_page-0001.jpg)
Tallinna Kammerorkester tähistab tänavu oma 30. juubelit. 1993 – 30 aastat tagasi asutas orkestri Tõnu Kaljuste. Nüüdseks on Tallinna Kammerorkestrist kujunenud üks Eesti esinduskollektiive, kes äratab kõikjal tähelepanu oma kõrgetasemelise interpretatsioonikunstiga. Tõnu Kaljuste kõrval on orkestri peadirigendiks olnud Juha Kangas (1995–1996 peadirigent, 2001–2003 kunstiline nõustaja). Aastaid kureeris orkestri tegevust Tallinna Filharmoonia kunstiline juht Eri Klas. 2013–2019 oli peadirigent Risto Joost. Külalisdirigentidena on orkestrit juhatanud John Storgårds, Pietari Inkinen, Okko Kamu, Jaakko Kuusisto, Richard Tognetti, Terje Tønnesen, Daniel Raiskin, Alexander Rudin, Florian Donderer, Dmitri Sitkovetski, Kolja Blacher, Peter Spissky, Maxim Rysanov, Andrew Lawrence-King. Orkestri ees on olnud samuti enamik Eesti dirigente.
Tallinna Kammerorkestri esimene kontsertmeister oli Maano Männi (1993–1996) ning alates 1996. aastast kuni tänaseni Harry Traksmann.
Kontserdireisid on kollektiivi viinud USAsse, Kanadasse, Jaapanisse, Hiinasse, Brasiiliasse, Argentiinasse, Mehhikosse ja enamikku Euroopa riikidest. TKO on üles astunud maailma kõige mainekamates kontserdisaalides, nagu Carnegie Hall, Pariisi Filharmoonia, Hamburgi Elbphilharmonie ja Pekingi Keelatud Linna kontserdisaal.
1993. aastal salvestati nimekale plaadifirmale ECM Arvo Pärdi autoriplaat “Te Deum”. ECMi märgi alt on ilmunud veel Pärdi autoriplaadid “Litany”, “In Principio” ja “Adam’s Lament”, samuti Erkki-Sven Tüüri “Crystallisatio”
ning Heino Elleri “Neenia”. 2014. aastal ilmus Tallinna Kammerorkestrilt plaat Haydni loominguga (solist Silver Ainomäe, dirigent Risto Joost). Plaadifirma Ondine andis 2017. aastal välja Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses Tõnu Kõrvitsa plaadi “Lageda laulud”, mis pälvis 2018. aastal aasta klassikaalbumi tiitli.
2013. aastal pälvis Tallinna Kammerorkester Eesti Muusikanõukogu interpretatsioonipreemia. 2014. aastal omistati Grammy CDle “Adam’s Lament”, kus Arvo Pärdi teoseid esitavad Eesti Fiharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja Tõnu Kaljuste. Juubeliaasta algul jagavad mõtteid Tõnu Kaljuste, tšello kontsertmeister Leho Karin ja TKO tegevprodutsent Kaido Kelder.
Tallinna Kammerorkestri sünniaasta on 1993. Eesti Filharmoonia
Kammerkoor oli siis juba rohkem kui kümme aastat tegutsenud. Kuidas läks
nii, et sinu mõte liikus kooritöö kõrvalt orkestri poole? Tõnu Kaljuste: Eelkõige liikus mu mõte muusika poole. Mind huvitas mitme palgeline koorirepertuaar, gregooriuse koraalist baroki ja Viini klassikute
teosteni. Enne Tallinna Kammerorkestri sündi tegime juba 1980. aastate lõpus vokaalsümfoonilisi teoseid ja hakka sime läbi võtma Bachi kantaate, missasid passioone ning Haydni ja Mozarti muusikat.
