Inimlik vajadus lahendada probleeme


Tarmo Johannes ja (taga) Tammo Sumera “Osaluskontserdil” (2015). FOTO KRISTA MÖLDER

KIRG on Muusika rubriik, kus toome välja muusikute mittemuusikalisi tegevusi/harrastusi/hobisid. Seekord valgustab oma pillimängimise kõrvale tekkinud harrastust flötist ja mitme nüüdismuusika ansambli “generaator” Tarmo Johannes. Tema hobi on nüüdseks küll täiesti otseselt muusikaga seotud, aga alguse saanud siiski kaugemalt, muusikaväliselt alalt. Tarmo tegevuse haaret kommenteerib Berklee muusikakolledži professor Richard Boulanger.

Et mõtet ergutada ja kirjutamist kergendada, oleme kõigile persoonidele esitanud ühesugused küsimused: millal ja kuidas selle valdkonna juurde jõudsid, millest leiad inspiratsiooni, mida see annab sulle kui muusikule, kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonnas.

Umbes viimased kümme aastat olen intensiivselt tegelenud programmeerimise ja helisünteesiga ning nüüdseks on hobist saamas järjest olulisem osa ka professionaalses tegevuses. Ma arvan, et selle taga on tegelikult inimlik vajadus lahendada probleeme – umbes samamoodi, nagu laps püüab ja katsetab – kuidas küll saaks selle kohvitassi maha ajada? Rehmab siit ja sealt, mõõdab oma liigutusi, jälgib järjest tassist mööda mineva kämbla trajektoori, teritab oma meeli ja – trahh! Saabki hakkama! Rõõm missugune! See on oluline tõukejõud, mis paneb meid õppima ja arenema ning pakub ka olulisel määral rahuldust. Kõige esimene kokkupuude oli mul arvutiasjandusega võibolla isegi veidi enne keskkooli, kui kooli saabusid esimesed JUKU arvutid ning arvutiringis tutvustati veidi BASIC keeles programmeerimist. Ma asusin kirjutama tekstipõhist seiklusmängu “Reis kuule”, kus küsimuste ja vastuste vahel joonistas arvuti kuvarile vahepeal hästi sakilise raketi pildi. Mul õnnestus käia ka mõnes arvutiringis koolist väljaspool, kasutada arvutit ema töö juures TA keemia instituudis ning nii õppisin iseseisvalt jõudsalt edasi. Kui jätkasin tõsisemalt muusikaõpingutega, jäi programmeerimishuvi täiesti tagaplaanile, ma isegi ei mõelnud sellele eriti. Siiski – olime vennaga, kes tol ajal õppis Tartu ülikoolis, ostnud täiesti oma koduse personaalarvuti (1990. aastate keskel) ning mäletan, et kirjutasin väikese programmi, mis mulle lihtsaid astmediktaate välja mõtles ja ette piiksus, et saaksin kodus solfedžot harjutada. Sellest oli täiesti reaalselt abi.

Selles vallas comeback tuli umbes 2005. aasta paiku, kui tundus, et koju oleks vaja uut arvutit ning tollane K-Arvutisalong müüs mingil põhjusel (ilmselt et Windowsi litsentsi arvelt hinda alla lasta, aga võibolla ka idealistlikust põhimõttest) lauaarvuteid, kuhu sisse oli installeeritud RedHat Linux operatsioonisüsteem. See vajas paratamatult üksjagu pusimist, õppimist ning käsurida ning väikeste skriptide kirjutamine ei olnud kaugel (näiteks et filmi subtiitrifaili nihkes olevaid aegu paika konverteerida – tuli välja!). Praeguseni kasutan peaaegu eksklusiivselt Linuxit ning vabavaraline, avatud lähtekoodiga, nn copyleft mõtlemine on mulle väga lähedane.

