Ilmar Tõnissoni pikk teekond Pärnu muusikaelu juhina
- Sirje Vihma-Normet, muusikaajakirjanik
- Jul 6
- 8 min read
Paavo Järvi: “Kui suvekuurordis orkestrimuusika traditsiooni taastamise südameasjaks võtnud dirigent Ilmar Tõnisson poleks pool sajandit tagasi Pärnus Kirbu jõe ääres suvitanud Neeme Järvi juurde jalutanud, et tutvustada oma festivaliideed, ja kui Aivar Mäe ning Neeme Järvi poleks Tõnissoni unistust korralikust Pärnu kontserdisaalist teoks teinud, poleks meil nüüdsel kujul ka Pärnu muusikafestivali.” (Postimees, 29. VII 2020) Paavo Järvi vihjab siin 1970. aastal toimunud Beethoveni 200 aasta juubelile pühendatud festivalile, millest sai alguse muusikafestivalide traditsioon Pärnus. Sellel terve nädala kestnud Beethoveni-festivalil dirigeerisid ERSO kontserte Neeme Järvi ja Ilmar Tõnisson.
Pärnusse keelitas 1960. aastal värskelt Tallinna muusikakooli klarneti eriala lõpetanud Ilmar Tõnissoni Jaan Kääramees. Oli ju Pärnus ilma dirigendita lausa kaks orkestrit – sümfooniaorkester ja puhkpilliorkester. Tõnisson tuligi Pärnusse, jätkates paralleelselt tööga õpinguid Tallinna konservatooriumis Juhan Kaljaspooliku ja Elmar Peäske juhendamisel. Hiljem on ta stažeerinud Peterburis Ilja Mussini ja Weimaris Kurt Masuri juures.
Ilmar Tõnissoni elutööst rääkides peatume neljal olulisel verstapostil ehk orkestril: Pärnu Linnaorkestril, Pärnu suvemuusika orkestril, üle-eestilisel noorte puhkpilliorkestril ja ilmselt kogu Nõukogude Liidus esimesel mitteriiklikul kammerorkestril, mille Tõnisson asutas 1981. aastal Pärnu KEKi tiiva all.
Ilmar Tõnisson meenutab: “Tulin Pärnusse 1960. aastal. Hakkasin kohe juhatama linna sümfooniaorkestrit, mis tähistas tol aastal oma 40. aastapäeva. Minust sai orkestri peadirigent kuni 1980. aastani. Kuna Pärnusse tulid suveks puhkama Eesti parimad interpreedid, siis kutsusin nad lisajõududena kaasa tegema suvemuusika orkestris. Tõeliste oma ala professionaalidega oli suurepärane koos töötada. Hommikul tehti proove, õhtuti kontserte. Oli tavaks, et orkestris mängivad koos erinevate põlvkondade muusikud. Vana kooli härrasmehed olid eeskujuks noortele. Hugo Schütz, Elmar Peäske, Jossif Šagal, Emil Laansoo, Juhan Kaljaspoolik jt – need mehed kandsid endas aatelisust ja pidasid enda jaoks kõige olulisemaks muusikat.”
Nagu paljudes Euroopa kuurortlinnades, kuulus Pärnu linna suvede juurde sümfooniline muusika. Juba 1877. aastal tegutses Pärnus Dilettantenorchester, kes esitas puhkajatele Viini operetimuusikat. Sajandi lõpuaastatel kütkestas suvitajaid Sindi koolipoiste puhkpilliorkester, mida juhatas Karl Ramm, laulu “Õrn ööbik” autor. Badesalongi orkestrit juhatas orkestri esimene viiul, tšehhi päritolu pärnakas Ferdinand David. Hiljem võttis taktikepi üle ta viiuldajast vend Gustav David. Enne Esimest maailmasõda oli Pärnust saanud juba tuntud kuurort, kuhu tuldi puhkama Saksamaalt, Rootsist, Venemaalt ja mujalt. Gustav Davidi käe all toimunud suvemuusika kontserdid olid väga populaarsed. Musitseerimise katkestas sõda – pillimehed läksid sõtta ja suvitajaid jäi vähemaks. Tegevust jätkas vaid kuuest-seitsmest mehest koosnev linnakapell.
1919. aastal taastas Pärnu poeglaste gümnaasiumi muusikaõpetaja Heinrich Meri koos puhkpilliorkestri juhi Johan Kasega linnaorkestri ja populaarsed suvemuusika kontserdid said jätkuda. Kontserte dirigeerisid Priit Nigula, Sergei Mamontov, Peeter Laja, Mihkel Lüdig, Juhan Simm. Orkestri peadirigent oli Voldemar Taggo. Pärast Teist maailmasõda asutati sümfooniaorkester linna kultuurimaja juurde. Majanduslikult rasketel sõjajärgsetel aastatel juhatasid orkestrit erinevatel aegadel Heinrich Meri, Johan Kase, Nikolai Goldschmidt, Voldemar Taggo, Ants Kiilaspea, Voldemar Rumessen jt.