Noorel dirigendil tuleb end harida, et neid teoseid dirigeerida. Kui tulin Leningradi konservatooriumi aspirantuurist, ootas mind kolm kohustuslikku aastat õpetajatööd. Jõudsin äratundmisele, et kui ma pole dirigeerinud paljusid olulisi suuri teoseid, kuidas mul on siis õigus noori inimesi õpetada, kui mul pole neid
kogemusi. Nõnda saigi valitud tee, kus keskendusin rohkem oma kollektiividele. Algul koor ja siis orkester kõrvale. Sellest on sündinud loomulikult ka eraldi spetsiifilised maailmad, nagu kammerkoori a cappella repertuaar ja orkestri
oma repertuaar.
Õigupoolest on niisugused kammerorkestrid, nagu Tallinna Kammerorkester tavaliselt kontsertmeistrikesksed. Säravad viiuldajad loovad need endale. Minu lähtekohaks oli aga suuresti vokaalsümfooniliste teoste esitamine. Küsimus oligi selles, mismoodi kammerorkestri tööle läheneda, kas see on “mina” või “meie”. “Mina” muusikalises mõttes tähendaks, et dirigent paneb orkestri endast sõltuvusse. Tulemus võib tulla, aga samas see vähendab orkestri individuaalsust ja energiat, mis tekiks neil endal muusikat kujundades. Selletõttu olengi ma püüdnud jätta orkestrit teinekord omapäi, et nad saaks ka ise teha. Algul tõi see isegi väikesi konfliktsituatsioone, et ma peaksin ikka vaatama, mida mängijad teevad. Eksisteeris selline õpetajaõpilase suhe. Aga kõik protsessid võtavad aega ja
praegu, käesoleval hooajal on meil sari “Kontsertmeistrid”, mis viitab sellele, et on tarvis just seda tüüpi mängijaid orkestri ette. Meil on aastaid olnud väga hea kontsertmeister Harry Traksmann. Nüüd on järelkasv samamoodi olemas.
Kõigepealt oli mõte, aga kuidas see teostuma hakkas?
Erinevaid kavu sai tõesti tehtud ka enne Tallinna Kammerorkestri sündi. Ulrika Kristian oli see oluline kontsertmeister, kes oli Bachi kantaatide ja Bachi/Pärdi sarjade sünni juures. Aga mitme kontsertmeistriga on olnud nii, et ühel hetkel saab ta suurema ja püsivama töö ERSOs. Nii läks Ulrika Kristian ERSOsse ja samuti meie esimene kontsertmeister Maano Männi.
Siis aga tekkis selline olukord, et Tallinna puhkpilliorkester läks kaitseväe alla ja avanes võimalus saada nende palgafond kammerorkestrile. Selleks oli vaja leida uued noored inimesed, kes oleksid võimelised seal mängima.
Sel ajal oli Jüri Gerretzi konservatoorium juurde loodud noorteorkester selline kollektiiv, kes oli juba mõnda aega koos mänginud ja kellele võis loota. Nad olid küll teises suunas liikunud, nii et barokk ja Pärdiga seonduv vajas lihvimist, aga nende mängu tehniline baas, musikaalsus ja kõla olid väga heal tasemel. Õnneks olid nad nõus uues kollektiivis jätkama.
Alustasime väikese palgafondiga, millest esiotsa jätkus keelpilliorkestrile,
lisajõududele ja korralduslikule poolele pidi vahendeid veel otsima. Meie arengule oli väga oluline, et algaastatel sain kutsuda TKO ette väljapaistvaid kammerorkestrite dirigente, nagu Norra kammerorkestri juht Terje Tønnesen,
Austraalia kammerorkestri juht Richard Tognetti ja Kesk-Pohjanmaa kammerorkestri dirigent Juha Kangas.
Millised olid kõige olulisemad ette võtmised algusaegadel?
Kunagise projektipõhise, 1960. aastatel loodud Tallinna Kammerorkestri sünni juures, mis koosnes ERSO mängijatest ja mida juhatasid Neeme Järvi
ja Eri Klas, oli oluline teos Jaan Räätsa “Kontsert kammerorkestrile” op 16.
