Search

Joel Remmel: Mind on kasvatatud inimestest parimat uskuma


FOTO SCANPIX / ERKI PÄRNAKU / ÕHTULEHT

Võtsin Muusika pakkumise teha intervjuu Joel Remmeliga tänuliku meelega vastu, sest Joeliga on alati kosutav koos musitseerida või ka niisama asju arutada. Ta on arukas! Ja südamlik. Kohtume Joeliga tema vastremonditud Pelgulinna korteris, tema “päris esimeses oma kodus,” nagu ta ütleb. Loomulikult on tal siin pianiino ja loomulikult mängib ta mu palvel, alustuseks kõlab svingiv “Kevad”, pala tema ilmuvalt plaadilt, nii sobilik sel kevade algamise ajal …

Ütlen, et see tuletab mulle meelde lugu “When The Saints Go Marching In”. “Mulle tuletab see meelde seda lugu: “… jaa, jaa, on tore see, et on jälle pühapäev!…,” laulab Joel. Naerame ja sätime end valmis pikemaks jutuajamiseks.


Joel, küll tahaks, et ei peaks rääkima sest koroona-aja agooniast muusikute jaoks, ometi on see olukord juba aastajagu peamist tooni, või võiks öelda lausa “burdooni” andnud ning nähtavasti on igas kriisis, muutuses ka arenemisevõimalus. Kes mõtleb lausa uue ameti omandamisele, kes nii-öelda viskab pilli põõsasse ega leia eneses motivatsiooni harjutada, kui pole esinemisi, kes on ekstra tubli ja harjutab põhimõtteliselt iga päev, lootuses ja enesedistsipliini hoidmiseks. Tegusamad noored püüavad midagi kirjutada, salvestada, et muusika ikkagi ei vaibuks. Sina kuulud küll nende hakkajamate sekka – sinu tegemisi jälgides nagu polekski palju muutunud. Oled ka sel talvel salvestanud oma uue plaadi materjali, mida aprillis esitled. Millised on sinu tunded praegu, kas meeleolud kõiguvad ka ebakindlust tundes? Või kuidas oled säilitanud innustust?

Möödunud aasta on olnud vaieldamatult erinev varasematest. Minu põlvkonna inimesed pole varem taolist piirangutega elu kogenud ja sellega harjumine on paras katsumus. Kahtlemata on võimalik leida palju positiivseid aspekte, mis tavarutiinis toimetades esile ei pääse, kuid eks väljakutsed nii isikliku kui tööelu joonel hoidmisel on sageli esiplaanil ja positiivseid mõtteid peab aeg-ajalt nii-öelda jõuga esile kutsuma. Mis puudutab meeleolude kõikumist, siis see on loomeinimestel ilmselt paratamatu, kuna ka kriisivabal ajal otsime ju enda ümber neid võnkeid ja suundumusi, mis on olulised ja vajavad peegeldamist. Selles suhtes võib öelda, et mingi ettevalmistus justkui on olemas, et praeguses ajas edukalt toime tulla, aga kuna üldine teadmatus tuleviku osas väsitab üsna kiiresti ära, siis on vaja sidusamaid tugipunkte, kellele-millele toetuda. Praktilise poole pealt on olnud oluline tekitada rutiin, et toimetamine ikka jätkuks. Pöörded on lihtsalt alla läinud, aga mootor tuleb säästlikul režiimil käimas hoida. Eks eelmise suve hoogne tegutsemine andis lootust ja julgust uuteks ettevõtmisteks, ka albumi salvestamiseks, kuid vaadates tagasi viimasele paarile kuule, on see teadmatus ilmselt kasuks tulnud – kui oleks kõiki keerukusi ette näinud, poleks ehk algust teinudki ja lükanud plaanid veidi edasi.


Oled üks tegusamaid jazzmuusikuid Eestis. Tegeled jõudsalt oma muusikaga, omanimelise trioga, aga sind jätkub ka teiste jaoks – oled hinnatud ja oodatud pianist erinevates koosseisudes. Kas vaheldusrikkus annab su oma muusikale midagi juurde või ideaalis tahaksid pühenduda vaid omaloomingule?

