Joel Remmel: Mind on kasvatatud inimestest parimat uskuma


FOTO SCANPIX / ERKI PÄRNAKU / ÕHTULEHT

Võtsin Muusika pakkumise teha intervjuu Joel Remmeliga tänuliku meelega vastu, sest Joeliga on alati kosutav koos musitseerida või ka niisama asju arutada. Ta on arukas! Ja südamlik. Kohtume Joeliga tema vastremonditud Pelgulinna korteris, tema “päris esimeses oma kodus,” nagu ta ütleb. Loomulikult on tal siin pianiino ja loomulikult mängib ta mu palvel, alustuseks kõlab svingiv “Kevad”, pala tema ilmuvalt plaadilt, nii sobilik sel kevade algamise ajal …

Ütlen, et see tuletab mulle meelde lugu “When The Saints Go Marching In”. “Mulle tuletab see meelde seda lugu: “… jaa, jaa, on tore see, et on jälle pühapäev!…,” laulab Joel. Naerame ja sätime end valmis pikemaks jutuajamiseks.


Joel, küll tahaks, et ei peaks rääkima sest koroona-aja agooniast muusikute jaoks, ometi on see olukord juba aastajagu peamist tooni, või võiks öelda lausa “burdooni” andnud ning nähtavasti on igas kriisis, muutuses ka arenemisevõimalus. Kes mõtleb lausa uue ameti omandamisele, kes nii-öelda viskab pilli põõsasse ega leia eneses motivatsiooni harjutada, kui pole esinemisi, kes on ekstra tubli ja harjutab põhimõtteliselt iga päev, lootuses ja enesedistsipliini hoidmiseks. Tegusamad noored püüavad midagi kirjutada, salvestada, et muusika ikkagi ei vaibuks. Sina kuulud küll nende hakkajamate sekka – sinu tegemisi jälgides nagu polekski palju muutunud. Oled ka sel talvel salvestanud oma uue plaadi materjali, mida aprillis esitled. Millised on sinu tunded praegu, kas meeleolud kõiguvad ka ebakindlust tundes? Või kuidas oled säilitanud innustust?

Möödunud aasta on olnud vaieldamatult erinev varasematest. Minu põlvkonna inimesed pole varem taolist piirangutega elu kogenud ja sellega harjumine on paras katsumus. Kahtlemata on võimalik leida palju positiivseid aspekte, mis tavarutiinis toimetades esile ei pääse, kuid eks väljakutsed nii isikliku kui tööelu joonel hoidmisel on sageli esiplaanil ja positiivseid mõtteid peab aeg-ajalt nii-öelda jõuga esile kutsuma. Mis puudutab meeleolude kõikumist, siis see on loomeinimestel ilmselt paratamatu, kuna ka kriisivabal ajal otsime ju enda ümber neid võnkeid ja suundumusi, mis on olulised ja vajavad peegeldamist. Selles suhtes võib öelda, et mingi ettevalmistus justkui on olemas, et praeguses ajas edukalt toime tulla, aga kuna üldine teadmatus tuleviku osas väsitab üsna kiiresti ära, siis on vaja sidusamaid tugipunkte, kellele-millele toetuda. Praktilise poole pealt on olnud oluline tekitada rutiin, et toimetamine ikka jätkuks. Pöörded on lihtsalt alla läinud, aga mootor tuleb säästlikul režiimil käimas hoida. Eks eelmise suve hoogne tegutsemine andis lootust ja julgust uuteks ettevõtmisteks, ka albumi salvestamiseks, kuid vaadates tagasi viimasele paarile kuule, on see teadmatus ilmselt kasuks tulnud – kui oleks kõiki keerukusi ette näinud, poleks ehk algust teinudki ja lükanud plaanid veidi edasi.


Oled üks tegusamaid jazzmuusikuid Eestis. Tegeled jõudsalt oma muusikaga, omanimelise trioga, aga sind jätkub ka teiste jaoks – oled hinnatud ja oodatud pianist erinevates koosseisudes. Kas vaheldusrikkus annab su oma muusikale midagi juurde või ideaalis tahaksid pühenduda vaid omaloomingule?

Tunnen, et vaheldusrikkus – erinevad projektid ja kaasalöömised eriilmelistes ettevõtmistes – aitavad hoida vormi ja annavad särtsu, et enda asjadega tegeleda. Kindlasti on oluline faktor ka see, et paljudes projektides ei pea olema see viimne otsustaja, kes ütleb, kuidas jääb. Kuivõrd oma muusika puhul jääb see lõppsõna mulle, siis ilmselt väsiksin väga ära, kaotaksin selle sära, kui peaksin päevast päeva loomingulisi otsuseid langetama. Hetkel tunduvad need olevat kenasti tasakaalus – on nii kaasalöömise rõõmu kui eestvedamise vaeva. Kindlasti õpib teistega koos töötades rohkem enda kohta, mis siis ka loomingus väljendub.


