Kimbuke karikakraid laulupõllul... Tagasivaade XXVIII laulu- ja tantsupeole “Iseoma” läbi laulja, dirigendi ja üldinimliku pilgu
- Emma Johanna Lepasoo
- Jul 17
- 20 min read
Elu on laul, mida laulame koos
kui ka tume on meel.
Elu on laul, mida laulame koos
helgeil hetkedel.
– Mari Kalkun “Elukoor”
Laulupidu, milleks oma kooriga valmistusime ligi aasta aega, on lõppemas. Vihm on lõpuks ometi järgi jäänud, lõpuühendkooride vägi kõlab oma täies hiilguses ja sünnib see laulupeo ime, mida me kõik oleme oodanud. Hirvo Surva palub orkestrantidel püsti tõusta ja “Mu isamaa on minu arm” kõlab a capella kordusesituses eriti pühalikult. See on kindlasti üks selle laulupeo tipp-hetki, kus korraks on kogu rahvas ühel meelel. Isegi vihm otsustas, et enam ei saja.
Näen silmanurgast kõiki tähtsaid inimesi, kes kuuluvad tänase Eesti kultuurilisse kui poliitilisse eliiti. Meeleolud on ülevad. Näen pinkidel istumas üksteise kõrval inimesi, kes on täna kõik ühise eesmärgi nimel väljas.
Hetkeks taban end mõtlemas, et miks ainult täna? Ja ometi väikerahvana meil on seda nii väga vaja tunda, et me hoiame ühte. Mitte ainult kord nelja aasta jooksul, vaid iga päev. Meid on lihtsalt liiga vähe, et taluda veel lisaks maailmas valitsevale kaosele igapäevast vaenu ka oma riigisiseselt. Samas, ei tohiks laulupidu luua lihtsalt lühiajalist oopiumilaadset õndsat mulli, mille joovastuses me kõik paar-kolm päeva unenäoliselt hõljume, kinnitades endile mantrana “kõik on hästi”, kuid mille mõju möödudes hakkame taas ühistranspordis teineteist nügima, porisema või maha tegema. Hakkame taas naabriga õiendama ja teineteist kohtusse kaebama. See on mõttekoht kõigile, et parem inimene tuleks olla iga päev, mitte ainult laulupeo ajal festivalimeeleolus.
Soovin, et see tunne kannaks meid kõiki palju kauem. Kui laulupeol kogetu meid muudab, siis me võiksime selle erakordse laengu võtta kaasa kõik oma igapäeva ellu ja päriselt muuta Eestit paremaks sellega, mis on täna ja praegu meie kätes.
Pean tunnistama, et tänavuse peoga seoses tuli see kukkumine veidi kõrgelt, sest alates 1.juulist tõusnud käibemaksumäär tekitab paljudes kodanikes pahameelt. Petitsioonile selle järjekordse maksutõusu vähendamiseks on andnud oma allkirja laulupeojärgsel nädalal ligi 65 000 inimest, kes tegelikult ei ole nõus sellega, mis praegu Eestis toimub. Neid inimesi ei olnud laulupeol paraku kuulda. Küsin, miks te vaikisite ja kus oli teie hääl?
Laulupidu kulges üldjoontes väga väärikas ja väljapeetud vaimus, kuid siiski oli hetki, mil pikemate kooride kogunemiste pauside vahel võeti üles metsavendade laul ja ühtäkki laulsid kümned tuhanded ühel häälel “ai tsih ai tsah, ai tsah, ai velled, me metsavennad oleme…ai tsih ai tsah ai tsah ai velled, me metsavennad eestlased..” ja samuti mitu tuntud laulu filmist “Viimne reliikvia” kõlas võimsalt “mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa jääb meitele jah meitele jah meitele…” meeskooride spontaansel eestvedamisel, mille tõttu ametlik progamm viimase päeva õhtul kõvasti viibis. Kelmikalt kõlas ka “oi neid kirsina punavaid huuli, tüdruk, ütle mul kust sa need said…” ja kui saabusid lastekoorid, lauldi “maa tuleb täita lastega ja lastelastelastega…”.
Kui lõpuühendkooride eel selline isetekkeline laulmine toimus, oli vaid viivuks tajuda kerget kooride iseseisvumise avangut, mis oli täiesti põhjendatud sellisel keerulisel ajal meid kõiki vaimselt väsitava Ukraina sõja vindumise ja ka siseriiklike protsesside valguses, mis inimesi sügavalt häirivad juba pikemat aega. Isiklikult oleksin oodanud tänavuselt laulupeolt veel rohkem sellist rahvapoolset ärkamist, aga laulupidu on samas ka püha ja ideaalis muidugi apoliitiline sündmus, seega selles kontekstis peab olema väga ettevaatlik, mida ja kuidas väljendada, et tähendusrohket sündmust mitte lörtsida. Ühest küljest oli ehk ilus, et korraks pandi need rasked teemad kõrvale ja fookusesse läks helgus ja ilu. Oluline on see, et me siiski ei põgeneks kollektiivselt karmi reaalsuse eest kuhugi laulupeo fluidumisse, sest vastasel juhul on laulupidu natuke võlts ja mõjub kunstlikult.
Samas, oli hooti siiski tajuda väga võimsaid noote ka ametlikus programmis, eriti meeste esituses, mil valikmeeskoorid esitasid laupäevasel kontserdil Veljo Tormise loo “Sõttaminek” dirigent Peeter Perensi juhatusel. See oli tõeliselt võimas judinaidtekitav elamus ja pani mõtlema tänasele ajale väljaspool laulupidu, kus rahu ja väikeriikide iseseivsus on habras.
