_page-0001.jpg)
Erkki-Sven Tüür:
Jaan Rääts oli üks neist vähestest heliloojatest, kel õnnestus luua täiesti isikupärane omailm, mis arenedes ja evolutsioneerudes jäi ometigi põhilises samaks. Ta autoristiil on nii konkreetsete tunnusjoontega, et enamasti saabub selgus, kelle muusika kõlab, juba mõne takti kuulamise järel. Tugeva isiksusena oli tal väga klaar ettekujutus, mis on talle loomingus oluline ja mis mitte; nendest suundadest ja vooludest XX sajandi muusikas, mis teda tunnetuslikul tasandil ei kõnetanud, ta ka ennast mõjutada ei lasknud – ehkki oli kursis. Ses mõttes oli Rääts laias laastus kindlasti Stravinski, mitte Schönbergi liini jätkaja. Mäletan, kuidas ta mu esimesel konservatooriumiaastal 1980 tõi loomingutundidesse (need toimusid heliloojate liidu maja keldrisaalis) oma paljudelt reisidelt soetatud plaadikogust midagi huvitavat kuulata, olles eelnevalt uurinud, kas ma seda või toda teost või heliloojat tean. Peamiselt oli tegu Stravinski muusikaga, need salvestused olid ka interpretatsioonilises mõttes kõik väga kõrgel tasemel. Ka paljudest tolleaegsetest, siis veel võrdlemisi noortest tipptegijatest nagu Daniel Barenboim, Pinchas Zuckerman jt kuulsin esimest korda Jaani käest, kui ta mängis mulle plaatidelt vaimustavaid Mozarti ettekandeid. Pariisist oli ta kaasa toonud tolleks ajaks umbes kolm aastat tegutsenud IRCAMis välja antud plaadi prantsuse heliloojate elektroonilise muusikaga, mida mulle tutvustas. Olen talle seniajani tänulik selle eest, et ta noore kompositsioonitudengi silmaringi sel moel avardas. Omal ajal räägiti palju Räätsa muusika aktiivset elutunnetust kajastavast rütmienergiast. Paradoksaalsel kombel tundub mulle nüüd, et iseäralikul prohvetlikul moel peegeldab Räätsa kaleidoskoopiline muusika hoopiski üha enam ajastut, milles elame praegu. Informatsiooni üleküllusest tingitud püsitus, vahelduvate kaadrite mosaiikne killustatus – selles kontekstis mõjuvad paljud Räätsa partituurid vaat et veel aktuaalsemana kui toona. Ja teisalt on tal teoseid – kas või marginaalid või prelüüdid klaverile –, kus mõnes kokkusurutud muusikalises hetkes, nagu hommikuses kastetilgas, peegeldub kogu maailmaruum. Või igavik. Ma loodan väga, et Räätsa muusika leiab tee üha enamate kuulajateni, sest neid, kes võiksid olla tema muusikalisest omailmast haaratud, on palju rohkem, kui me arvata oskame.
Risto Joost:
Puutusin esmakordselt Jaan Räätsaga kokku toonase Eesti muusikaakadeemia värskelt valminud hoone teise korruse B-tiiva heliloomingu klassis, kus maestro andis muusikakuulamise seminari, mis oli minu jaoks ühtaegu üldkultuuriliselt maailmapilti avardav kui ka muusikaajaloo olulisi, kuid samas vähem tuntud teoseid tutvustav loeng. Sellesama seminari esimesel kohtumisel mängis Jaan Rääts vinüülplaadilt Mozart sümfooniat nr 1, millest sai alguse minu laialdasem huvi Mozarti vastu. Järgnevatel aastatel puutusin maestroga kokku eelkõige tema muusika kaudu. Ma arvan, et ta on üks väheseid heliloojaid (kui mitte ainuke), kes ei soovinud oma teoste proove külastada. Ta usaldas interpreete ja tihtipeale lisas, et ega need teosed nüüd ikka nii head ei ole, kui tegelikult tahaks. Mul on õnnestunud esitada ja salvestada tema väga erinevatel loomeperioodidel loodud muusikat ja seetõttu mulle tundub, et mõistan, kust pärineb tema Mozarti armastus – seal on lakkamatu impulsiivne kujundirikas rütmika, millel on kindlasti ka Jaan Räätsa muusikas oluline koht. Räätsa kontsert kammerorkestrile nr 1 on keelpillimuusikas kõige tuntum eesti helilooja teos maailmas (praeguseks võibolla pakub Pärdi “Fratres” võrdväärselt tihedat konkurentsi). Räätsale omane neoklassitsistlik pulsatsioon ja fragmentaarsus teeb tema teoste esitamise alati inspireerivaks, jättes interpreedile palju tõlgendamisruumi, mis omakorda soodustab väga eriilmeliste esituste sündi. Minu jaoks Jaan Rääts oli ja on oma muusikalise natuuriga nii pedagoogi kui heliloojana eesti muusika suurkuju, kelle tagasihoidlik isetus on andnud positiivse tõuke paljudele muusikutele ja muusikateostele. Puhka rahus, kallis maestro.