Oluline pööre digitaalse heli vallas tuli minu jaoks veidi juhuslikult – valmistusime ansambliga U: John Cage’i teose “Theatre Piece” ettekandeks (2009), kus teatud süsteemi järgi tuleb teha antud ajaühikutes mingeid tegevusi ning nende tegevuste heli ongi selle teose muusika. Sissejuhatuses on öeldud (mälu järgi): “igaüks on oma tegevustes see, kes ta on – tantsija on tantsija, valgustaja on valgustaja jne, muusika on igast tegevusest tekkivad helid”. Et olukorda mitmekesistada, hakkasime mõtlema, kellena me end lisaks muusikuks olemisele tunneme. Mul liikus mõte programmeerimishuvi peale ning tahtsin leida süsteemi, kuidas muuta arvuti abil tegevused helideks. Tuli meelde, et keegi mainis, et on olemas selline hästi keeruline programm nagu Csound, kus tuleb ühe piiksu tekitamiseks kirjutada terve lehekülg koodi (see pole tõsi) ning kui sa ühe koma valesti paned, siis ei tule midagi (see on tõsi küll). Tekstipõhine heli tekitamine oli just täpselt see, mida mul vaja oli, ning kirjutasin väikese programmi, kus sisestasin teiste sõprade tegevusi, nt “Levi lõhub puid”, ning programm muutis teksti numbriteks ning tuletas sellest omakorda parameetrid, millest moodustas seejärel Csoundi koodi, millest Csound tekitas omakorda heli. Ehk siis pidin hästi lühikese aja jooksul saama midagi Csoundist aru, kirjutama mingisugused heli tekitavad instrumendid, otsustama parameetrite ja nende skaala üle ja panema selle kõik kokku. Mul on siiani see kood alles ja see töötab. Praegu vaadates on see muidugi natuke primitiivne ja kõlab üpris jaburalt, aga on samas ka algaja kohta üllatavalt mitmekesine. Igatahes – külgetõmme jäi. Peale kontserti võtsin muusikaakadeemia raamatukogust üle 900-leheküljelise n-ö Csoundi “piibli”, Richard Boulangeri koostatud “The Csound Book” (The MIT Press, 2000) ning asusin õppima.

Õppimine oli pikk ja vaevaline. Oluliselt andis hoogu juurde, kui avastasin Csoundi kasutajaliidese CsoundQt, millega tuleb kaasa hulk näiteid, integreeritud Csoundi manuaal, võimalus suhteliselt kergelt luua graafiline kasutajaliides, kus slaiderid, nupud jms aitavad heli tekitamist juhtida ja muuta. 2011. aastal käisin esimest korda rahvusvahelisel Csoundi konverentsil Hannoveris ning sellest on jäänud väga head kontaktid siiamaani. See oli võrratu tunne – kohtuda äärmiselt inspireerivate inimestega, kes ühtlasi saavad aru, mida sa teed! Eestis on Csoundi kasutajaid väga vähe ning et sõpradest muusikud saaks sügavuti aru programmerimise valudest ja võludest – seda eriti ei ole. Et tegemist on avatud koodiga tarkvaraga, siis kuidagi juhtus, et hakkasin tasapisi kaastööd tegema CsoundQt arendamisega (see on kirjutatud C++ keeles, Qt platvormil) ning olen sellest tohutult õppinud. CsoundQt looja on Andrés Cabrera. Õppisin tema koodist ja meilivahetusest hästi palju ning aegamööda, kui Andrés liikus edasi järgmiste tööde juurde, on minust saanud CsoundQt põhiarendaja – nagu aeg lubab, muidugi. See on keskmise suurusega, veidi üle 500 000 koodireaga tarkvaraprojekt.

Muusikalises tegevuses on mul kasutada see tohutu luksus, et kui mul endal või ansamblikaaslastel tuleb mingi tarkvaraline idee, mis tundub tehtav, siis ma saan sellega ise tegeleda ja teoks teha, ilma et oleks vaja palgata hirmkalleid väliseid programmeerijaid ja püüda neile selgeks teha, mis sul tegelikult vaja on. Näiteks minu helimängude seeria “Osaluskontsertide” raames (2014–2015), U:-ga pidevalt käigus olev (ja vabavarana kättesaadav) visuaalse ansamblimetronoomi süsteem vClick, U: VR-projekti rakendus või praegu töös olev Otsa kooli digisolfedžo programm – see kõik on ühelt poolt kasulik ja vajalik, teisalt toob aga puht personaalset rõõmu: ahah! Sain hakkama!



 

Richard Boulanger

Berklee muusikakolledži elektroonilise loome ja disaini professor


Tarmo Johannes on virtuoosne pillimees, inspireeriv helilooja, leidlik tarkvaraarendaja, fantaasiarikas pilliehitaja, erakordne õpetaja ja maailmas üks peamisi inimesi, kes panustab vabavaralise, platvormidevahelise, avatud lähtekoodiga helisünteesi ja signaalitöötluskeele Csound arendamisse. Tarmo loodud tööriistad, tema kujundatud süsteemid ja muusika, mida Tarmo on esitanud ja maailmaga vabalt jaganud, on võimaldanud muusikutel kõikjal uurida, mõista ja paremini realiseerida selle hämmastava helisüsteemi jõudu ja potentsiaali. Tarmo meisterlikkus nii paljudes valdkondades on olnud meile teenäitaja. Ta on meid valgustanud ja varustanud oma suurepäraste tööriistade, instrumentide, algoritmide ja kompositsioonidega, mis kõik näitavad meile, kuidas kujundada oma tuleviku instrumente ning kuidas komponeerida, esitada ja, sarnaselt temaga, tuleviku muusikat vabalt jagada. Vähesed on arvutimuusikat edendades teinud ära rohkem kui tema. Nii et ilma reservatsioonita – Tarmo Johannes oleks minu arvutimuusika Nobeli auhinna nominent! (Tõlkinud Virge Joamets)



16 views