Samal päeval veel valikmeeskooride kontserdilt Kuno Kerge juhatusel tähendusrohkete sõnadega rahvalaul Setomaalt “Kiä kuah olt tekk?”, mis ikkagi raputas korralikult koos Ülo Kriguli loodud sümfooniaorkestri seadega. Samuti pühapäevase kontserdi Veljo Tormise “Laulja” Hirvo Surva dirigeerimisel oli võimas elamus, sest pääsesin seda kuulama klaassaali alt pressifotograafide kõrval, kes suurte teleobjektiividega lauljate vahetuid emotsioone püüdsid. Meeste laulus on midagi tohutult vägevat ja liigilauluna on nende esitused üli mõjuvad.
Laste- ja naiskooride esituses on õrnust ja haprust tasakaaluks. Mulle avaldas samuti sügavalt mõju laupäevase valikkooride kontserdi ajal kõlanud Mart Saare sulest “Noore veljo veeritäge” Triin Kochi kindla käe all, mis tuli tohutult hea energiaga koori ja dirigendi sünergias. Istusin kogu valikkooride kontserdi laval, sest oma korda tuli lihtsalt oodata ja keegi vahepeal lavalt ära ei läinud. Valikühendkoorid rivistusid kell seitse õhtul lavale ja olid seal kuni peo viimaste nootideni vapralt.
Täiesti uutmoodi kõrgustesse viis laulja perspektiivist vaimulike rahvalaulude seaded, mida oli kavas üsna palju ja näiteks Pärt Uusbergi loodud teos “Et kiitke Jumalat, kes on nii helde” laupäevase valikühendkooride esituses, mida loo autor ka ise juhatas. Lauljale on see alati väga inspireeriv näha heliloojat ka enda poolt seatud või loodud lugu dirigeerimas. Ka nendes hetkedel sünnib väike laulupeo ime. Kiita tuleb samuti tema kammerkoori “Head ööd, vend”, kes korraldas neljapäeva õhtul Niguliste kirikus spontaanse kontserdi, mis oli rahvast nii täis, et kui sinna kohale jõudsin, ei pääsenudki ilma etteostetud piletita kontserdile.
Sellistel hetkedel nagu on laulupidu ja selle raamistikus toimuvad sündmused kurvastab mind sageli turvateenistujate jäikus, kuid muidugi saan aru, et ka nemad teevad lihtsalt oma tööd ja kardavad kaotada oma kohta, kuid kohati minnakse jäikusega liiale unustades inimlikku mõõdet. Olin ikkagi üsna kurb, sest pärast kuulsin, et seisukohti olnuks küll ja küll… Kuidas nad oma kooriga seda jaksasid, lisaks laulupeole teha hilisõhtune kontsert täissaalile, on muidugi hämmastav. Selliseid algatusi ootaks ka tulevatel aastatel. Et oleks laulupeo raamistikus sündmusi, mis inimesed kokku tooks, kus saab muljeid vahetada.
Seisan XXVIII laulupeo “Iseoma” lõpunootide ajal ideaalses kohas, sest näen nii lauljaid kaare all paremal kui ka publikut vasakul pool ja ka seda, kuidas üle kogu lauluväljau kõrgele tõstetud mobiiltelefonide taskulambikesed helendavad nagu jaanimardikad suveöös. See vaatepilt on unustamatu ja unenäoline. Tean, et see on hetk, mida me kõik oleme nii kaua oodanud ja nüüd on see käes.
Seisan lauljate ja publiku vahel reas kõikide teiste laulupeo kollektiivide dirigentidega, käes kimbuke karikakraid. Selle kimbuga on oma lugu : see lendas mulle sülle kui dirigent Riivo Jõgi, kes oli ühtlasi naiskooridele loodud Räpina kihelkonnast pärit murdekeelse loo “Näio hääl” autor, selle pärast laulu lõpu tänuavaldusi lauljate hulka viskas. Kuna ma ei teadnud, kuhu peo lõpus dirigendid rivistuma peavad, magasin natuke maha need ametlikud kimbujagamised – seega oli hea, et mul oli juba iseomad lilled peos. Liikusin dirigentide sekka lauljate poolt, sest osalesin naiskooride, valiknaiskooride ja segakooride kontsertide ajal peol lauljana samuti. Tundus imelik vaadata pidu kõrvalt, kui ma kogu seda repertuaari juba hästi valdasin ja otsustasin kaasa teha nii palju kui jaksan.
Enne lõpuühendkooride osa kutsuti laulukaare ette publiku ja lauljate piirile seisma kõikide kollektiivide juhendajad, kellele kogu lauluväljaku täis inimesi aplodeeris. Nii erakordne tunne oli tajuda, et ka mulle avaldatakse tänu ja kusagil seal suures mesipuus on ka minu Hellase segakoori lauljad, kellest paljudele on see esimene laulupidu ja suure unistuse täitumine. Imeline tunne on aidata kaasa kellegi jaoks sellisel teekonnal. Muidugi ühest küljest tohutu rõõm. Teisalt kurbus, et nüüd kogesin seda omal nahal, kui palju on dirgendi ametis sellist entusiasmi ja missioonitunde pealt tööd – aga see ei maksa kahjuks arveid. Paljud dirigendid töötavad mitme kooriga, või jagavad ennast 2-3 ametikoha vahel, et oma pere ära toita. Kas see peaks nii olema, küsin murelikult?
Laula, laula suukene,
liigu linnu keelekene,
mõlgu marja meelekene,
ilutse südamekene!
Eks paratamatus on see, et paljud liituvad spetsiaalselt laulupeo aastal mõne koorikollektiiviga, et pääseda laulukaare alla. Niisamuti tantsupeole. Praegu on tekkinud endalgi soov liituda mõne rahvatanstsu rühmaga, sest tanstupeo fenomen tundub ikkagi midagi täiesti müstilist minu kui muusiku jaoks. Seda kogemust kahjuks veel pole, aga suur lugupidamine ja austus on kõikide vastu, kes rahvatantsuga on võtnud vaevaks tegeleda. Sel aastal vedas tantsurahval ilmaga, kes said rõõmsalt päikese käes tantsida.