Tunnen, et vaheldusrikkus – erinevad projektid ja kaasalöömised eriilmelistes ettevõtmistes – aitavad hoida vormi ja annavad särtsu, et enda asjadega tegeleda. Kindlasti on oluline faktor ka see, et paljudes projektides ei pea olema see viimne otsustaja, kes ütleb, kuidas jääb. Kuivõrd oma muusika puhul jääb see lõppsõna mulle, siis ilmselt väsiksin väga ära, kaotaksin selle sära, kui peaksin päevast päeva loomingulisi otsuseid langetama. Hetkel tunduvad need olevat kenasti tasakaalus – on nii kaasalöömise rõõmu kui eestvedamise vaeva. Kindlasti õpib teistega koos töötades rohkem enda kohta, mis siis ka loomingus väljendub.


Tingimused on harva ideaalsed. See oleks privileeg, pühenduda vaid oma loomele. Aga tihti on elus nõnda, et kui võimalused on olemas, siis me ei oska neid hinnata, võtame neid iseenesestmõistetavalt. Alles siis, kui olud lähevad kehvaks, meilt võetakse midagi ära, hakkame mõtlema, heal juhul õpime tänulikkust ...

Nii ta kipub olema jah. Aeg-ajalt tunneme end käsist-jalust seotuna kõigi nende ettevõtmistega, kus tuleb lihtsalt oma osa parimal viisil teha ja usaldada tervik kellegi teise kätte. Vahel hiilib ligi ka tundmus, et ise ju teaks, oskaks paremini. Need tundmised kõik on loomulikud, ei tohi lihtsalt lasta neil liialt võimust võtta. Ka niivõrd palju muusikaväliseid aspekte on teinekord määrava tähtsusega, kõike ei saa üksnes laval toimuvale taandada. Selle kõige jaoks ongi vaja tarkust, et tähelepanu õigel ajal õigele asjale suunata.

Veel möödunud aasta alguses ei kujutanud ette, et koosmusitseerimine ühes ruumis võib olla nii suur privileeg. Eks loomulikult avanevad ka uued võimalused, aga muusikuna, eriti jazzmuusikuna on see koosmäng eluliselt oluline. Nagu hingamine. Liiga kaua hinge kinni hoida ju ei suuda. Ja kui jälle saab üle pika aja koos musitseerida, siis on see ikka äärmiselt mõnus kogemus.

Philly Joe's. FOTO RENE JAKOBSON

Sama on ju inimsuhetega. Tihti me ei oska inimesigi hinnata, enne kui on hilja...

Kõik, mida võtame iseenesestmõistetavana, võib ühel hetkel meid üllatada. Ja pigem mitte positiivses mõttes. Eks see tajumine, teadlikkus tuleb aastatega ja läbielamistega. Ja mõnikord viisil, mis võib meie ego pihta päris kõvasti lüüa. Kui ikkagi enda vastu aus olla ja avastada, et oleme mõnd inimest kasutanud lihtsalt vahendina millegi saavutamiseks, siis see loksutab nii mõneski mõttes asju paika. Individualistlikus maailmas õpetatakse meile päev-päevalt muudkui enda eest hoolitsema ja pürgima üha edukama, parema, sõltumatuma elu suunas. Kui selle kõige juures läheb kaotsi inimene meie kõrval kui väärtus, siis tundub mulle, et meie saavutusedki muutuvad tegelikult väärtusetuks. See tõdemus pole midagi sellist, mis ühel päeval meile selgeks saab ja siis ongi elu lõpuni hästi. Pigem on see igapäevane otsustamine, et vaadata enda ümber ja väärtustada lähedasi, töökaaslasi, ka võõraid inimesi. Mitte üksnes neid olukordi, mis meile kuidagi kasu toovad.