Timo Steiner:
Mäletan Jaan Räätsa suure kuulajana. Põnevil kuulajana. Kuulati plaatidelt, mida töökabinetis oli aukartust äratav valik. Ja muidugi raadiost. “Ma teie kontserdil ei käinud, aga ma kuulasin raadiost.” Ja kuulati erinevat. “Iga teos on lõpeks korra kuulatav.” Esmase pildina meenub professori kuju ka eelkõige kuulavana. Oma kabinetis ühes seinast teise sammuv-jalutav muusikakuulaja. Üliõpilase innukate mõtete kuulaja. Ja vahel ka vahelelausuja. “Katsuge järgmiseks korraks midagi kirja panna.” Üliõpilase muusika kuulaja ja plaatide-kuulamise kaudu suunaja. “Enne mingis žanris või koosseisule kirjutamist tuleb olemasolev ja kättesaadav muusika läbi kuulata.” Jaan Räätsa enda muusika on samuti justkui kuulaja. Maailma kokku kirjutatud helide kuulaja. Kuulatakse tähelepanelikult, targalt, pahatahtlikkuseta, lusti ja kerge nukrusega. Partituuris ühendab kuulatut aeg, mis on ühtlasi ka rütm, liikumine, südametuksed. Kiired lõiked ja ootamatud hüpped ei katkesta tegelikult kuulamist. Esiplaanilt väljalõigatu kaob teadvuse kihtidesse ja on järelekuulatav ... Aga vahel kuulatatakse ka vaikuse, salapära järele. Need on eriliselt hõrgud hetked. “Muusika on kuulamiseks.”
Johan Randvere:
Mul on olnud palju õnne, et olen Jaan Räätsaga saanud tihedalt suhelda. Tema muusikat esitada mitmes riigis, paljudele inimestele. Tema “Tokaatat” esitanud nii Milanos kui Moskvas. See on tõesti hea lugu, sobib igale lavale. Ühel segasummakontserdil Moskvas mängisin “Tokaatat” pärast ansamblit Fools Garden, kes oli esitanud muidugi oma “Lemon tree’d”. Kui esinemise lõpetasin, tuli nende laulja Peter Freudenthaler ekstra minult küsima, kes see helilooja on – talle väga meeldis. Tegime vist isegi ühe Räätsa esiettekande. See oli tema klaverikontsert neljale käele ja keelpilliorkestrile op. 89. Selgus, et keegi kusagil ei tea, et seda oleks esitatud. Rääts, kes mäletas muidu väga detailselt kõike, mida temalt küsisin, ei mäletanud aga nelja käe kontserdist midagi. Lõpuks tekitasime sellest noodi ja esitasime selle Jakob Teppo ja Pärnu Linnaorkestriga Jaan Otsa dirigeerimisel Pärnus ära. Läinud suvel, kui ta haiglas viibis, käisin tal paar korda külas. Rääkis kohe nalju, et lisaks igasugustele käte desotamisele ja kaitseriiete kasutamisele võiks ka sisemiselt desinfitseerida. Õnneks küsisin talt palju ja kõik on meeles. Meil oli ka kokku lepitud videointervjuu minu YouTube’i kanalile, aga praegusel viiruse ajal ei tohtinud ju kohtuda. Telefonitsi rääkisime veel detsembris ja küsisin, kuidas läheb. Ta vastas jälle toredasti: “Laisalt.” Tal olid üldse värvikad ütlemised. Ükskord istusime suure seltskonnaga Räätsa perel külas ja kuulasime tema 8. sümfoonia esitust. Meile meeldis, tema ütles ainult: “Aeglaselt mängivad.” Meie vaatasime huviga ja Rääts lisas, et see pole ka tema lugudest üldsegi kõige parem. Räätsa energiline naispere küsis seepeale, et kas talle oma lugu ei meeldigi?! Rääts andis suurepärase vastuse, mis minu arust näitab väga hästi tema olemust, vastates nii: “Ei, mulle meeldivad kõik mu teosed. Lihtsalt selge on see, et kõik ei kõlba.” Veel küsisin deklamatooriumi “Karl Marx” op. 18 kohta. Ta vastas, et see on tema arust väga hea lugu, aga enam ei kõlba nagu esitada. Aga siis lisas, et “Hiinas läheks see praegu väga hästi.” Ükskord helistati talle turu-uuringutest ja küsiti: “Vabandust, kui vana te olete?” Rääts mõtles ja vastas “No alla saja.” Helistaja ehmus ja lõpetas kõne. Mõnus oli Räätsa juures käia. Naine Ebba kattis laua, istusime maha ja siis hakkas möll pihta. Mingit vaikust seal ei olnud. Räätsa pere hoidis Jaani ikka väga. Kui küsisin kunagi, kuidas saada inspiratsiooni, tuli temalt parim vastus üldse: “Tuleb pihta hakata!” Jäägu see elujaatus meile ka edaspidi! Kalmuaial tegime talle lõpetuseks suure aplausi. Aitäh, maestro Jaan Rääts, ja hüvasti!