Laulupeoliste hulgas levisid seevastu naljad, et vihmakeep on nagu meie uus rahvarõivas, sest ilma selleta laulupidu üle elada olnuks üsna keeruline. Vihma kallas nii rongkäigu ajal suurte sahmakatena kui kogu peo vältel. Täiskasvanud elasid selle üle, aga kujutan ette kuidas lastele võis see olla päris ränk katsumus.
Muidugi ühest küljest on vihm hea, sest see omamoodi puhastab. Kuid kui sumpasin punaste kummikutega söögialalt läbi muda nii, et seelik sai alt üsna poriseks, ei olnud see enam eriti lõbus. Mõlema õhtu lõpus tuli riided korralikult pesta ja hommikul kuivatasin seelikut triikraua ja isegi fööniga, et ikka teiseks kontserdiks sama värske ja kuiv riie oleks. Jüri punane. Nii meie koor otsustas ühise riietuse osas, sest ühe sinise rahvarõiva kangast poleks jätkunud kogu koorile, lisaks meestele vestid. Kuna väga pikalt ei olnud teada, kas pääseme laulupeole, jäi koori ühise riietuse tellimine viimasele hetkele. Kooriõe tutvuse kaudu leidsime toreda õmblejanna, kes ülikiirelt reageeris ja u 40 komplekti ühe nädalaga valmis tegi.
Heliseb väljadel, metsas ja mägedel
Paraleelselt aktiveerusid ka minu armsa ETV Tütarlastekoori vilistlased, kellega koos sai tehtud mitmeid proove telemajas. Mis on täiesti fenomenaalne Aarne Saluveeri koori puhul, on see, et projekti korras liituvad lauljad selle koori esimeset lennust, hoides nii järjepidevust nooremate lauljatele eeskujuks olles. Vahel on tulnud proovi kaasa ka beebid ja on olnud ilus näha kõrvalt oma kooriõdede sirgumist emadeks. Samuti oli ülimalt südantsoojendav tutvuda neiuga, kes kannab minu keha mõõtude järgi õmmeldud koorivormi. Kuna need õmbles Aldo Järvsoo, kutsume neid kleite hellitavalt “aldokateks”. Vaadata teda ja minna tagasi nendesse mälestusesse, jagada talle enda kogemusi vanadest aegadest. Selles on midagi ilusat. Siit juba tekibki traditsioon. Me anname midagi edasi. Arvan, et vilistlaste kaasamine on ilus traditsioon ja soovitaksin kooridel alati hoida sidet endiste lauljatega, kaasates neid projektidesse jne.
Laulupeo lõpuakordide ajal on tunne ülev. Minu vasakul käel seisab Reeda Toots, Nuku koori legendaarne juhendaja ja paremal käel Kaie Sauga, Flora koori dirigent. Näen silmanurgast ka oma vana 21.Kooli muusikaõpetajat Lydia Rahulat ja me tervitame teineteist peanoogutuse ja sooja pilguga. Võtame teineteise käevangust kinni ja teeme muusika rütmis mõned kelmikad improviseeritud tantsusammud kui Neeme Järvi juhatab “Kodumaad”. Väga lõbus ja rõõmus tuju valdab meid kõiki.
Esimest korda elus on laulupidu minu jaoks täiesti teisest perspektiivist ja kannan kogu peo vältel jaki servas hõbehalli-sinisekirjut rinnamärki, millega kaasnevad lauluväljakul liikudes nii mõnedki privileegid nagu pääs klaassaali ja spetsiaalselt dirigentide tsunftile mõeldud “hubalasse”, mis kujutab endast väikest valget telki Oru värava lähistel, kuhu varjuda vihma eest ja võtta üks kohvi. Muidugi hinnad on seal samad nagu üldalal, seega mingit soodushinnaga teed või tasuta kohvilauda ei ole. Võileiva ja tee eest käin välja ligi kümme eurot.
Selle osas olen pisut kriitiline, sest dirigendid on selle peo alustalad ja ilma nende missioonitundeta ja tööta seda pidu lihtsalt ei toimuks. Tee ja kohvi võiks olla minu meelest küll tasuta olla sellise pingutuse valguses. Mõtteainet edaspidiseks korraldustiimile, sest dirigenditöö laulupeo aastal on parajalt eneseohverdus. Laulupeo dirigent ei peaks ostma peopäeval viie-eurost kohvi. Anda natukenegi tagasi nendele, tänu kellele see ime saab sündida. Laulupeo korraldajatele kestab kogu protsess circa neli aastat, juhendajatele umbes aasta-poolteist enne suurt pidu. Need tulemused ei sünni üleöö. Koorilauljatele jagatakse ju suppi, mis on elementaarne. Seekord oli söökla pool eriti vägev, valikut oli palju: hernesupp, seljanka, borš nii lihaga kui lihata ja magustoiduks jäätis talongi alusel. Leivaviilu sai ka kõrvale, aga hapukoort paraku mitte. Ilmselt kokkuhoid. Organiseeritud oli kätepesu ja tualetid, seega palju positiivset. Ka söökla-alal toimus üli efektiivne korraldus, kes kuhu istub.
Dirigendi töö köögipoolest
Koori töö muutus aprillis-mais nii intensiivseks, palju oli lisaproove, ettelaulmisi, mis vältasid pikkadesse õhtutundidesse ja mul tuli ajutiselt loobuda millestki teisel rindel, teinekord ka eraelu arvelt kui viisin läbi koorilaagrit nädalavahetusel Laitse Graniitvillas. Aga see oli vältimatu ja see oligi paramatu, sest soovisin koori viia laulupeole ja kanda sellist vastutust isegi koos teise dirigendiga oli suurem kui ma ette nägin.