Mõtlesin enne meie orkestri esimest kontserti, mis võiks meil olla see esimene ja oluline lugu ja tellisin teose Erkki-Sven Tüürilt – “Action.Passion.Illusion”. Mängijatel oli väga erinev suhtumine sellesse, isegi irooniani välja, et "ega nüüd
Räätsa teost ei ületa ...”. Aga muusika pole sport. Oli ajastu märk, et saime tolleaegse noore lööva helilooja uue teose orkestri sün niga ühendada. Ja tellimus läks täppi, sest Tüür on rääkinud, et “Action. Passion.Illusion” on siiani üks tema kõige mängitavamaid teoseid.
Nii et koos orkestri sünniga sündis ka uut Eesti muusikat. Eesti heliloojatel tekkis võimalus kuulata oma loomingut. Ja kui mõelda, mida oleme teinud koos Pärdiga ja hiljem ka Veljo Tormisega, kes kirjutas meile seeria “Reminiscentia”, mis väga hästi võtab kokku kogu tema loomingu.
Arvo Pärdiga algas teil kohe väga intensiivne koostöö, andsite tema muusikaga välja mitmeid plaate.
Alguses olid meil kaugkontaktid. Esimene seik oli, kui käisin maailma koorimuusika sümpoosionil. Seal müüdi Pärdi Universal Editioni kirjastatud noote. Ostsin “Berliini missa” koorile ja orelile, planeerisin tol ajal Bachi/Pärdi kontserdisarja. Arvo Pärt, kes elas siis Berliinis, sai kusagilt teada, et tahame seda lugu teha ja ütles, et oot, mul on “Berliini missast” keelpilliversioon, ärge seda oreli varianti kasutage. Mina siis mõtlesin, et partituur on olemas, kuidas ma ei tohi seda teha. Ikka teen. Aga Pärt jäi kindlaks, et proovige orkestri varianti, see on palju parem. Ma keelan selle oreli versiooni hoopis ära! Siis ma küll ehmatasin. Aga saime selle mängitud siis juba orkestriversioonis. Ta kuulas
ka meie “Te Deumi” salvestust, mille tegime Eesti Raadiole. Sealt sündiski meie esimene koostööplaat “Berliini missa” ja “Te Deumiga”.
Pärt on pärast rääkinud, et oli “Te Deumi” partituuri hävitamise äärel, talle tundus, et see teos ei toimi. Ma ei tea, palju selles võis olla kunstilist liialdust. Aga meie lindistus oli tema jaoks nagu lootusekiir, et vorm ikkagi töötab. Selle teose partituur oli Universal Editionis välja antud väga imelikul kujul. See oli autori
käsikirjaga noot, kus ühel leheküljel oli kolm-neli takti ja seetõttu oli kogu teosest ülevaadet saada väga raske. Kinnitasin partituuri lehekülgede kaupa seinale ja nii hakkasin nägema, kus on kulminatsioonid, kuidas vorm ja struktuur toimib. Pärast meie esitust andis kirjastaja välja uue partituuri. Nii saigi sellest Tallinna Kammerorkestri esimene plaadistus.
Kui erinev on sinu kui dirigendi jaoks seista kammerorkestri või koori ees?Maailm on üks, aga muusika kõla taju on mul kõigepealt siiski vokaalist lähtuv. Koori ja tihtipeale ka orkestri taset ei saa rihtida, kui nad üksteist ei kuula, sest vokaalne virtuoossus ja areng on seotud erineva muusika artikuleerimisega ja hea laulja peab olema valmis väga erinevateks muusikalisteks ülesanneteks.
Sama on ka keelpillimängijatel, et nad peavad oskama oma pilliga laulda. Vokaalne tunnetus on ka instrumenta listidel kõlakvaliteedi alus.