Sa oled väga sügavalt mõtlev ja peensusi tajuv noor mees. Sa ei ela ainult oma loomemulli sees, vaid mõtled aktiivselt kaasa ka ühiskondlikel teemadel. Vaatamata oma noorusele on sinu väärtused ajatud, oled pigem konservatiivsete vaadetega. Heas mõttes, Joel! Millele praeguses ajas mõtled, mis sulle ühiskonnas kõige rohkem korda läheb, mis su südant valutama paneb?

Mulle paistab üha enam, et kapseldume omaenda õigustustesse ja minimaailmadesse, ei näe enam kaasmaalasi enda kõrval. Eks loomulikult praegune kriis ja omaette hoidmine seda kõike ka võimendab, aga see eestlaste meie-tunne, mis kord aastate tagant jälle laulukaare alt läbi kumab, kaotab oma mõju üha kiiremini. Elujärg läheb muudkui paremaks, aga üksteise mõistmine järjest kesisemaks. Võimalik, et tegu on ühiskondlike kasvuraskustega. Kui viimased 30 aastat on pidevalt parema elu nimel lõpmatult rügatud, siis nüüd on ühiskondlikule areenile jõudnud ka väärtusküsimused. Oma senisele elule tagasi vaadates tundub, et 1990. aastatel oli elujärge parandada üsna ühine igatsus. Uue aastatuhande esimene kümnend seda teatud määral juba ka tõi. Viimase kümne aasta jooksul jätkunud pidev pürgimine jõukuse poole on paljudele inimestele muutunud vastuvõetamatuks. Seda mõistmist enam ühiskondlikult ei paista, et arvestatava osa kaasmaalaste jaoks võibolla pole järgmised sammud majanduskasvu nimel enam seda kõike väärt. Igatsetakse lihtsust, rohkem vabadust ja väärtuspõhist kindlust. Kindlasti tuleb need asjad ühiskondlikult läbi

vaielda. Muidu kasvab lõhestumine veelgi.


Sul on väga kokkuhoidev ning vaimne pere ja usun, et paljud väärtushinnagud oled just kodunt kaasa saanud. Millest te oma isa, Taavo Remmeliga peamiselt räägite, millised õpetused meenuvad esimesena, kas pigem muusikalised või pigem elufilosoofilist laadi – või ei saa siiski neid teemasid eristada, kõik on kõigega seotud? Nii nagu su muusika võiks ideaalis peegeldada su eluhoiakuid, ideaale ...

Isaga on selles mõttes lihtne, et talle meeldib rääkida peaaegu kõigest. Kuna teda ennast huvitavad ka nii erinevad teemad, siis leiab neid ühiseid jututeemasid alati. Ja vahva on ka uusi teemasid sisse tuua. Kui muusikast räägime, siis ikka räägime laiemalt elust ka. Harva on nii, et mõned kitsad ja spetsiifilised teemad pikalt “lauale” jäävad. Oleme isaga selles osas sama meelt, et muusiku puhul on ilmselt üks olulisemaid asju isiksus. Eriti kui mõelda improvisatsioonile – me ju jutustame lugu, oma kogemusi, mängime tükikesi iseendast. Ja seal juba tuleb lisaks tehnilisele võimekusele mängu üldine arusaamine ja elutunnetus. Põnevad raamatud on sageli allikaks, kust ammutada uusi mõtteid. Viimasel ajal oleme taas hakanud malet mängima, mida lapsepõlves ikka tegime. Aga ka lihtsalt koos veedetud aeg perega – mõistan, et see on üha olulisem.

Kodukontsert oma trioga "Jazzkaarel" 2019. aastal. FOTO RENE JAKOBSON

Su trio muusika on üha enam traditsioone järgiv, vähem eksperimenteeriv. Kohati on see lihtsalt ilus. Lihtne ja ilus. Selle puhta ilu vahele jällegi mõni uptempo’s svingiv, vanakooli austav pala ... Nimetaksid ehk oma eeskujusid jazzis? Ning vaadates oma kujunemisteekonnale, mis on need verstapostid, mis sind suunasid?