Kaasasime hääleseadja, endise Estonia teatri solisti Kai Parmase, kelle tugi ja panus laulupeole saamisel oli väga suur meie harrastuskoori puhul. Meil oli mitmeid uusi lauljaid ja kõla tuli ühtlustada igas häälerühmas. Kaasasime ka laulupeo aastal oma koori ühe vaegnägija, kes soovis väga võimalust osaleda laulupeol ja kokkuleppel kooriga sai see võimalikuks. Lisaks oli koori asutaja Aleksander Kaidja andnud oma rolli edasi dirigent Elviira Maasalule ning segakoor Hellase siseelus olid toimunud suured muutused just laulupeole eelneval aastal. Juhtida muutusi pole kerge, kuid õnneks kõik sujus. Aga laulupeole pääsemine on tõesti paras kadalipp.
Lisaks materjali ettevalmistus, klaverisaadete omandamine, pidev kursis olek laulupeo juhtkonna kunstiliste soovidega. Kes pole ise dirigent, siis selgituseks teistele – iga laulu kohta tuleb kaasa juhend, nüansid, taktide kaupa kirjutavad liigijuhid välja täpsustusi, mida kõikide kooride juhendajad üle Eesti peavad jälgima. Nootides võib olla ka mõni väike trükiviga, mille kohta lisatakse parandused, millega dirigent ja lauljad peavad olema kursis. Toimuvad suured seminarid, kus osalemine on üli oluline, selleks, et hiljem laulukaare all kõik koorid üle maa ühiselt muusikast aru saaks, tulevad koorijuhid üle Eesti kokku juba aasta varem, et tutvuda repertuaariga, mis on alati nõudlik ja mille õppimine on ikkagi alati pingutus.
Dirigentidele mõeldud seminaridel lepitakse kokku hingamised, aeglustused, dünaamika ja kõik, mis nooditekstis võib tekitada segadust räägitakse mitmeid kordi üle. Sellel peol oli näiteks Margo Kõlari murdekeelse loo “Oh Aadam, sino essitüs” puhul väga oluline, et kõik mehed, kes seda segakoorides laulsid, hääldaksid murdekeelseid sõnu ühtemoodi ja sõnal “jummal” tuli lisada pehme l-häälik. Seda laulu tuli laulda meestel pikalt ühehäälselt enne naiste liitumist ja samuti pidi insturmentaalne osa, torupilli soolo ja kõik elemendid kenasti kokku kõlama.
Oh, oleks minu olemine
Tervitan kohviku sabas eelmise laulupeo kunstilist juhti Pärt Uusbergi, kes samuti tuleb hubala kohviku järjekorda seisma oma helehallis kostüümis. Mõtlen, et kui kihvt on näha, eriti mehi nendes rahvuslikes kostüümides, peas kaabud, mis päeva pidulikkust veel eriti rõhutavad. Naistel tanud ja pärjad. Iga inimese iseoma tuleb nii selgelt esile. Vestlen paar sõna Kadri Hundiga, kes tõi laulupeole lausa viis kollektiivi! Uskumatu. See tähendab, et ta on läbi töötanud enamiku laulupeo repertuaarist, mis on suht erakordne. Ise töötasin sel aastal läbi kogu naiskooride, valiknaiskooride ja segakooride repertuaari.
Põneva faktina tooksin välja, et Elo Üleoja tõi laulupeole sel aastal rekordarvu st kokku üheksa erinevat koori. Kui püüan oma koormuse ühe koori juhendajana korrutada üheksaga, olen sõnatu. Meeletu austus ja kummardus selliste inimeste ees, kes sellist töömahtu ei karda.
Puhkan hubalas pisut jalga pehmel toolil, et lasta mööda suurem vihmasabin. Igatsen, et saaksin aru, mis laval toimub ja hakkan oma nutitelefonist vaatama paralleelselt ERR otseülekannet, mille helikvaliteet on suurepärane isegi läbi telefoni kõlari. Huvitav on näha ka intervjuusid, mis lähevad küll eetrisse, kuid mida lauluväljakul olles ei kuule. Kuna näen, et mitmed teisedki dirigendid minu lauakese poole kiikavad, tunnen puudust ühest ekraanist dirigentide puhke-alal, et saaks jälgida reaalajas kaare all toimuvat.
Enne meie segakoori grupipildistamist fotograaf Kalev Lilleoruga, lähen korraks kuulama lastekoore, mille liigijuht on mu armas kooliõde Silja Uhs. Hetkel, mil näen teda juhatamas laulupeo dirigendi puldis, tunnen nii suurt rõõmu tema üle, teades tema teekonda rohujuuretasandilt sellesse rolli. Hea on korra olla ka publiku poolel, nii avaneb jälle täiesti uus perspektiiv, saad korraks vaadata seda kõike kõrvalt. Heino Kaljuste “Ringmängulaul”, mida juhatas Kadi Härma, on juba saamas klassikaks. Meenub, et sai seda isegi lauldud kunagi väikese tüdrukuna. Lastesse tuleb palju panustada — sest sealt sirguvad uute pidude juhid.
Kuidas on tunne olla publikus?
Paar aastat tagasi, kui toimus laulupidu “Püha on maa”, oli mul laps veel väike, mistõttu peol ise lauljana ei osalenud. Meenub, et oli koroona-aasta, pileteid polnud saada (neid tuli müüki piiratud kogus) ja selleks, et peole pääseda ronisin isegi üle aia, et ühendkooride hetkel ikkagi kogeda seda laulupeo imet koos kõigi sõpradega, kes olid laval. Ma lihtsalt ei suutnud leppida, et vaatan laulupidu telekast. See tundus kuidagi nii lahja. Kuigi, ka ülekande vaatamisel võib olla oma võlu õigel ajal õiges kohas, ei ole ma seda kunagi teinud. Jah, järele on küll hea vaadata, kuid mitte kunagi ei asendaks ülekanne vahetut kogemust. Ka selle aasta pidu on mul plaanis rahulikult üle vaadata, kuid kuna õues on ilus suveilm, lükkan seda pisut veel edasi. Tahaks kuulata rahulikult kuulata üle kõik laulud ja intervjuud, et veel kihte senistesse teadmistesse juurde tekiks.