Olen viiuldaja teekonda näinud oma poja Andrese pealt. Mäletan, et väga oluline oli üks plaat, mille talle tõin. Sellel olid Bachi viiulisonaadid väga barokses ja autentses esituses. Andres sai klassikalist koolitust meie Muusikakeskkoolis ja
konservatooriumis ja talle tundus see barokne lähenemine niivõrd paeluv, et ta hakkas seda imiteerima, nagu noored ikka oma lemmikuid jäl jendavad. See viis ta huvitavatele rada dele, sest ta mängis neid Bachi teoseid võrreldes tavalise klassikalise Moskva kooli õpetusega ikka väga erinevalt. Ja see andis ka mulle huvitavat mõtlemis ainet, missugust tööd ma pean Tallinna Kammerorkestriga
tegema.
Mul on väga hea kolleeg Rootsis, Anders Öhrvall, Bachi koori dirigent, kes on ka Harnoncourt’iga koostööd teinud. Koos temaga käisime läbi palju suurvorme ja sain osa tema suurest kogemusest, kuidas orkestrandile selgitada barokkartikulatsiooni, kuidas strihhe panna. Nii sündisid paljud ettekanded – Händeli “Messias”, Bachi hmoll missa, passioonid. Püüdlesime orkestriga autentsema, barokile ise loomuliku kõla poole. Tavakuulaja ei pruugi aru saada, mis seal erinevat on, aga see on nagu nikerdatud karniis, millel on igasugu pisidetailidest ilustused ja ornamendid. Need on ka muusikas olemas ja neid ei saa mängida nii suguse laia kujundina, vaid pead need välja joonistama.
Vahepeal oli pikk aeg, kui sa otseselt orkestri juures ei olnud. Kuidas see aeg on orkestrile mõjunud nüüd, kui sa tagasi oled?
Ma arvan, et erinevatelt dirigentidelt saadud muutused ja kogemused mõju vad alati hästi. Nii koori kui orkestri osas on minu printsiip, et see ei ole Tõnu Kaljuste orkester või koor, vaid need on riigi ja linna kollektiivid, mis töötavad erinevate dirigentidega, nagu mujalgi maailmas. Mul ei ole mingit oma väikest kindlat aiakest, kus ma toimetan, vaid see on mõeldud ka teiste dirigentide teenindamiseks. Kui tulevad uued ideed, oleme valmis neid teostama.
Vahepeal oli ka hetk, kui kammer orkestri saatus oli kaalul. Kuidas see sinule
mõjus?
See oli kriitiline olukord, kus orkestri eest tehti otsuseid, mida läbi ei räägitud
Need on alati rasked hetked, kui ilmneb niisugune suur diktaatorlus.
Mida oma projektidest ja ettevõtmistest eriti esile tõstaksid?
Kõige tähtsam on, et heliloojad, kellega oleme kokku puutunud, on saanud siit
oma mõtetele lendu. Meil on Erkki-Sven Tüür ja Tõnu Kõrvits, aga erinevad dirigendid on leidnud endale erinevaid noori heliloojaid, kellelt teoseid tellida.
Sa unistasid kunagi kammerfilharmooniast. Kas orkestri loomine oli samm selles suunas?
Olen rääkinud sellest, et Tallinna Filharmoonia on mõttekas nimi ainult siis,
'kui selle alla kuulub korralik sümfooniaorkester, näiteks Tallinna Linna orkester. Siis on Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Filharmoonikud rahvusvaheliselt arusaadavad mõisted. Aga ma ei näe, et see toimiks, et selles suunas liigutaks.
Võibollameil pole ka võimalusi nii mitmeks sümfooniaorkestriks Eestis.
Kui mõelda Pariisi Filharmoonia, Berliini Filharmoonia, Los Angelese
Filharmoonia peale, siis tähendavad need suuri koosseise. Kui keegi tuleb Tallinna ja kuuleb, et siin on Tallinna Filharmoonia, siis ta eeldab
näha ja kuulda midagi sarnast. Aga ta satub Mustpeade majja, kuhu ei mahu sümfooniaorkester saaligi.