Esimeseks suuremaks mõjutajaks oli kindlasti Esbjörn Svenssoni trio, keda kuulasin nooruses ikkagi väga palju. Sinna kõrvale ilmus ühel hetkel aktiivsemalt Bill Evans ja ka Brad Mehldau. Mõni aasta hiljem ka Keith Jarrett. Läbivalt on nende aastate jooksul olnud suureks mõjutajaks Herbie Hancock. Pigem sellise kasvava mõjuga. Lisaks pianistidele on loomulikult ka palju muud muusikat, mis pidevalt suunab. Viimasel ajal üha enam ka gospelmuusika, mis tõepoolest sügavamalt kõnetab, ja ka traditsiooniline jazz.


Ka su noorem vend Heikko, kes on samuti su trios, armastab ka just vanakooli jazzi – ta nägu läheb alati naerule, kui saab svingida! Kas vennaga on muusikalistes küsimustes või maitses ka lahknevusi?

Heikko on jah veidi reljeefsema väljenduslaadiga, mis lööb välja ka muusikamaitses. Eks Soomes elamine ja õppimine on teda muusikaliselt palju karastanud ja mõjutanud. Meil siin on pigem selline pehmem lähenemine, kus individuaalsus ja originaalsus on soositud ja käsitööoskus võib olla liialt põhjendamatult tagaplaanile jäetud. Kuna oleme Heikkoga ikkagi koos üles kasvanud, siis on see muusikaline maitse üsna samalaadne. Tema tutvustab mulle traditsioonilisi asju, mina jällegi teinekord mõnd hoopis popilikku või indie-sugemetega muusikat. Ja eks selline teineteise täiendamine toimub pidevalt.


Te olete väga erinevad loomenatuurid, sina organiseeritum ja mõistlikum, tema väga tundelist ja impulsiivset laadi, samas tasakaalustate teineteist suurepäraselt! Kas mäletad teie esimesi koosesinemisi?

Päris selgelt meeles ei ole, millal esimest korda koos laval olime. Ilmselt oli see kirikus, kus ma noortekoori saatsin ja Heikko ühel hetkel basskitarri kätte võttis. Sinna kõrvale ilmusid peagi ka ülesastumised Clazzis ja muudel lavadel. Kuigi tegelikult on üsna keeruline seda algust meenutada, kuivõrd kõik see toimus nii orgaaniliselt ja praegu tagasi mõeldes tundub, nagu oleksime terve elu koos musitseerinud.


Su muusikas on alati sees kummardus Jumalale, vahel otseselt vaimulikus palas, aga nähtavasti igas esituses.

Kasvanud kristlikus peres, on usk su tugi ja tasakaal. See vist annab sulle kindluse ja usalduse, ka veendumuse nii muusikuna kui inimesena üldiselt. Tihtilugu tundliku närviga loomenatuuridel napib just seda – (enese)kindlusetunnet. Tean väga andekaid muusikuid, kes ei jõuagi selle sisemise veendumuseni, et see muusika või esitus oleks piisavalt hea ... Milles see põhjus võiks olla? Ehk ollakse enese suhtes liiga nõudlikud ning ei osata näha annet kui taevalikku kingitust, peetakse seda väga enesest lähtuvaks ja tihti pingutatakse enesekriitikaga üle? Kuidas sinul enesekriitikaga lood on?

