Introverdi kiusamine


Stseen ooperist "Lalli". FOTO SIIM VAHUR

Üle keskmise meeldiv on koos teiste ooperisõpradega siiralt rõõmustada uue eesti ooperi üle ning seda nii enne kui pärast etendust. Alvar Loog võttis selle oma arvustuses kokku kui ooperijumalate armulikkuse, mis on viimasel ajal tõesti helde olnud: “Loodetavasti koidab meist igaühe jaoks kord päev, mil selgub, et kuskil, mingis pilvepealses ministeeriumis, on keegi demiurgist keskastme ametnik meie palveid lõpuks kuulda võtnud ning otsustanud neile võimaluste piires ootamatu ning teenimatu armulikkusega vastu tulla. Minu jaoks jõudis see päev (tegelikult pigem aasta) kätte tänavu, mil maailma esiettekandeni jõuab lavastatud kujul vähemalt viis uut algupärast eesti ooperit.” (Postimees, 9. VIII 2022)

Suuri nimesid ja mõjutajaid on “Lalli” sünni juures olnud palju, kuid õnneks on mitme “koka” oskused seekord suurepäraselt kokku klappinud ja uhke “supi” keetnud. Eino Leino näidend, Saari Puuruneni, Lea ja Veljo Tormise libreto, Veljo Tormise pooleli jäänud tööst inspireeritud Rasmus Puuri muusika, Tõnu Kaljuste dirigendikäsi, Veiko Tubina lavastus, Kristjan Suitsu lava, Emil Kallase valgus, Aljona Movko-Mägi video, Ingmar Jõela liikumine. Lisaks võimekad solistid ning suur, mitmest kooslusest kokku pandud orkester ja koor. Ja lõpptulemus sai niivõrd mõjuv, et kahetsus selle lavateose lühikesest elust kummitab ka ammu pärast “Birgitta festivali” lõppu.

Lalli nimi võib kõlada eestlastele võõras, kuid on põhjanaabritele sama tuttav kui Kalevipoeg või Vanapagan meile. Tema lugu räägitakse soomlastele maast madalast ning tema nimi sümboliseerib nende jaoks kangekaelsust, vabadust ja iseseisvust. Erinevalt aga meie müütilistest kangelastest põhineb Lalli legend ajaloolisel seigal, sest väidetavalt oli ta põikpäine talupoeg, kes seisis vägivaldse ristimise vastu, tahtes omal maal oma reeglite järgi valitseda, ning tappis 1155. aastal Köyliönjärve jääl kirvega Rootsi piiskopi Henriku. Lalli jäi küll hüüdjaks hääleks kõrbes, soomlased ristiti, õpetati lugema-kirjutama, allutati Rootsi võimule. Tema jõuline vastuhakk võõrale võimule ja umbusk võõra usu peale surumisse on soomlastele omane siiani. Ja tundub, et ka meile. Kuna ajalugu end kriimulise plaadina kordama kipub, on seda legendi korduvalt ümber jutustatud ja selle sõnumi üle mõtiskletud. 1907. aastal kirjutas selle põhjal näidendi ka Eino Leino, mis omakorda jõudis 1984. aastal Mikk Sarve tõlkes ja Priit Pedajase lavastuses Ugala lavale. Sealt jõudis see Veljo Tormise huviorbiiti, sest 1980-ndate lõpu murrangulised sündmused olid pinnase küpseks kuumutanud, ning Tormis alustaski Sakari Puuruneni libreto põhjal tööd. Ooper jäi tol korral küll pooleli, kuid idee küpses edasi, nii et Tormis materjali juurde paar korda naasis. Ja lõpuks, 2019. aastal tegi Tõnu Kaljuste ettepaneku Rasmus Puurile Tormise märkmete põhjal ooper lõpetada. Sekka paar aastat isolatsioone ja “Birgitta”-puhkust ning kõige kiuste jõudis kangekaelne Lalli sel suvel publiku ette. Ka ooperit kogemata võib selle pika sünniloo põhjal aimata teema olulisust ja päevakajalisust, sest miks muidu üks kauge aja seik nii mitmele inimesele kummitama jääb ja päevavalgele kipub. Tänavu on võõra võimu tulek ja jonnaka rahva järeleandmatus taas uudistes ning Lalli lugu ei tundu sugugi nii kauge. Kui keegi meie õue peale kaklema tuleb, ei pruugi kirve teritamine just mõttekaim olla, kuid päris niisama ei taha oma iseolemist ju keegi ära anda.