Seega oleks õige nimetus kammerfilharmoonia ja ma loodan, et nüüd see nii
ka läheb. See ei tähenda, et kammerkoor ja kammerorkester on ühe
administreerimise all, aga inimesed teavad, mida oodata, ka rahvusvaheliselt.
Praegu on õnneks selline olukord, et linn ja riik toetavad seda mõtet. Meil oli pikka aega poliitiline vaakum linna ja riigi vahel, kus käis üks niisugune mõttetu vastasseis kahe partei vahel. Viimasel ajal on aga asi paremaks läinud, nii et
linna kollektiiv, nagu Tallinna Kammerorkester, võib pöörduda ka riigi poole ja
riigilt tuge saada.
Neid inimesi Eesti kultuuris, kes on mingisugusele kollektiivile aluse pannud, nagu Gustav Ernesaks lõi Rahvusmeeskoori, ei ole palju. Sina oled kutsunud ellu kaks väga kõrge tasemega kollektiivi, kes on Grammyni välja jõudnud. Kuidas see sul õnnestub?
Sellele on minul raske vastata, sest need on juhused. Ma võtan neid asju juhustena
Sa töötad oma ideedega, teostad neid. Teed kontserte, salvestad plaate. Eile kuulsin
esimest korda üht uut Arvo Pärdi plaati.
... mis ka tulevikus hakkab Grammyle kandideerima.
Ma ei mõtle sellele. Kui 1993. aastal “Te Deum” oli Grammy nominent, olin galale kutsutud, ootasime kõik seal, et kellele preemia tuleb. Ja kui ei tulnud, kuulasin teisi plaate. Mulle tundus, et “Te Deum” oli kõigist üle, oli kõige huvitavam. Aga auhinda ei saanud. See on Ameerika turu auhind. Väljaspool seda turgu seda auhinda saada on suur erand. Nii et kui me 2014. aastal lõpuks Grammy võitsime, oli see üllatus. Aga me ei tööta selle nimel.
Töötame selle nimel, et teha väga hea plaat. On oluline, et on hea produtsent, kes austab meie tööd ja tahab teatud kvaliteete. Selline oli meie viimane plaadistus, kui Manfred Eicher oli siin ja salvestasime Pärdi uut albumit. Ta innustas meid digitaalses maailmas, kus eelkõige on oluline tehniline kvaliteet, keskenduma
hingestatud muusika energia jäädvustamisele, et seda jälge saada plaadile. See oli meeldiv, väga meeldiv kogemus.
Nii et protsess võibki olla kõige tähtsam, tähtsam kui Grammy.
Leho, milline oli sinu algus Tallinna Kammerorkestris?
Leho Karin: Kui päris algust meenu tada, siis ma mängisin Jüri Gerretzi Tallinna konservatooriumis loodud orkestris, kuni 1991. aastal läksin õppima Rootsi ja Saksamaale. Lõpetasin oma õpingud 1993. aastal ja tulin tagasi Eestisse. Sel hetkel oli mul pool kohta ERSOs, aga siis selgus, et võiksin saada Tallinna
Kammerorkestrisse mängima. Nii ma 1993. aastal sinna läksin.
Kas tagantjärele vaadates oli see hea otsus?
Jah kindlasti, ei mingit kahtlust. Kammerorkester on pillimängija jaoks põnev valik, siin on natuke solistlikum hoiak, teistsugune, veelgi nõudlikum repertuaar.
Mis on olnud sinu jaoks põnevaimad projektid orkestriga?
Neid on olnud palju ja tuleb kogu aeg juurde. Iga uus projekt on põnev, sest interpreedina ei saa võtta sellist hoiakut, et sul on mingid kindlad lemmikud.