Olla publikus on samuti väga eriline, kuid pean siiski tunnistama, et teha see protsess lauljana kaasa kaare all või dirigendina – on natuke erilisem, sest tunned lugusid ja suudad kiiremini nendega suhestuda.
Igatsen, et laulupeo kavas võiks olla palju rohkem publiku kaasamist kooslaulmiseks. Praegu oli suurepärane leid esimese päeva õhtusse Celia Roose eestlaulmisel rahvalaul Tõstamaa kihelkonnast “Ma laulan mere maaks”, millega juhtus huvitav lugu tänavuse laulupeo reedeses valikühendkooride peaproovis.
Tuhanded lauljad on laval valmis, dirigent Tõnu Kaljuste hoiab orkestrit ja koore solistiga koos, kuid mingi hetk avastasid paljud asjaolu, et laulupeo laulikus polegi üldse selle laulu sõnu. Olid mingid sõnad, aga vähem ja teisiti kui reaalselt kõlas.
Kuna tegu oli pika regilauluga ligi 28 rida, siis hakkas proovi ajal kostuma kaare võlvi alt hüüdeid ”me ei kuule sõnu”. Kiire reaktsiooni tulemusel saadeti reede õhtul pärast proovi kõikide valikkooride juhendajatele veel e-maili teel edasi tolle regilaulu kõik värsid, et tagada kooslaulmise ühtsus peo ajal. Hea oli tõesti need sõnad üle lugeda ja isegi rongkäigus sai selle laulu kenasti üles võtta tänu sõnade olemasolule.
Väiksemas seltskonnas on muidugi ilus ja romantiline idee see, kui keegi laulab ees ja teised tulevad loomulikult järgi. Kuid laulupeo olukorras mängivad rolli paraku tegurid nagu distants, tuul, dirigendi nähtavus jpm, mistõttu mida vähem jääb juhuse hooleks, seda parem. Kuigi ülekande jaoks oli see ülimalt vajalik, segasid ERR suured mustad kaamerakraanad kohati dirigendi nähtavust. Minupoolne ettepanek siinkohal telemeeskonnale, oleks selle aspekti peale natuke rohkem mõelda, või tõesti rohkem kaameraga liikuda, sest kogesin olukorda, kus ühe laulu ajal sisuliselt ma ei näinud ikkagi väga pikka aega üldse dirigendi kätt ja pidin laulma lihtsalt teiste järgi. Mul pole head ettepanekut, kuid usaldan professionaale, kes ehk selle peale edaspidi mõtlevad. Kaamerad ei tohiks laval lauljaid segada ega piirata dirigendi nähtavust.
Ära usalda oma kõrvu — vaata dirigenti!
Samuti on hästi huvitav asjaolu, et kui juba kaare all laulad, ei saa mitte keegi usaldada ainult seda, mida kuuled. Kõik helid tulevad nihkega, seal tekivad viivitused ja ainus, mida laulja peab tegema, on vaatama laulupeo dirigendi kätt ja selle järgi täpselt laulma. Sestap on parem kui lauljal on noodid peas.
Ingrid Kõrvits lausa nõudis naiskooride liigiproovis, et laulikud ära pannakse. Kuna olin ka seal, siis võin kinnitada – koheselt läks kogu loo kõla säravaks ja lauljad püsisid häälerühmade kaupa koos kui noodid käest ära pandi. Dirigendil oli kohe lihtsam, kui kõik tuhanded pilgud olid tema poole suunatud, sest nii tekkis kohe ka laulu tekstiline ja tempoline selgus.
Kõige raskem ongi dirigentidel lugudega, milles on ka intrumentaalne osa, sest tuleb tagada, et kõik muusikalised liinid jookseks ilusti kokku. Erakordselt kehva ilma tõttu olid seekord orkestrid tõstetud kaare all veelgi kõrgemale, seega nende kuuldavus oli kohati ikka paras väljakutse kõigile. Kaare all lauldes oli lauljana seekord orkestrit üsna kehvasti kuulda, seega sellest ei olnud lauldes paraku mitte mingit tuge. Isegi Risto Joost pidevalt rõhutas proovis: “Viiuleid ja harfi juurde, palun!”, mis näitas, et ka dirigentidel oli natuke raske kuulda puldist kõiki pille. Orkestrantidelt nõuti seega palju valjemat dünaamikat, et ka vaiksemad lood üldse kõlama hakkaksid.
Eriti säravalt juhtis neid hetki Tõnu Kaljuste, kes proovi ajal lauljate tähelepanu haaramiseks dirigeeris Arvo Pärdi “Eesti hällilaulu” vaid peanoogutustega. Küsisin temalt hiljem, et miks ta nii tegi, sain vastuseks, et ta soovis haarata lauljate tähelepanu ja kontrollida, kas nad ikka on temaga kontaktis. Tõesti hea taktika!
Sain siis aru, et tegelikult selleks, et kõik kokku kõlab, ei ole üldse palju vaja, vaid üli oluline ongi kõikide lauljate fookus, kooslaulmise täpsus ja kontakt dirigendiga. Laulupeo dirigent peab olema üli kindla käega, et näidata eri hääleliikide sisseastumisi. Vastasel juhul toimuvad hilinemised ja nihked ja näiteks Toomas Volli juhatusel kõlanud Rasmus Puuri lugu “Oh, oleks minu olemine” Siberi rahvalaulu põhjal, otsis peaproovis üsna kaua õiget tempot. Küll läksid aldid liiga “jooksma” ja küll hilines orkester.