Tormise-Puuri “Lalli ehk Mere keskel on mees” on esimesest helist väga põhjamaine, sisenduslik ja sirgjooneline ning valguse süttides on selge, et terve lavastus kannab seda atmosfääri edasi. Veiko Tubina lavastus on staatiline ja sissevaatav, lubades muusikal ohje hoida. Lalli mäslevat siseilma ja ristisõdijate verist välisilma kannavad võrdväärselt tantsijad (Ingmar Jõela seatud liikumises Steffi Pähn, Eliisabel Jõela, Eveli Ojasaar) ja video (tunnustatud videokunstnik Aljona Movko-Mägi). Ja kuigi “Lalli” on pigem seisundist seisundisse kulgemine, kus iga läbimõtlemata ja põhjenduseta liigutus karjuvalt silma paistab, on video muusikale võrdväärne partner ja annab laval (või laval olijate sees) toimuvale nii võimast väge, et see kordagi igav ei ole. Jah, alati annab norida ning igale maitsele see lavastus pole. Nii pole “Lalli” libreto ega algne näidendki mingi taltsas muinasjutt, mis igaüht kergelt ligi laseks. Ka Ugala 38 aasta tagune lavastus (ERRi veebiarhiivis vabalt vaadatav) oli pigem aeglane, kus iga repliigi vahele mahub mitu ütlemata lauset. Seda rikkam on “Lalli” ooperina, kus muusika ei seleta ega illustreeri, vaid sõnadest kõnekamaks kasvab.


Vana jäärapäise Lalli kui tegelase lavale jõudmise tänu kuulub muidugi Koit Soasepale, kelle puhul tekib kohe paralleel teise jäärapäisega – Põrgupõhja Vanapaganaga, kes kevadel Vanemuise lavale jõudis. Tundub, et Lalli võis olla Jürkast keerukam karakter, sest viimane tegutseb, toimetab ja püüab kuidagigi kompromissini jõuda, samas kui soome talupoeg on introvert, kes on nii viimase piirini viidud, et ta inimestega mingit tegemist teha ei taha. Tema naise Kerttu (Iris Oja) frustratsioon oma vanamehe osavõtmatusest küla- ja koduelus on algusest peale nagu õli tulle valamine. Aga ometi suudab Soasepp oma häälega mängida leebeks, nukraks ja pehmeks Lalli suhte oma tütre Sinikkaga (Maria Listra), kes loo ainsa tõeliselt helge tegelasena on oma isa viimaseks õlekõrreks. Kuigi Lalli tütre kosilasele Inkole (Heldur Harry Põlda) vastu abikaasa tahtmist õnnistuse annab, pole tema enda hingel enam pääsu. Mets on ülerahvastatuse tõttu kitsaks jäänud, võõras usumees on risti ja mõõgaga kohal ning põgeneda pole kuhugi. Kui Kerttu oma ristimisest räägib, kõlab see pigem kurjakuulutavalt kui lootusrikkalt ning pärast vestlust külavanema Tuuraga (Mati Turi) on Lalli saatus selge. Ei aita enam isegi vana metsatark Kaikkivalta (Märt Jakobson), kes veel vana elu kaja kannab, sest tema pöörane, stiihiline loits annab Lallile vaid reaalsusest ja tulevikust loobumiseks väge juurde. Ainult Sinikka laul on terve ooperi tõeliselt hele, unenäoliselt lootusrikas hetk, mil Maria Listra keset valguse ja video (ja Pirita kloostri kilekatuse) lainetamist aja korraks seisma paneb.


Tuura: Aga vanasti oli metsas käimine sinu suurim rõõm.

Lalli: Vanasti ehk oli.

Tuura: Aga enam mitte? Miks?

Lalli: Võin öelda sedagi. Metsloomi on väheks jäänud siinmail.

Tuura: Ja miks on väheks jäänud?

Lalli: Seda peaksid sa ise paremini teadma.

Tuura: Tean, tean. Naabreid hakkab sigima su ümber.

Lalli: Õigus.

Tuura: Sina vist vihkad oma naabreid.

Lalli: Ega ei armasta küll.

(“Mere keskel on mees”, tõlkinud Mikk Sarv, Priit Pedajase 1984. aasta lavastusest)


Suurte teemade ja võimsa muusika keskel võib argistest lavamuredest rääkimine veidi kohatu tunduda, aga väike intermezzo sellegipoolest. Suures hämaras saalis ja videot täis laval jäi grimm (Helga Aliis Saarlen) teistest visuaalselt kõvasti maha, sest minimalistlik geomeetriline grimm lihtsalt ei paistnud välja ning seda sai esimestest ridadest tagapool istuja vaid piltidelt näha. Millest on kahju, sest laval, kus niigi vähe toimub, oleks laulja näo nägemine olnud suur väärtus. Tiitrites esinev tõlge oli kummaline segu arhailisemat sorti eesti ja soome keelest, mis kohati selgust ei lisanud. Jällegi, tükis, kus teksti pole palju ja tegevust veelgi vähem, on igal öeldud sõnal suur kaal. Tundub, et lavastaja oli füüsilise minimalismiga siin-seal üle piiri läinud, sest mõni stseen (näiteks Sinikka esimene tulek või Lalli ilmumine pärast preestri tapmist) vajanuks sisulise selguse ja psühholoogilise usutavuse saavutamiseks mingitki reaktsiooni teiste tegelaste poolt. Iga liigutus, muutus kehahoiakus või hääletoonis on sellises lavastuses suures plaanis ning ka introvert peaks tagaräägitu tulekule või veristele kätele reageerima. Samamoodi oleks mingit füüsilist erisust vaja läinud Lalli ja Tuura dialoogis, kuna Soasepa ja Mati Turi kehakeel jäi tegelaste erimeelsustele vaatamata liiga sarnaseks.