Või kui ongi, siis pead igasuguse uue muu sika enda jaoks “söödavaks” tegema, olgu see siis vanamuusika või päris uus muusika. Ja sellist positsiooni ei saa ka võtta, et on lood, mida oled palju mänginud ja hakkad neid lihtsalt rutiinist tegema. Kogu aeg tuleb pingutada, et värskus säiliks. Me oleme näiteks mänginud väga palju Pärti. Aga enne iga esinemist tuleb nende teostega jälle proovi teha, leida sinna uus värskus ja siis minna mängima hoiakuga: just sel hetkel on see kõige tähtsam asi ja anda endast maksimum.
Viis aastat tagasi käisime ETV võttegrupiga Los Angeleses ja nägin, kuidas Gustavo Dudamel oma kuulsate Los Angelese Filharmoonikutega harjutas
Pärdi 4. sümfooniat. Nad olid alguses ikka päris hädas, see maailm, kus olulised on ka pausid, oli neile väga võõras. Teil on olnud õnne heliloojaga palju
koostöö teha. Kas meil eestlastena on loomu poolest lihtsam tema muusikat
tajuda?
See pausi tunnetamine on Pärdi puhul väga oluline. Muusika algab vaikusest ja
jätkub läbi pauside. Tegelikult ta seal ei katke, nii et pausi tunnetamine võib tõesti olla raske. Selles mõttes on Pärdi muusikat ohtlik üle interpreteerida, aga
iseenesest on see lihtne – kui pause tun netad, hakkab muusika ise liikuma. Aga kui hakkad seal midagi teistmoodi kujundama või lahti mõtestama,
siis võid leida end vastu seina jooksmas, sest tunned, et asi ei hakka
tööle. Meie oleme Pärdiga nii pikalt koostööd teinud, et midagi jääb ikka sisse, saame aru, kuidas see muusika hingab ja kuidas helilooja seda mõtleb.
Mida see muusikule annab, kui heli looja on ise proovis kohal, seletab ja
parandab ...
Kindlasti annab see informatsiooni heli loojale olulistest küsimustest, et mida
ta seal täpselt tahab kuulda. Pärt on prooviperioodil alati aktiivselt juures, talle
meeldib protsessi ise kujundada. Juhtub sedagi, et kui ta ei ole rahul, annab ta sellest kasvõi enne kontserti teada. Siis võib see ka närvi ajada. Aga kontsertidel tundub, et ta on meiega ikka tavaliselt rahule jäänud.
Kellega heliloojatest olete veel tiheda mat koostööd teinud?
Küllap Pärt ja Tüür ongi põhilised. Viimasel ajal ka Tõnu Kõrvits ja Pēteris Vasks. Nüüd läheme aprillis Vasksi festivalile Cēsisesse.
Kolmandiku aega orkestri ajaloost aas tatel 2003 - 2013 kureeris teie tegemisi
Eri Klas. Millise jälje tema on jätnud?
Eri Klas oli mõjuvõimas persoon ja aitas toona Tallinna linnaga suhtlemisel hoida
fookust, et orkester on ikkagi tähtis. Üks, mida ta meiega tegi, mida keegi teine pole teinud, oli Šostakovitši 14. sümfoonia. Ma imestan, et seda pole siin üldse mängitud, see on puhtalt keelpilli orkestri lugu. Tema tegi sellist muusikat, mis talle südamelähedane oli, nagu ka Schnittket. Aga peadirigenti meil tollal polnud.
Arenesite omapead?
Kas just seda. Sinna jäid ka need keeru lised ajad, kui veerand orkestrist lahkus
Kui olukord paranes, tuli jutt, et Eri Klas on kõigepealt Tallinna Filharmoonia ja Birgitta festivali kunstiline juht, aga oleks vaja kedagi orkestri juurde. Siis tuli
Risto Joost 2013. aastal, väga tahtmist täis ja plaanis igasuguseid asju teha.
Aga meil on rahakott siiski nii õhuke, et väga pikalt plaanida ei saa. Eelarveaasta
linnas algab jaanuarist, orkestri hooaeg septembrist.