Tingimused on harva ideaalsed. See oleks privileeg, pühenduda vaid oma loomele. Aga tihti on elus nõnda, et kui võimalused on olemas, siis me ei oska neid hinnata, võtame neid iseenesestmõistetavalt. Alles siis, kui olud lähevad kehvaks, meilt võetakse midagi ära, hakkame mõtlema, heal juhul õpime tänulikkust ...

Nii ta kipub olema jah. Aeg-ajalt tunneme end käsist-jalust seotuna kõigi nende ettevõtmistega, kus tuleb lihtsalt oma osa parimal viisil teha ja usaldada tervik kellegi teise kätte. Vahel hiilib ligi ka tundmus, et ise ju teaks, oskaks paremini. Need tundmised kõik on loomulikud, ei tohi lihtsalt lasta neil liialt võimust võtta. Ka niivõrd palju muusikaväliseid aspekte on teinekord määrava tähtsusega, kõike ei saa üksnes laval toimuvale taandada. Selle kõige jaoks ongi vaja tarkust, et tähelepanu õigel ajal õigele asjale suunata.

Veel möödunud aasta alguses ei kujutanud ette, et koosmusitseerimine ühes ruumis võib olla nii suur privileeg. Eks loomulikult avanevad ka uued võimalused, aga muusikuna, eriti jazzmuusikuna on see koosmäng eluliselt oluline. Nagu hingamine. Liiga kaua hinge kinni hoida ju ei suuda. Ja kui jälle saab üle pika aja koos musitseerida, siis on see ikka äärmiselt mõnus kogemus.

Philly Joe's. FOTO RENE JAKOBSON

Sama on ju inimsuhetega. Tihti me ei oska inimesigi hinnata, enne kui on hilja...

Kõik, mida võtame iseenesestmõistetavana, võib ühel hetkel meid üllatada. Ja pigem mitte positiivses mõttes. Eks see tajumine, teadlikkus tuleb aastatega ja läbielamistega. Ja mõnikord viisil, mis võib meie ego pihta päris kõvasti lüüa. Kui ikkagi enda vastu aus olla ja avastada, et oleme mõnd inimest kasutanud lihtsalt vahendina millegi saavutamiseks, siis see loksutab nii mõneski mõttes asju paika. Individualistlikus maailmas õpetatakse meile päev-päevalt muudkui enda eest hoolitsema ja pürgima üha edukama, parema, sõltumatuma elu suunas. Kui selle kõige juures läheb kaotsi inimene meie kõrval kui väärtus, siis tundub mulle, et meie saavutusedki muutuvad tegelikult väärtusetuks. See tõdemus pole midagi sellist, mis ühel päeval meile selgeks saab ja siis ongi elu lõpuni hästi. Pigem on see igapäevane otsustamine, et vaadata enda ümber ja väärtustada lähedasi, töökaaslasi, ka võõraid inimesi. Mitte üksnes neid olukordi, mis meile kuidagi kasu toovad.


Sa oled väga sügavalt mõtlev ja peensusi tajuv noor mees. Sa ei ela ainult oma loomemulli sees, vaid mõtled aktiivselt kaasa ka ühiskondlikel teemadel. Vaatamata oma noorusele on sinu väärtused ajatud, oled pigem konservatiivsete vaadetega. Heas mõttes, Joel! Millele praeguses ajas mõtled, mis sulle ühiskonnas kõige rohkem korda läheb, mis su südant valutama paneb?

Mulle paistab üha enam, et kapseldume omaenda õigustustesse ja minimaailmadesse, ei näe enam kaasmaalasi enda kõrval. Eks loomulikult praegune kriis ja omaette hoidmine seda kõike ka võimendab, aga see eestlaste meie-tunne, mis kord aastate tagant jälle laulukaare alt läbi kumab, kaotab oma mõju üha kiiremini. Elujärg läheb muudkui paremaks, aga üksteise mõistmine järjest kesisemaks. Võimalik, et tegu on ühiskondlike kasvuraskustega. Kui viimased 30 aastat on pidevalt parema elu nimel lõpmatult rügatud, siis nüüd on ühiskondlikule areenile jõudnud ka väärtusküsimused. Oma senisele elule tagasi vaadates tundub, et 1990. aastatel oli elujärge parandada üsna ühine igatsus. Uue aastatuhande esimene kümnend seda teatud määral juba ka tõi. Viimase kümne aasta jooksul jätkunud pidev pürgimine jõukuse poole on paljudele inimestele muutunud vastuvõetamatuks. Seda mõistmist enam ühiskondlikult ei paista, et arvestatava osa kaasmaalaste jaoks võibolla pole järgmised sammud majanduskasvu nimel enam seda kõike väärt. Igatsetakse lihtsust, rohkem vabadust ja väärtuspõhist kindlust. Kindlasti tuleb need asjad ühiskondlikult läbi

vaielda. Muidu kasvab lõhestumine veelgi.