Enesekriitikat jagub alati kuhjaga. See on ilmselt meie eestlasliku natuuri osa. Et selga ikka päris sirgeks ei löö. Ja eks seal omajagu tarkust ole ka – kellelegi ei meeldi ülbed ja enesekesksed inimesed. Ilmselt ongi võti selles, kuidas enesekindlust ja ülbust eristada. Ja see ei kipu muusikutel liiga hästi välja tulema. Kriitiline pilk oma tegemiste osas on hädavajalik. Kui oleme ikkagi suure hulga inimeste ees laval, kellest enamus on ka pileti soetanud, siis peaks sellele eelnema olukorra teadvustamine. Et mitte ainult kuulaja pole kuidagi privilegeeritud, et saab meie andest osa, vaid privileeg on ka meil, et jagub kuulajaid, kes huvituvad ja on valmis oma aega ja raha kulutama. See peaks innustama meid endast parimat andma. Ja parima esile tulemiseks on tarvis teha tööd, mis omakorda eeldab valikute tegemist läbi kriitilise hindamise. Kui anname endast parima ettevalmistusel, siis võime julgelt ja enesekindlalt ka lavale astuda. See loob eelduse kindlustundele, et nii esineja kui kuulaja on saalis põhjusega ja parimate kavatsustega. Muusika jagamine ja kuulamine on ikkagi ju meile kõigile suurepärane kingitus, mille eest tuleb olla tänulik.


Tean võimekat eesti jazzpianisti, kes on öelnud, et kõik hea on ammu ära tehtud ning nõnda halvab ta ise oma võimaluse midagi luua. Peale Keith Jarrettit pole justkui mõtet enam midagi teha! Ainus variant ongi olla muusikaline teenindaja, et teenida elatist – teha kõike, mis pakutakse. Mitte olla kunstnik. Kas sa oled midagi taolist tundnud – et kõik on juba tehtud, midagi originaalset enam välja ei mõtle. Niisamuti tehniliselt – instrumentalism ning helilooming pole iial olnud nõnda tehniline kui nüüdisajal, eriti just noorte seas! Kas peaksime selle kõigega võistlema?

Loomulikult on väga suur osa võimalikest muusikalistest avastustest juba ära olnud ja selles suhtes millegi uue ja geniaalse leidmine või selle otsa komistamine on praktiliselt võimatu. Küll aga on ju iga inimene originaalne, omanäoline. Ja kui räägime ikkagi inimeste poolt loodud ja esitatud muusikast, siis tuleb seda omanäolisust oluliselt arvesse võtta. Selle tõttu tekib ka ju näiteks klassikalise muusika suurteoste esitamisel erilise interpreedi vahendusel taaskord uus kogemus, uus ime. Vaatamata sellele, et teos on juba tuhandeid kordi kõlanud. Jazzmuusikas on suur osa just improvisatsioonil, mis on veelgi personaalsem. Tõsi, on võimalik soleerida ka n-ö mehaaniliselt väikeseid fraasiklotsikesi üksteise järel mängides, aga kui ikkagi aastaid vaeva näha ja harjutada, siis võib küll öelda, et tegu on juba sinu enda improvisatsioonikeelega. Mis puudutab keerukust, siis eks seal tuleb ka esile inimese natuur – kes tunneb kirge tehnilise täiuse poole püüdlemises ja uute võimaluste avardamises, kes pigem piirdub selgema ja lihtsama kõlapildiga

Liisi Koiksoniga. FOTO RAUL OLLO / JAZZKAAR

Aga üleüldse, kas kunstnik ja muusikaline teenindaja on vastandid? Selge see, me kõik oleme tundnud seda tunnet – on töid, mida niiväga ei tahaks teha ... Aga on ju selgi kogemusel oma väärtus, et oskad paremini väärtustada seda magusat, hingele pakkuvat hetke?

Usutavasti on ka antud küsimuses seos sellega, kuidas ennast määratleda. Olukord muutub üldiselt keeruliseks siis, kui tööd ei tehta enam rõõmuga ja mingil määral ka vabatahtlikult, vaid sunnitult ja ei suudeta enam pillimängust rõõmu tunda. Ka see muusikaline teenindamine võib ju rõõmu pakkuda, kui teadvustada endale, millega on tegu. Teisest küljest võib ka südamega tehtud asi oma sära kaotada, kui keegi sellele konkreetselt vee peale tõmbab. Seega siin minu jaoks mingit ühest vastust ei ole, et üks on hea, teine halb. Hea, kui leidub tasakaal nende vahel. Elus on ju üldse üsna palju asju, mille tegemist me ei pruugi rõõmuga oodata, vahel teeme isegi ahastusega. Aga kui need olukorrad enda jaoks lahti mõtestada, siis perspektiiv muutub.