Kiiremate lugudega on kohati laulupeol raske, sest kõik peab olema üli täpne ja dirigendil on selle õnnestumisel suur kaal. Eriti kihvilt tuli sel korral Triin Kochi juhatusel “Tuljak”, mis läks kordusel laulupeo teise pühapäevase kontserdi ühendkooride osas kordusele. Lauljate tungival soovil kiiremini kui esimene kord. Olin täiesti lummatud, kuidas nii tempokalt see lugu õnnestus kümnete tuhandete “Mannide” ja “Tõnnide” esituses. Selle nimel oli nähtud palju vaeva ja Triin tõestas ennast väga kindlakäelise laulupeo-dirigendina, et see ime üldse juhtuda sai. Näha oli tema siirast emotsioonist, et laulukaare all toimunud kordusesitus lõi teda ennastki täiesti pahviks. Põhjusega. Lauljad olidki fantastilised ja võtsid end sellel hetkel tohutu jõuga kokku, hoolimata väsimusest ja mitu päeva kestnud proovidest-rongkäigust, vihmast ja väsimusest.
Quo vadis?
Noorte pealekasv toimub, kuid siiski pole olukord nii roosiline. Dirigendi amet võib tunduda prestiižne, aga vaid väljastpoolt. Ja sellest tuleb rääkida. Seda teha ei ole kerge ja ettevaatlikult on seda aeg-ajalt tehtud. Uusi dirigente tuleb peale üsna vähe ja sotsiaalmajanduslikud garantiid selles ametis ei ole tänaseni üldse tagatud noortele, kes sellele teekonnale lähevad. Ingrid Mänd ja Koorijuhtide Liit on algatanud liikumise “Koorijuht on elukutse” (viide: https://koorijuht.ee/blog/21), et tõstatada rohkem teadlikkust dirigendi elukutsest ja palgaarvestusest. Suur võit on juba see, kui koorijuhi palk võrdsustatakse mõnel pool muusikaõpetaja ametiga sarnaselt.
Kuid siinkohal ei piisa paraku ainult tsunfti oma õhinapõhisest liikumisest või paarist üksiküritaja arvamusartiklist meedias, vaid oleks vaja palju suuremat sekkumist riiklikult tasandil. Missioonitunne on muidugi üli oluline, kuid sellega arveid ei maksa ja samuti on väga keeruline saada ravikindlustust või ka hiljem elus pensioni. Paljud lausa eeldavad, et koorijuht teeb tasuta tööd. Paraku kohati ka koorilauljad ise. Tean, et see kõlab absurdselt, kuid nii paraku on. Koorijuhi ametit peetakse iseenesestmõistetavaks, kuid neid inimesi ei ole üldse palju. Eriti selgeks saigi see lauluväljakul kui oma silmaga nägin kui vähe meid on, kes jaksavad seda kõike vedada. Selleks, et toime tulla, võetakse sageli mitu koori korraga juhtida ja koormus läheb väga suureks. Nii on aga koorijuhil suur oht läbi põleda või tekivad muud terviseprobleemid.
Paljudel dirigentidel on töötasu väga madal endiselt ja väga palju tööaega on selline, mida ei saa mõõta. Väga palju on nähtamatut tööd, mida ei tasustata. Isegi kui proov toimub 1-2 korda nädalas, mõtlevad dirigendid sellele juba mitu päeva varem, et proovide sisu ette valmistada. Kontserdikavad pannakse paika juba väga varakult, lisaks repertuaari otsimine koorile, mis oleks ühtlasi nii huvitav, kui ka jõukohane, samas arendav ja ka meeldiks inimestele laulda.
Riho Rõõmus, kes on kogu elu olnud lauluväljakuga tihedalt seotud, korraldanud legendaarseid Õllesummereid, ütles mulle, et oleks vaja lausa laulupeo seadust, mis sätestaks kogu selle struktuuri ja tagaks järjepidevuse üle aegade. Olen temaga nõus. Seda oleks hädasti vaja kui soovime selle traditsiooni edasikandumist läbi põlvkondade. Ootan siinkohal tõesti suuremat kommunikatsiooni ja otsuseid, sest praegune süsteem ei ole jätkusuutlik.
Kui mina alles noor veel olin
Vaatan täna kõike täiesti teistmoodi võrreldes ajaga kui olin väike tüdruk ja laulsin Ellerheina mudilaskooriga 2002 suvel seal samas esimest korda. Meenuvad laulureadki: “Toa teeks ma endal tamme alla, linnud laulaks seal mul tasahilja…”
Mäletan, et seisin kooriõdedega ühe Mere värava poolse puu all, mul oli seljas vihmakeep ja ootasin peaproovi lõpus oma vanaisa, kes mulle järgi tuli. Kui ta saabus, sain elu rõõmsaima uudise: “Emma, sulle sündis täna õde”. Miskipärast on see tolle peo eredaim mälestus. Kuigi muidugi ma mäletan ka laulupidu ennast, on mällu sööbinud väga eredalt elu esimene rongkäik ja vihm.
Tookord oli imeilus sõita koos vanaisa autoga otse laulukaare alt sünnitusmajja tervitama ema ja oma vastsündinud õde, kes nüüd täna on 23-aastane ja astub tuleval aastal ülikoolis juba magistrantuuri.
Kuidas aeg ikka lendab! Varsti tulevad juba minu pojal esimesed laulupeod.
Seisame alati oma õpetajate õlgadel
Laulupidu toimumise rütm annab võimaluse ka meie endi elude erinevaid etappe kokku võtta. Vanaisa ma täna kallistada ei saa, kuid kui vaatan üles taevasse, naeratab ta mulle sealt nagu ka minu kadunud dirigeerimise õppejõud prof. Jüri Rent, kelle klassis kolm aastat õppisin. Ta kogu aeg ütles, et “Emma, sinust saaks hea dirigendi.” Aga mul läks seitse aastat aega, enne kui tema sõnu mõistsin. Arvasin toona, et ta niisama tegi nalja. Aga hetkel mil olime kooriga see kevad saanud teate, et pääseme laulupeole, sain aru, et ju õpetaja Jüri juba siis kogenud pedagoogina nägi minus mingit potentsiaali varem, mida ma ise noore muusikaakadeemia tudengina ei tajunud. Jüri enne oma surma palus mind, et kui teda enam ei ole, et ma läheksin ja räägiksin talle, kuidas Eestil läheb. Ta oli erakordselt aateline mees ja muretses pidevalt meie riigi oleviku ja tuleviku pärast.