Jaan Rääts (15. X 1932 – 25. XII 2020) kasvas heliloojaks, õppides aastatel 1945–1952 Tartu muusikakoolis Aleksandra Sarve klaveriklassis ja 1952–1957 Tallinna konservatooriumis Mart Saare ja Heino Elleri kompositsiooniklassis, lõpetades viimase cum laude. Aastaarvude põhjal võiks öelda, et ta kirjutas muusikat 76 aastat. Valss klaverile – oopusenumbriga null – valmis 1941. aastal, mil autor oli kaheksa-aastane. Viimaseks teoseks jäi oopusenumbrita klaveripala aastast 2014. Tegelik, aktiivne Jaan Räätsa aeg kestis eesti muusikas ligi pool sajandit. Sellesse aega mahub kümme sümfooniat, kaks orkestrikontserti, 24 instrumentaalkontserti ja arvukalt teisi orkestriteoseid, ka tema loomingu kaalukaim osa – kammermuusika, kuhu kuulub kümme klaverisonaati, kuus keelpillikvartetti, seitse klaveritriot, kolm klaverikvintetti, kolm sekstetti, nonett ja hulgaliselt teisi teoseid eri ansamblitele ja soolopillidele. Rääts on kirjutanud muusika ka 14 filmile, aga mitte ühtki lavateost ega koorilaulu. Viiest orkestriga koorisuurvormist tuntuim on deklamatoorium “Karl Marx”. Tema muusika on valdavalt instrumentaalne nii koosseisu kui ka mõtteviisi poolest. “Jaan Räätsa muusika laulab harva, aga see-eest ta kõneleb, sageli isegi kirglikult,” pani juba varakult tähele muusikateadlane Ofelia Tuisk.
Poolsajandi sisse jäi ka suur hulk ameteid ja tegevusi. Üksteist aastat (1955–1966) oli Jaan Rääts Eesti Raadio helirežissöör, aastail 1966–1970 Eesti Televisiooni muusikasaadete peatoimetaja ja 1970–1974 ka Eesti Televisiooni muusikaline juht. Sel ajal sai alguse suur hulk meelelahutus- ja süvamuusika saateid, sealhulgas “Kontserdistuudio”, “Muusikaline neljapäev”, “Muusikaklubi”, “Muusikaelu”, “Estraadistuudio”, “Horoskoop”, “Entel-tentel”, “Kammerakadeemia”, “Tornimuusika”, “In C”, “Stuudiokontsert”, “ERSO stuudiotund”, “Televisiooni konkurss”, “Noor interpreet” jm. 1957. aastal sai Jaan Räätsast ENSV heliloojate liidu liige. Kaheksa aastat (1966–1974) oli ta liidu esimehe asetäitja, 19 aastat (1974–1993) ENSV heliloojate liidu ja hilisema Eesti heliloojate liidu esimees. Üle kolme aastakümne (1968–1970 ja 1974–2003) oli Jaan Rääts kompositsiooniõppejõud (aastast 1981 dotsent, 1990 professor, 2003 emeriitprofessor) Tallinna riiklikus konservatooriumis, praeguses Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Lühemat või pikemat aega kuulusid tema õpilaste hulka Rauno Remme, Erkki-Sven Tüür, Timo Steiner, Tõnis Kaumann, Tõnu Raadik, Toomas Trass, Kerri Kotta jt. Kompositsiooniõpetajana lubas ta igale andele kasvamisruumi ja iseseisvust, kuid räätsalik rütmistiihia kõlas edasi ja hargnes mõnegi tema kaasaegse ja õpilase teostes uuteks stiilimaailmadeks. Nekroloogist (vt Sirp nr 1, 2012)