Kuidas Tõnu Kaljuste orkestriga töötab? Tõnu Kaljuste panus on väga suur. Tema kavad on alati väga head ja ta pöörab tähelepanu laiemalt kontserdi kui terviku kujundamisele. Mul on isegi tunne, et teatud lugusid interpreteerib ta teadlikult natuke teistmoodi, et tervik toimiks.
See on ainulaadne mõtlemine, ma ei ole seda kellegi teise puhul tajunud – muuta loo kontseptsiooni nii, et kontserdis kui tervikus kuskil pinge kasvaks
või ilmuks hoopis teistsugune nüanss. Ta võib ühte ja sama lugu täitsa erinevaks dirigeerida.
Kaljustel kui ambitsioonikal loojal on oma uued, suured ideed. Loodame, et need
teostuvad, sest pean küll ütlema, et nii head linnapead kultuuri mõttes kui Mihhail Kõlvart, ei ole meil varem olnud.
Kuidas orkestris mängimine sinu elu on mõjutanud? Räägitakse, et lauljad peavad otsustama, kas üritada solisti karjääri või jääda koorilauljaks? Kas kammerorkestris mängimine segab solisti või ansamblimängija karjääri?
Ei, absoluutselt mitte. Ma ütleksin isegi, et ka tänapäeva suures sümfooniaorkestris ei sega see enam. Sellist hoiakut ei saagi võtta. Et üldse orkestrisse tööle saada,
pead väga hästi pilli mängima. Need kaks maailma käivad koos. Käisime sügisel Eesti Festivaliorkestriga Lõuna-Koreas. Triin Ruubel ja Marcel Johannes Kits mängisid Brahmsi topeltkontserti nii, et nad tulid soleerima orkestrist
ja kontserdi teist poolt mängisid orkestris kaasa. See on võimas niimoodi vastu pidada, tean seda omast käest. Olen kunagi seda ka teinud, pinge
langus pärast soolo mängimist on nii suur, et orkestris on selle järel raske end kokku võtta.
Kui häid orkestreid vaadata, siis tipporkestrid nagu Berliini filharmoonikud
tegelikult solistidest koosnevadki. Dirigent on seal ka tegelikult nagu partner. Berliini ja Viini Filharmoonikud pigem valivad endale ise dirigente, kellega
tahavad koos töötada.
Orkestris mängides peab tänapäeval olema valmisolek kammermuusika tasemel,
kõrvad lahti ja kõik tunnetavad muusikat koos. Keegi ei mängi seal lihtsalt ainult
oma partiid.
Mida need 30 aastat Tallinna Kammer orkestris sulle andnud on?
Väga palju loomingulist tööd, põnevaid reise, huvitavaid kohtumisi erinevate dirigentide ja solistidega.
See on ju tegelikult tõepoolest haaravam, kui ainult kammermuusikat
mängida. Selline väike orkester on nagu teistmoodi maailm, kus saab asju teha palju spontaansemalt.
Kui midagi soovida, siis võiks neid põnevaid kohtumisi olla lihtsalt rohkem.
Ja meilgi võiks olla saal, kus publik teab, et nüüd on see nädalapäev, mil saab
tulla Tallinna Kammerorkestrit kuulama. See omakorda avaldaks kindlasti
mõju ka publikuhuvile.
Kui teed seda tööd professionaal selt, pead mõtlema ka sellele, et kuulajal oleks huvitav.
********
Kuidas sina sattusid Tallinna Kammerorkestrisse?
Kaido Kelder: Jõudsin sinna Tallinna konservatooriumi kammerorkestri kaudu, mida vedas toona Jüri Gerretz. Selle tuumikust pani Tõnu Kaljuste 1993. aastal kokku Tallinna Kammerorkestri. Mäletan esimest koosole kut RAMi saalis, kui orkester välja kuulutati.
Sa olid siis konservatooriumi tudeng. Kuidas tundus väljavaade sellisesse orkestrisse tööle tulla?
See oli väga uhke töökoht. Kohe alguses hakkasime plaadistama ECMile.