Laulupeo tuules sünnivad lood
Ma arvangi, et laulu- ja tantsupidu on igaühe jaoks mitmetasandiline. Vaid ühe osa sellest kõigest moodustab muusika ja tants. Ülejäänud osa on kõik need teised hetked selles ajaraamistikus, mis omakorda juhtub laulupeo ajal, muutub pisut maagiliseks. Vestlused, kohtumised ja jagamised. Öised jalutuskäigud koorikaaslastega linna. Erilised ühistranspordis sõitmised. On mitmeid teateid tulnud kihlumisest tantsupeol. Kuid on ka traagikat, on ka hetki, kus hüütakse “arsti, arsti” ja igaühe jaoks ei lõppe laulupidu nii helgelt. Tänud südamest arstidele, kes kiirelt reageerisid, kui nii mõnigi peoline vajas viivitamatut abi. Tunnen ka isiklikult inimest, kes pidi laulupeo peaproovist minema haiglasse ja taastus seal kogu peo vältel. Laulupidu paneb proovile kogu vaimu ja füüsise. Eriti vanematel inimestel.
Laulupidu annab võimalust näha spontaanselt inimesi, kellega iga päev ei kohtu. Näiteks minu jaoks oli hästi tore trehvamine tuttava näitlejanna Karmen Karusega, kellega koos käisime laulupeo suppi söömas. Seal omakorda nägin Siim Aimlat, kellega koos tegime nalja, et laulupeol võiks kõik kanda spetsiaalselt laulupeo-stiilis kalipsot. Need on need hetked, naljad, mida muidu üldse ei teki. Või jooksedki kokku kusagil järjekorras kellegagi, keda pole ammu näinud. Kes kohtab peol naabrit või miks mitte ka vana (või lausa uut) armastust.
Mõni avastab end hiljem mõne suure meediaväljaande fotogaleriist või lausa suurelt ekraanilt, juhuslikult või saadab sulle mõni kontserdikorraldaja hiljem fotojäädvustuse WhatsUppi sõnumitesse “Hei Emma, tore oli näha sind rongkäigus”. See kõik lisab laulupeole vürtsi lisaks muusikale. Me loome tugevaid ühendusi ja saame isegi spontaanselt tänada laulude autoreid, miks mitte ka hea õnne korral isegi presidendile tere öelda. Mul avanes personaalselt öelda aitäh poetess Kristiina Ehinile, kelle loomingu austaja olen olnud pikka aega.
Saame kokku Gustav Ernesaksa juures
Päris peo lõpus kogunesime ETV tütarlastekooriga ühiseks pildiks koos ameerikast kohale tulnud Piedmont East Bay Children’s Choir kooriga, kellega on väga pikaajaline koostöö ja suhted. Koor majutus eesti peredes ning Gustav Ernesaksa kuju juures tekkis spontaanne ühislaulmine, kus ETV tütarlastekoor moodustas välismaa koori ümber ringi ja lauldi ühiselt Olav Ehala “Vaid see on armastus” ühise sõpruse märgiks. Samuti laulupeol lastekooride esituses kõlanud “Kust tunnen kodu”. Samuti jagas dirigent Aarne Saluveer oma uhkest tammeokstest pärja küljest igale lauljale ühe tammelehe, mis oli imearmas žest pärast südamlikku tänukõnet. Need olid ilusad ja erilised hetked.
Kokku osales laulupeol 14 välismaalaste kollektiivi ligi viiesaja lauljaga. Samuti tervitasime peol väliseestlaste kollektiive: laulupeol ligi 1067 lauljat 31st kollektiivist ja tantsupeole oli saabunud üleilma lausa 546 rahvatantsijat.
Järelpidu Oru hotelli fuajees
Esimese laupeo valikkooride kontserdi järel tundsin, et vajan pisut sooja enne kui koju liigun. Läksin Oru hotelli fuajeesse, kus võtsin sooja tee ja sain tuttavaks ühe Rakvere koorijuhiga, kellel oli seljas vahva loosungiga särk “ Mulle tundub, et täna ma … meeskoorin”. Veel jagas keegi sotsiaalmeedias Jaak Juske poolt postitatud fraasi: Laulupidu on nagu sibul – koorid ja koorid ja pärast kõik nutavad.
Päev oli olnud metsikult pikk. Inimlikult oli hea jagada, muljetada tundmatu kolleegiga, kellega pikemal vestlusel selgus, et nii mõndagi tuttavat on meil ühist nagu Eestis ikka. Nagu paljud ütlevad, et on ju laulupidu nagu üks suur suguvõsa kokkutulek. Selgus, et kui tahta Oru hotellis tuba laulupeo ajaks, tuleks broneering teha hiljemalt pool aastat ette kui mitte rohkem.
Sina oled kullatera…
Kuna juba eelmine suvi ka ETV tütarlastekoor pakkus vilistlastele võimalust liituda laulupeoks projektikorras, kasutasin ka seda võimalust, sest naiskooride lood on alati nii erilised ja ma ei tahtnud sellest ilma jääda. Ja suvel ma veel ei teadnud, et minust saab ka dirigent, sest see juhtus alles hilisügisel. Kuid peo lähenedes, sain aru, millesse olen end mässinud: osalesin kolmes liigis lauljana, st naiskoorides, valiknaiskoorides ja segakoorides. Alguses tundus see tehtav, kuid proovide logistika oli üpriski keeruline hallata, et kus, kellega ja millal pead olema.