Ja pealegi, mis siin kurta, muusikaajaloo kuulsaimadki heliloojad on tihti olnud võlgades, pidanud kirjutama ehk mitte nii innustavaid tellimustöid, ent end ära toita ... ning see täielik ideaal sügavast muusikast on teoks saanud alles postuumselt!

Eks ta nii ole, et on teatud natuuriga loomeinimesi, kes ei suuda neid kompromisse teha ja teevad teadlikult selle valiku, mis nõuab mingit loobumist, sageli just elukvaliteedi osas. Mitte et see vahe ka tegelikult kvalitatiivne oleks, pigem on vahe väärtustes ja ollakse valmis leppima tunduvalt vähemaga, et mitte teha järeleandmisi. Ajalukku tagasi vaadates leiab igasuguseid olukordi ja lugusid, aga kui jääda tänasesse päeva, siis vähemasti Eestis on küll võimalik neid kompromisse leida, mis jätavad alles väärikuse ja samas võimaldavad teatud elustandardit. Ja kuivõrd muusika levitamine on ikkagi tunduvalt lihtsam kui varasematel aegadel, siis jõuab see silmapaistev muusika üsna lihtsa vaevaga küllaltki paljude inimesteni. Loomulikult on teine murekoht ületootmine ja n-ö muusikaline reostus, aga hea juhendamise korral on võimalik siiski nende pärliteni jõuda väga paljudel inimestel, ka kodust lahkumata.


Sina, Joel, oled ikkagi piisavalt tunnustust pälvinud juba oma noores eas. See on loomulikult suures osas su enese teene ja töö. Ega keegi ei too võimalusi meile hõbekandikul ette! Ikka – tee tööd, siis tuleb armastus. Tunnustus ...

Olen loomulikult tänulik ja liigutatud selle tunnustuse eest, mis on osaks saanud! Ega kõiki neid ettevõtmisi ei tee ju selle nimel, et kuskil jälle ära saaks märgitud, aga see, kui need toimetused inimestele korda lähevad, on alati tore. Pigem võtan neid äramärkimisi avansina. Ja võimalusena jätkata sellega, mis paistab inimestele korda minevat. Eks loomulikult on ka neid hetki, kus see armastus muusika ja just muusikuameti vastu kipub kaotsi minema, aga õnneks sellised perioodid pole mul pikka aega kestnud. On tulnud ja läinud. Ja eks elu ju olegi tsükliline. On perioode, mil on suurem tuhin ja asjad nagu iseenesest lähevad korda ja siis jällegi tuleb ette aegu, mil pidur oleks justkui peal. Sellega tuleb lihtsalt leppida ja tööd siiski jätkata. Mitte jõuga surudes, aga kannatlikult panustades. Siis tulevad ka viljad nähtavale.


Oleme rääkinud, et inimesel peaks ikka olema ka plaan B, ehk isegi plaan C! Eriti ilmneb see vajadus muusiku jaoks praeguses olukorras, kus kõik on selgusetu ja isegi ei tea, kaua see selgusetus kestab, millal ja kas selgus taastubki! Mis see sinu plaan B ja C võiksid olla?

Kogu kriisi vältel, mil üsna arvestatav osa ajast on kontsertide andmine olnud kas piiratud või keelatud, on mul siiski õpetajatöö säilinud. Võiks küll öelda, et hetkel on see osa plaanist A, kuid olukorra pikemal kestmisel võib seda võtta ka kui plaani B. Kui mõelda erinevate alternatiivide peale, siis esmajoones tundub mulle mõistlik vaadata oma elu ja valikud kriitilise pilguga üle. Üldjuhul on sellest näha, et saan vajadusel palju vähemaga hakkama. Eks seda muretut aega oli ka muusikutel siin Eestis peale viimast kriisi piisavalt pikalt, et taolise eluga kenasti ära harjuda. Praegu on väga paljud sunnitud siiski oma tööalase elukorralduse üle vaatama ja siin-seal asju muutma. Need, kel muusikaarmastus tugevalt ikkagi olemas, seda täielikult maha ei jäta, isegi kui peab elatist millegi muuga teenima. Olen pea terve elu olnud ka kirglik jalgpallifänn. Viimastel aastatel on õnnestunud väikese koormusega jalgpallimänge kommenteerida. Võimalik, et ka selles valdkonnas oleks veel üht-teist teha.