“Te Deumi” plaadi tutvustustuur oli Zürichis, Pariisis ja Münchenis. Sõite oli
palju, need aitasid ka üle elada tollaseid keerulisi aegu.
Mõni aasta pärast asutamist sai orkestri dirigendiks Juha Kangas. Milline aeg see oli?
Juhaga on pikaaegne koostöö. Igal hooajal on temaga olnud vähemalt üks kontsert. Oleme teinud koos ka kaks plaati: Kalle Randalu ja Mozarti klaverikontserdid
ning Pēteris Vasksi vioola ja tšellokontserdid.
Juha Kangas on Kaustisest pärit ja tal oli koos oma kahe vennaga ansambel Kankaan Pelimannit. Ta on olnud Helsingi Linnaorkestri vioolamängija, aga vast kõige olulisem on tema puhul see, et ta pani 10–11aastastest Kokkola
muusikakooli õpilastest kokku orkestri, millest on tänaseks saanud üks tuntumaid Soome orkestreid.
Tema on meie orkestri kõla väga palju kujundanud, kõla ühte liitnud. Kollektiivis võib olla palju häid män gijaid, aga sellest ei kujune alati head orkestrit. Alguses oli Juha väga range, nii et kõik kartsid. Võeti väga tõsiselt, kui midagi ei tulnud välja. Juha suund või liin, millega ta meid kasvatas, olid kammerorkestri põhiteosed, nagu Schönbergi “Kirgastunud öö”, “Surm ja tütarlaps” Mahleri seades, Straussi “Metamorfoosid”, lisaks Mozarti ja Haydni sümfooniad. Ja siis mängisime muidugi ka uuemat muusikat, eriti soome muusikat.
Juha Kangase väga lähedased sõbrad on heliloojad Pehr Henrik Nordgren ja Pēteris Vasks. Peale selle võib öelda, et Juha Kangas on estofiil. Ta räägib eesti keelt väga hästi. Arvan, et tal on kodus rohkem eestikeelseid kui soomekeelseid raamatuid. Teatud väärtused on nende kaudu, kes on temaga rohkem koostööd teinud, kandunud orkestris edasi ka noorematele.
Tallinna Kammerorkestri liikmed on kõik väga head solistlikud muusikud. Kuidas see orkestriks saamine ja kõla liitmine on toimunud?
Orkester on nagu meeskond. Orkester kasvab ka sõitude ajal, pikkadel tuu
ridel. Kõik need ühised ajaveetmised, tundide kaupa bussides ja lennukites
loksumised, see kõik liidab. Orkester on nagu väike mudel ühiskonnast.
Kas kõik peavad omavahel hästi läbi saama või muidu orkester ei toimi?
Kujunemisjärgus on olnud erinevaid olukordi, erinevad koolkonnad on põrkunud. Aga juhtmängijate puhul peab kõik ikkagi töötama nagu kvartett või kvintett või trio. Vahel öeldakse, et TKO on solistide orkester – ja solisti omadused peavad igaühel tõesti olema. Sa pead kõigega hakkama saama. Eks see nii ongi.
Nooremad mängijad, kes on juurde tulnud, nagu Robert Traksmann ja Siluan
Hirvoja, rääkimata Harry Traksmannist, Leho Karinist, Olga Voronovast ja Laur
Eensalust – kõik nad on võimekad solistid. Terve orkester on oma ainulaadsete kvaliteetide, väärtuste ja kõlaga suuteline väga paljuks.
Kuidas läks nii, et hakkasid rohkem mänedžeritööle keskenduma? Kas ikka mängid edasi ka?
Kui vaja, siis mängin. Aga korraldusliku poole tööd hakkasin tegema 2000. aastast alates. Algul oli mul mitu ametit – kuna bürokraatiat oli vähem, siis oli see
võimalik. Aga olen seda ametit ka nö tudeerinud. Olin Sibeliuse Akadeemia
orkestri juures ühe hooaja praktikal ja käisin kursustel.