Ainuüksi segakoori laule, mida juhendada oli laulikus koos hümniga kokku 12. Selleks, et töö oleks efektiivsem jagasime need vastutusalad dirigent Elviira Maasaluga kenasti ära, et oleks meil mõlemal aega minna iga looga rohkem süvitsi. Segakoori juhendajad teevad sageli ju proovi alguses naiste ja meestega eraldi proove. Mind kutsutigi koorile laulupeo aastal appi, et lugude õppimine oleks efektiivsem ja et proovi aega saaks maksimaalselt ära kasutada nii, et kui lõpuks kokku laulame, on juba häälerühmadel rohkem kindlust.
Laula, laula, laula,
laula, laula, laula,
laula, laula, laula!
Laula, laula, laula,
laula, laula, laula,
laula, laula, laula!
Oli paras katsumus teha kaasa kõik need ettevalmistused, ettelaulmised ja ühised proovi lauluväljakul kõikide nende kooridega. Nägin lauljaid, kes olid lausa välja printinud asjalikud tabelid, sest rivistumise aeg oli alati pisut varem, seega laulupeo suurte eelproovide ajal tuli alati varuda palju aega. Vahemaad pole küll suured, aga kui sul on ikkagi tuhanded inimesed, kes lähevad sinna, kuhu sinagi, on viivitused ja seisakud täiesti vältimatud. Näiteks meenub hetk, kui soovisime teha segakooriga ühispilti ja ootasime ühte koorivenda, kes ütles, et “on kümne minuti pärast kohal”. Kuid selles inimeste meres ei saa nii ruttu kuhugi jõuda, seega kümnest minutist saab kiiresti pool tundi ja nii juhtuski, et üks meie koorivend ei saanudki ühispildile, sest me pidime hakkama juba liikuma lavale.
Inimesed, kes osalevad mitmes kollektiivis, taandatakse ja nii tegelikult juhtus ka minuga, et oma käepaelad-toidutalongid sain ETV tütarlastekoorilt, kuna olin sinna varem registreeritud. Dirigendi rinnamärgi aga sain muidugi teise kollektiivi poolt, keda ise juhendasin. See süsteem on hea, sest paljud lauljad-tantsijad osalevad mitmetes kollektiivides ja see tagab, et ei tekiks topelt arvestusi. Kuigi eks pisut segadust see tekitab.
Enne läbimäng, pärast läbimärg
Paras katsumus oli see, mida paljud ei tea. Laupäeva hommikul (pärast kaks päeva väldanud ühiseid proove lauluväljakul) toimus valikkooride õhtuse kontserdi läbimäng. Too hommik tuli ärgata vara, tormata kiirelt lauluväljakule, rivistuda aegsasti ja proov algas suhteliselt täpselt kell 9:20. Seega kõik valikkooride lauljad tegid läbi mitmetunnise läbimängu enne rongkäiku!
Hommikul oli ilm enam-vähem, kuid vahetult pärast proovi algas metsik sadu, seega paljud meist said läbimärjaks veel enne rongkäigu algust. Tegingi siis nalja pärast, et “enne läbimäng, pärast läbimärg”. Aga mul oligi vaja kiirelt tuhiseda Boldi tõukerattaga koju, et ennast rongkäiguks valmis sättida, mis tähendas sisuliselt juuste kuivatamist ja seda, et rongkäiguks tuli juba jalga panna kummikud, sest valged tennised olid läbi vettinud. Punased kummikud olid kuum kaup ka mitmete teiste seas, sest unistus kuivadest jalgadest oli põhiline, et see päev üle elada, mida tungivalt soovitasid ka laulupeo korraldajad. Kilekeep oli kuum kaup ja nalja tegid lõbusad pakendikeskuse reklaamid sel teemal. Nad ikka oskavad oma kaupa alati nii lõbusalt müüa. Soetasin endalegi kolme euriga. Vastupidavama keebi eest tuli välja käia kakskümmend seitse eurot. Seal oli lausa laulupeo ametlik värviline logo. Kuid ma ei näinud mõtet seda osta, vaid soetasin hoopis laulupeo sümboolikaga mugava õlakoti, mis pidas väga hästi vastu ja oli praktiline, et hoiustada veepudelit ja noodiraamatut.
Valikkooride kontsert algas circa 19.30 ja vältas hiliste tundideni, seega paljud jõudsid koju alles keskööks. Päev on tõesti pikk ja nõudis osalistelt sitkust ja vastupidavust nii vaimus kui füüsises. Ei tea, kuidas oli teistel, aga ise toibusin laulupeost umbes kolm päeva. Ja nüüd kui nädal on möödas, suudan alles teha kokkuvõtteid, sest olen saanud veidi tekkinud muljeid seedida. Ja nendes eri rollides oli muljeid ja mõtteid väga palju.
Kuna kogu see protsess neljapäevast pühapäevani oli kaunis intensiivne, siis tajusingi, kuidas tegelikult esmaspäeva saabus meeletu pingelangus. On võtnud ikkagi mitu päeva aega, et sellest kõigest toibuda ja argiellu naaseda. Püüan sõnadesse panna seda, kuidas ennast tunnen – see on suht võimatu. Püüan tajuda, kuidas võivad end tunda laulu-ja tantsupeo kunstilised juhid, kellel oli meeletu vastutus ja lähem korraldusmeeskond, ligi 400 vabatahtlikku. Eri rolle seoses selle peoga oli väga palju, millest tekib justkui ühiskonna mini-mudel meedikutest, toitlustajate ja korrakaitsjateni.
Ma arvan, et kui me võtaksime laulupeo mudeli, vaimsuse ja traditsiooni kaasa oma igapäeva ellu, poliitikasse, muusikavaldkonda, kultuuri, meditsiini ja julgeolekusse, siis tagaksime oma riigi püsimajäämise läbi aegade.
Elu on laul, mida laulame koos
iga päev õppides.
Elu on laul, mida laulame koos
elukoorides!