Sa mainisid, et jutlustasid mõnda aega tagasi Kalju kirikus ja ma vaatasin selle jutluse järele! Oled jutlustajana nii veenev ja veetlev – su kujundid olid kõnekad ja samas lihtsale inimesele mõistetavad, seegi ju võiks olla su tulevane kutsumus? Kas sa pole sellele mõelnud? Su isaisa Aamo Remmel ja onu Meego Remmel on ju pastorid ...

Kuigi peamiselt tunnen oma kutsumust ikka muusikuna, on aastate jooksul tulnud ette ka kirikus jutlustamist. Kes mind lähemalt tunnevad, võivad kinnitada, et mulle meeldib ka üsna pikalt ja laialt rääkida ja sõnadest puudu ei tule. Jutlustamisega on aga teine lugu. See peab tulema väga selge kutsumusena, sest hoiak on teine kui lihtsalt loengut pidades. Mingis mõttes võib öelda, et eesmärk on öelda sõnadega nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Baptisti koguduses on küllaltki levinud, et lisaks pastoritele jutlustavad ka tavaelus muu ameti pidajad. Erinevate elualade inimestel on erinev lähenemisnurk, mis võib kellegi jaoks kõnekas olla. Olen jah osa suurest suguvõsast, kus isa poolt on mitu põlve pastoreid ja onupoeg Jakob jätkab seda ka meie põlvkonnas. See ei tähenda automaatselt, et ka minul oleks selles osas n-ö koht soojas, pigem tuleb kasuks, et olen pastori elu küllalt lähedalt näinud ja oskan ehk mõista, mida see täpsemalt tähendab. Baptistlikus traditsioonis on koguduseliikmetel ka märkimisväärne osa – pole nii, et pastor teeb üksinda kõik ära ja heal juhul kord nädalas annad ennast näole. Seega ei pea tingimata olema pastor, et koguduse elus aktiivselt kaasa lüüa. Usku peaks saama välja elada iga päev ja suure osa ajast veedame ikkagi kas tööpostil või kodudes.

FOTO KRÕÕT TARKMEEL

Sa alustasid oma jutlust: “Me elame pettuste ja pettumuste ajastul ...” ning puudutasid ka selles tõejärgses ajas elamise teemat – kus kõigil on justkui õigus, kus pole üht Tõde, on tõdede paljusus, kõikide õigused peavad olema kaitstud ning samas läheb selles liberaalsuses ja ka võlts-sallivuses midagi väga tasakaalust välja ... Nii see on! Küsimus on, kas iial on olnud ideaalset riigikorda, ühiskondlikku ühtsust ja demokraatiat, või on kõik valitsejate poolt üks näitemäng. Teiselt poolt kergeusklikkus, illusioon ... Kuidas võiksid need asjad sinu meelest paremini tasakaalu saada?

