oli vana nahatükk, mida ta oli hoidnud selleks, et lasta endale õmmelda jope. Nahk ootas oma aega liiga pikalt ja muutus seetõttu osaliselt rabedaks ja kasutuskõlbmatuks. Onul oli plaanis see ära visata, aga kui mina seda nägin, teadsin kohe, et saaksin sellest nahast endale koti teha! Tol ajal ei olnud mul midagi ilusat kapist võtta, asju polnud saada ja nii ma õmblesin endale oma esimese nahast koti. Olin siis 17-aastane. Võtsin isa vana nõela, mingid tööriistad ja hakkasin meisterdama. Mäletan seda hetke, nagu oleks see olnud eile. Mul oli nii huvitav! Ma ei osanud eriti hästi õmmelda, see oli raske, kuid nii põnev. Kujutasin endale ette, milline see kott võiks olla ja tulemus sai täpipealt selline, nagu olin kujutlenud.


Nõnda algas minu tee nahakunstis, õppisin iseseisvalt ja katsetasin. Minu kodu ühest nurgakesest sai eksperimentaalne stuudio, kus tegin lugematul arvul proovitöid. Kuna kvaliteetset nahka polnud eriti saada, siis ma harutasin lahti vanu nahkjopesid ja -seelikuid. Puhastasin seda vana nahka ja püüdsin oma materjali tundma õppida, mida ning kuidas sellest teha saab. Samuti oli õmblemisega – proovisin õmmelda ka masinaga, kuid mulle tundus, et seejuures kaotab valmiv töö osa oma hingest. Leidsin, et minu jaoks on õige viis kasutada sadulõmbluse tehnikat, mis on puhas käsitöö. Õppisin sadulõmblust nii kuidas oskasin ja harjutasin. Samm-sammult asjad edenesid, minuni jõudis rohkem infot ja Eestis muutus kättesaadavamaks hea nahk, millega töötada. Kogemuste pagas kasvas ja sain teadlikuks, kuidas teha tööd õigesti ja ilusasti.



Mudeli loomine algab mul kujutlusest, kõigepealt on visioon. Väga sageli näen oma fantaasias mõnda ideed, millist koti mudelit oleks tore teha. Hakkan seda mõttes keerama nii ja naa, ruumiliselt vaatlema – millised oleksid erinevad õmblemise viisid ja millise tulemuse saavutaksin. Kui mudel näeb kujutluses ilus välja, siis hakkan seda päriselt konstrueerima ja valmistama.


Ma ei otsi eeskujusid valmistoodete seast, see ajab mul pigem pea sassi. Muidugi meeldib mulle vaadata, kes mida teeb, aga ma ei kasuta kunagi samu ideid. Mulle just nimelt meeldib luua n-ö nullist – midagi sellist, mida ma veel näinud pole. Elu muusikuna on nii eriline, ilus ja särav, et selle omapära inspireerib looma uusi huvitavaid ja kasulikke mudeleid. Olen kujundanud ja valmistanud mõned kotid ka eritellimusel, just suure formaadiga nootide mahutamiseks dirigentidele jt muusikutele. Olen alati huvitatud kujundama midagi uut, praktilist, tugevat, esteetiliselt unikaalset ja mugavat.



Sellistest töödest kasvas välja IGLÀ bränd. Kuna kasutan sadulõmbluse tehnikas õmblemiseks kahte nõela, siis sai brändi nimeks IGLÀ, mis tähendab vene keeles “nõel”.

Seda tüüpi õmblus on maailma tugevaim, millest tuleneb, et ka nahka peab vastavalt valima – olen selle kvaliteedi suhtes väga nõudlik. Nahk, millest kotte valmistan, ei tohi riideid määrida, olla keemiliselt töödeldud, tekitada allergiat jne. Nahka valides sõelun välja parima.


Kasutan naturaalset nahka. See materjal ei ole loodud koti pärast, kuna esmane toode on olnud ikkagi toit (liha) ja nahk on jääkprodukt. Ma ei poolda loomade tapmist ega söö liha juba rohkem kui 20 aastat, aga nii kaua, kuni liha tarbitakse, nii kaua jääb nahk materjalina alles ka minu tegevuses.



Nahast tooteid kujundades ja valmistades tunnen inspiratsiooni luua midagi käegakatsutavat, midagi materiaalset, mida saab näidata. See on minu tee, minu viis olla nähtav ja realiseerida oma loomingulist potentsiaali. Helikunstis saab seda samuti kogeda, kuid nagu öeldud, see tulemus kõlab vaid hetkes ja kohe kaob.

Need kaks erinevat kunstiliiki ja loomingulisuse kanalit minu elus täiendavad teineteist. Selline loomisviis nagu nahakunst ja disain laseb mul end kaotada protsessi, olla teises reaalsuses, kus ma ei mõtle endast, kus ma voolan inspiratsioonis ja loomingus, et selle kaudu end taas üha uuesti ja uuesti leida.


Muusiku elu andis mulle võimaluse õppida, elada ja töötada erinevates riikides, pikemalt Itaalias ja Austrias. Samuti on olnud palju võimalusi kontserdireisidel külastada maailma riike ja avastada eri kultuure. Reisides ja inimesi erinevates keskkondades vaadeldes laienes minu ettekujutus moest ja disainist. Mulle andis tohutu loomingulise inspiratsiooni see, kuidas stiilsed Euroopa naised valivad igapäevaselt oma riietust, kui diskreetsed nad on oma aksessuaaride valikul, hoolides detailidest – kui hoolitsetud ja ilus saab olla naine klassikaliste väikeste detailide ja aksessuaaridega. Koti disaini luues ma valin suuna, mis jätaks selle kandjale ruumi silma paista, st minu stiil on pigem minimalistlik, mõningate unikaalsete joonte ja detailidega. Soovin, et aksessuaar tooks esile naise ilu ja rõhutaks seda, mitte ei haaraks endale kogu tähelepanu. Kogu riietus ja stiil peab olema harmooniline, tasakaalus ja kott seejuures on staatuse sümbol. Just lisandid, aksessuaarid mängivad visuaalselt meie kehaga ja proportsioonidega – kui pikk, kui suur ja lai peaks olema ideaalne disaini valik, et meie keha näiks graatsilisema ja elegantsemana. Koti valimine on nagu väärt sõprus – et see oleks tore, julgustaks ja annaks enesekindlust koos olla ja elu muutuste tuules edasi minna.


Ma väga soovin, et nii ilusad ja ehedad Eesti naised oleksid oma stiilivalikutes julgemad, et moe ja aksessuaaride kaudu tuua esile oma sära, iseloom ja unikaalsus. Me oleme kõik nii erinevad! Maailma suurim ilu seisnebki meie erilisuses ja unikaalsuses. Tunnetage oma karakterit ja hinge, valige julgelt Eesti disaini!

59 views

コメント


bottom of page