_page-0001.jpg)
Age Juurikas 9. juunil Estonia kontserdisaalis sarjas “i nagu interpreet”. Kavas Beethoveni sonaadid nr 3 C-duur, nr 31 As-duur, Wagneri “Tristan ja Isolde” Zoltan Kocsise seades, Liszti sonaat h-moll.
Age Juurikas on pianist, kelle kavad on koostatud oma näo järgi, nad on terviklik artistlik kujund, kus on koos lihvitud väljendus ning pianisti enda kaunis lavakuju. Olen ikka mõelnud, et Age Juurikas kehastab Eesti interpretatsioonikunsti jõulist ja suurejoonelist naisloojat, nagu seda on Martha Argerich, Maria Joao Pires või Mitsuko Uchida. Oma kavad paneb ta kokku nii, et kui seal on Beethoveni sonaadid, Wagner ja Liszt, tekib äkki mingi uus kontekst, mida kibeled kuulama tulla.
Beethoveni 3. sonaati kuulsin Age esituses juba sügistalvisel Beethoveni festivalil ja see oli väljapaistvalt ilmekas ja särav ettekanne. See on Beethoveni varase loomeperioodi teos, energiline, elurõõmus, kus on ootamatult sügavale laskuv, justkui tulevaid aegu aimav aeglane II osa ja isegi Beethoveni kohta erandlikult ülimalt värvikate, vaimukate kujunditega III ja IV osa. Küps ja täiuslik 31. sonaat võimsa fuugaga lõpus oli Age esituses emotsionaalselt tundlik ja väga rikka kõlamaailmaga suur vormiline tervik,
Kontserdi teise poole seade Wagneri “Tristanist ja Isoldest” tõi meelde klaverikunsti kuldaja XIX sajandil, kui Wagneri muusikat jumaldati ning tema oopereid mängiti innukalt kõikvõimalikes klaveriseadetes. Need olid põnevad ajad, mis väärivad meenutamist. Õhtu kulminatsiooniks oli mõistagi Liszti h-moll sonaadi esitus, see teos on pianistil kaua meeltes ja mõtteis olnud. Ta räägib: “Õppisin selle salaja ära 15-aastaselt, aga siis mul seda mängida ei lubatud. Siiski ei suutnud ma sonaadist eemal olla ja tegelesin sellega rohkem kui oma tollase ametliku repertuaariga. Just nimelt tegelesin, sest ahmisin ju samaaegselt ka teose arvatavat alusteksti – Goethe “Fausti”. Need emotsioonid olid nii võimsad, et eelistasin ikka võimalikult tihti põgeneda karmi reaalsuse eest sellesse võlumaailma.” Sonaat h-moll ongi maagiline maailm, mis aga vajab rohkemgi kui nii mõnigi teine suurteos – tõlgendamist. Age Juurikas just seda tegi kõige paremas mõttes. Ta kujundas kõik need Liszti võimsad teemad eredaks, karakteerseks ja kirglikuks, mängis selgeks seosed, see oli suur elustunud romantiline maailm. Siin avaldus suure jõuga romantismi ilu ja kirgastumise filosoofia. Andekas ja tugev kunstnikuisiksus, nagu Age Juurikas, suudab neid aateid kaasaegsesse maailma tuua ja praegusaegset inimest seda mõistma panna.