Kriisiajal muutuvad inimesed üldiselt keskmisest rohkem kahtlustavaks. Kui elu on tasakaalust väljas, siis on lihtsam uskuda, et see on kellegi poolt teadlikult põhjustatud. Kui kõik laabub ja keegi meie elu otseselt ei häiri, siis saame lihtsamini hakkama, kahtlustavalt ei mõtle ja elame rahulikult oma elu. Arvan, et mõlemad äärmused on vähem või rohkem ohtlikud. Mure on selles, et meil on kättesaadav nii tohutul hulgal informatsiooni, et sealt paikapidav välja sõeluda on äärmiselt keeruline, nõuab aega ja süvenemist. Kui on palju tööd, siis me loobume sellest peaaegu täielikult. Kui jällegi palju vaba aega käepärast, siis võime sinna ära uppuda. Mind on kasvatatud uskuma inimestest parimat. Kui just kindlat teadmist pole, kas ja kes ja kuidas on kuskil sahkerdanud, siis pigem ei tasu sellele mõttele enda peas viljakat pinnast luua. Kui aga on põhjendatud kahtlused, siis tuleb õiguse ja õigluse eest sirge seljaga seista. Ja kui võimalik, siis rääkida otse inimestega, keda antud küsimus puudutab. Juba see viib sageli lahendusele tunduvalt lähemale. Ideaalilähedane elukorraldus võib tekkida ainult väikeses kogukonnas. Kuigi Eesti on maailma mõistes väga väike riik, oleme siiski piisavalt suur, et kohalike inimeste eesmärgid ja ootused elule on ikka väga erinevad. Seega keegi jääb kuskil ikka n-ö kaotajaks, peab tegema kompromisse. Ühiskondliku tasakaalu leidmine nõuab otsustajatelt, riigijuhtidelt palju mõistmist ja armastust, tõeliselt rahva teenriks olemist. Selles suhtes võib tuua näiteks koguduse, kus käib koos väga erineva taustaga inimesi, kel on aga ühtne igatsus ja soov oma elu Jumalale meelepäraselt elada ja koguduse juhid teevad ennastohverdavalt palju, et seda hõlbustada. Usun, et ka meie riigijuhtidel oleks sellest omajagu õppida.


Räägi oma uuest plaadist ka. Millest innustust said, milliseid sõnumeid see kannab? Kuidas sarnaneb või kuidas erineb see su senistest albumitest?

Kuna triol on ümmargusem tähtpäev – esimesest kontserdist möödub kevadel kümme aastat –, siis mõtlesin sel puhul veidi suurejoonelisemalt asjale läheneda ja lisaks meile kolmele mõningaid sõpru veel juurde kutsuda. See peamiselt eristabki varasematest albumitest. Kui eelmisel plaadil “Sharp” tegi kahes loos külalisena kaasa Jukka Eskola, siis sel korral on plaadil vaid üks uus lugu üksnes trio esituses. Albumilt leiab palu, kus solistiks trompetist Jukka Eskola, saksofonist Aleksander Paal kui ka kõigile tuttav laulja Liisi Koikson. Kõik lood kõlavad eesti keeles. Muusika ongi varasemast ehk veidi rohkem suunatud kodumaisele kuulajale. Eks see aeg, mil pole saanud välismaale reisida, on ka veidi mõjutanud, aga üldiselt olen ise järjest enam tundnud, kuidas Eestimaa ja siin elavad inimesed saavad üha armsamaks. Albumi salvestus ja ka väljatulek jäävad kõik praegusesse keerulisse aega, kus

lihtsam oleks ju asjadest n-ö loobuda ja need edasi lükata. Aga usun, et inimesed vajavad sel ajal ka uut muusikat. Võibolla innustab see kedagi teist ka oma tegemistes.


Kuulame veel meie jutuajamise lõpetuseks Joeli ilmuvalt plaadilt pala “Käes on aeg”. Joel ütleb, et elus esimest korda kirjutas ta ise ka sõnad. Malbehäälne Liisi Koikson laulab. Rohkem kui sõnu, jään ma kuulama üldist kõlapilti ning sugereerivat rütmikat. Ja ikkagi palun ma Joelil esitada veel ühe pala siinsamas, tema elutoas. Ta valib selleks ballaadi “Norale”, mis pühendatud väikesele õetütrele. Soe hoovus kostub neist harmooniatest. Paar tundi on möödunud kiiresti, Joelil algab kohe koosolek veebis ning mina kohtun järgmiseks Joeli venna Heikkoga, et teha proovi, veebikontserdi jaoks! On vast ajad! Seda enam olen tänulik nende reaalsete kohtumiste eest, kus saab jagada energiat ja muusikat. Mu meeltesse jääb kõlama Joeli esitatud muusika …