Kord me tuleme tagasi

Kontserdihetk. FOTO ANU HUNTSAAR

Märtsi lõpus jõudis Estonia kontserdisaalis publiku ette üks omamoodi autorikontsert. Kui kontserdiformaadis tõstetakse pjedestaalile enamasti heliloojaid, siis seekord olid esiplaanil hoopis Jaan Kaplinski tekstid ja neile loodud teosed. Eesti Rahvusmeeskoor tõi Mikk Üleoja juhatusel kuulajateni värvika valiku nüüdisheliloojate loomingust, mida toetasid Veljo Tormise juba kanda kinnitanud teosed. Jaan Kaplinski luulet esitas näitleja Markus Andreas Auling.

Õhtu jooksul võis osa saada lausa neljast esiettekandest, neist esimene oli Evelin Seppari seade meeskoorile tema 2019. aastal valminud teosest “Seesama meri”. Eks pealkiri ja tekst kindlasti soodustavad selles suunas mõtlemist, kuid üksteise järel rõhuga sisse tulevad meloodiakihid tekitasid justkui helilise mereimitatsiooni, kus lained murduvad, muunduvad ja ühinevad. Paiguti esile kerkivad soolohääled vastandusid lainetavale taustale, tuues kaasa rahunemise ja hetkelise selguse. Esmakordselt jõudis kuulajateni ka Seppari “Tout est loin” – üks osa suuremast tsüklist, mida helilooja praegu inglise koorile The Carice Singers kirjutab. Loo alguses hakkas kõlama otsekui kauge kummituslik sireen või alarm, mille allikat oli kõrva järgi keeruline tuvastada. Koori vaadates võis näha, et lauljad vilistasid, tekitades sellega unikaalse helipildi. Teose jätkudes sai valdavaks melanhoolne, rohkete sekunditega harmoonia, mille taustal mõjusid aeg-ajalt naasvad viled kui kõleda üksilduse metafoor.

Liisa Hirschi “Hing, hingeke” asetas vähemalt osa publikust teose helimaastiku keskele, kui meeskoor ühte ritta ümber paigutudes kuulajaid ka külgedelt ümbritses. Helilooja ise esitas eelsalvestatud helide ja elektroonikaga teose juurde kuuluvat helikausside partiid. Mõnusalt meditatiivne ja aeglaselt arenev kõlamaailm muutis helipilves viibimise nauditavaks. Omapärase asetuse tõttu kujunes ka muusika tavapärasest ruumilisemaks, sest fraaside peegeldused koori eri servadest muutusid uuel viisil oluliseks ja moodustasid helidest kaleidoskoopilisi mustreid.

Robert Jürjendali “Valgus ei saagi vanaks” elektrikitarrile ja meeskoorile oli samuti üks selle õhtu esiettekannetest. Mingis mõttes oli tegu üsna vastandliku teosega, sest harmoonia ja ülesehituse poolest oli see seni kuuldutest ehk kõige lähem “traditsioonilisele” eesti koorilaulule, millelegi, mida laulupeol kuulda võiks. Samas mõjus elektrikitarri ja koori kooskõla uudselt ning seda eriti kitarri rolli poolest. Jäi mulje, nagu oleks Robert Jürjendali mängitud instrument üks koori kuuluvatest häältest – ta ei olnud saatepill, aga samas ei kerkinud ka pidevalt solistina esile. Kindlasti on see üks põnev viis, kuidas instrumentaal- ja vokaalmuusikat uutmoodi ühendada.

Kontserdi viimane esiettekanne, Ukrainast pärit, aga juba ammusest ajast Soomes tegutseva Vladimir Agopovi süit meeskoorile ja orelile “Могу молиться лишь Богу” (“Võin paluda Jumalat”, rahvusmeeskoori tellimusel valminud helitöö, aluseks Kaplinski venekeelne luuletus – Toim.) oli oma sünguses mõneti ootamatu. Aina üksteise peale lisanduvad ebakõlad ei lasknud kunagi lõpuni ära tunda, kus on “kodu”-helistik. Nõnda haakus muusika veenvalt tekstis kajastatud rusutusega. Kadri Toomoja mängitud orel täitis süidi vältel erinevaid rolle. Aeg-ajalt kerkisid esile oreli kõrged läbitungivad meloodialiinid, siis oli jälle olulisem, et pinget hoiaks igikestev madal burdoon. Põnevaid efekte oli saavutatud ka tekstiga mängides. Nõnda oli teoses kasutatud näiteks sosinaid, kõnekaanonit ja sõnade häälikuteks taandamist.

Kavasse pikitud Veljo Tormise muusika pakkus värskendavat vaheldust aeglasemalt kulgevale nüüdisloomingule. “Maarjamaa ballaad” rabas oma jõulise ahastusega ja efektse loojutustusega. Tekst tõusis koori esituses väga hästi esile ning muutis isegi ärevaks, sest selles kajastuv hirm kodumaa pärast on kahjuks hetkel relevantsem kui veel vaid mõni aasta tagasi. Viimasena esitatud kontserdi nimilugu “Kord me tuleme tagasi” kõlas rikkalikult ning põimis kokku erinevaid emotsioone nukrusest ja nostalgiast lootuseni.

Mikk Üleoja sõnul (Klassikaraadio 28.03 2025 “Delta”) oli kontserdi lähtepunkt Tormise teose “Kord me tuleme tagasi” esimesed read: “Meie varjud on väga pikad, kui me tuleme õhtul heinalt ja me ise oleme lühikesed”. Nendes lihtsates väidetes peitub palju tõlgendamisvõimalusi ning samuti saab igaüks neid just oma kogemustega siduda. Seetõttu illustreerib lõik hästi Jaan Kaplinski unikaalset maailmavaadet, mis kerkis esile kõikides õhtu jooksul kõlanud tekstides. Tema sõnades on tuntav teatav mitmemõõtmelisus, kus autori pilk on kord suunatud laiale maailmale, kord kodule ja tuttavlikule ning siis hoopis iseendasse. See muusikalisse konteksti asetatud maailmavalu ja sisekaemuse kombinatsioon andis kontserdile haarava emotsionaalse kaare ning lõi puudutava terviku.