Ilmar Tõnisson juhatas Pärnu suvemuusika sümfooniaorkestrit 25 aastat. Paraku otsustas Pärnu linnavalitsus 1974. aastal suvemuusika orkestri toetamise lõpetada. Ometi olid orkestri kontserdid väga populaarsed ja saavutatud oli niisugune tase, et kollektiiviga olid nõus esinema tõelised staarid, nagu Georg Ots, Hendrik Krumm, Urve Tauts jt. Instrumentaalkontsertide solistidena astusid üles Matti Reimann, Valdur Roots, Toomas Velmet, Tiiu Heinsalu-Peäske, Anatoli Reznikovski, Maigi Pakri, Liia Saar, Lemmo Erendi jt. Viimaseks jäänud suvehooajal oli Valter Ojakääru autorikontsert, kus solistideks olid Heli Lääts ja Jaak Joala. Publikut oli nii palju, et istekohti ei jätkunud. Ajakirjanduses kirjutas Tõnissoni tegevuse toetuseks konservatooriumi professor flötist Jaan Õun: “Tõnisson on kullatükk Pärnu linnale!” Ometi teatasid EKP Pärnu linnakomitee ja tema sabas linnavalitsus: suvemuusika sümfooniaorkestri tegutsemise asemel on hoopis õigem teha palgaliseks orkestriks Pärnu kalakombinaadi puhkpilliorkester!!
Bruno Lukk kirjutas ajalehe Kultuurimaa veergudel 1975. aastal: “Sel suvel päris suvemuusikat Pärnus enam ei olnud. Olen Pärnus puhanud 25 aastat järjest ja alati rõõmustanud heal tasemel suvemuusika sümfooniaorkestri esinemiste üle. Sel aastal see traditsioon lakkas. Üksikud üsna huupi esinemised ei asendanud seda, mida pakuti varasematel aastatel. Ka suvitajad kirjutasid suvemuusika sümfooniakontsertide jätkamise toetuseks linnavalitsusele kirju. Tõnissonil aga palus linnavalitsus lausa Pärnust lahkuda!!!! Küsisin professionaalse suvemuusikaorkestri tegevuse ootamatu lõpetamise tagamaade kohta aru Ilmar Tõnissonilt. Tundes hästi tollast kultuurikonteksti, siis vastus mind ei üllatanudki. “Suvemuusika populaarsus käis ilmselgelt kellelegi närvidele ja nii võeti mu tegevuse lõpetamise põhjenduseks see, et ma polnud vaatamata korduvatele nõudmistele olnud nõus astuma kompartei liikmeks.”” Nii siirdus Tõnisson Pärnust Tallinna, kus temast tuli klarneti ja dirigeerimise õpetaja Tallinna muusikakoolis ja pedagoogilises instituudis (praeguses Tallinna ülikoolis). Sealt edasi jätkus õppejõu töö juba Tallinna konservatooriumis. Paralleelselt pedagoogitööga juhatas Tõnisson Tallinnas ERSO pühapäevaseid hommikukontserte ja talvisel hooajal jätkas kuni 1980. aastani tööd Pärnu sümfooniaorkestriga.
Ilmar Tõnisson meenutab: “1972. aastal stažeerisin kaks aastat kultuuriministeeriumi toetusel Peterburi (tollase Leningradi) konservatooriumis legendaarse Ilja Mussini juures, kes oli konservatooriumi dirigeerimiskateedri juhataja. Populaarse õppejõuna oli tema klassi tundides peale oma üliõpilaste alati ka rühm noori tegutsevaid dirigente Baltikumist. Dirigent, kes sai õiguse astuda klassi ette pulti, et juhatada enda poolt valitud teost, mida esitasid kaks meisterlikku kontsertmeistrit, sai Mussinilt nii rohkesti nõuandeid, et neid andis järgmise tunnini seedida. Lisaks olid dirigentidest õppuritel kasutada suur professionaalne sümfooniaorkester, kaks üliõpilasorkestrit ning suurepärane heliplaatide ja lintide kabinet. Noorte dirigentide kasutada oli ka ooperistuudio, kus laulsid ja dirigeerisid üliõpilased.”
Kursuste lõpetamisel sai Ilmar Tõnisson 1974. aastal Leningradi konservatooriumi teadusala prorektori ja dirigeerimise fakulteedi juhataja allkirjadega iseloomustuse, millega ta oleks võinud kandideerida iga Nõukogude Liidu professionaalse sümfooniaorkestri dirigendiks. Ometi tahtis ta jätkata tegevust oma armsas kodulinnas Pärnus. Paraku jäi stažeerimiselt kodulinna naastes 1974. aasta suvemuusika sümfooniaorkestri hooaeg orkestrile ja Tõnissonile viimaseks. 25-aastasele tegevusele tõmmati ootamatult kriips peale! Ei aidanud ka Leningradi konservatooriumist kaasa saadud hea iseloomustus: “Ilmar Jaanovitš Tõnisson läbis kaheaastase stažeerimise ooperi- ja sümfooniaorkestri dirigeerimise klassis professor Ilja Mussini juures. Selle aja jooksul näitas ta end heade dirigeerimise võimetega tõsise muusikuna. [---] Õpingute jooksul tegi ta suure hüppe, omandades professionaalseid kogemusi ja teadmisi, ning laiendas ja avardas märgatavalt muusikaliselt ja tehniliselt dirigeerimise taset. Ilmar Jaanovitš Tõnisson on täielikult ette valmistatud professionaalseks tegevuseks sümfooniaorkestri dirigendina.”
Juba Tallinna konservatooriumi õppejõuna sõitis Ilmar Tõnisson 1978. aastal Ida-Saksamaale Weimarisse, et osa võtta rahvusvahelisest suveseminarist, kus dirigente juhendas Kurt Masur. Nendele Masuri seminaridele sõideti end täiendama kogu Euroopast ja kaugemaltki, ka Aafrikast ja Jaapanist. Sel aastal oli Tõnisson ainuke osavõtja Nõukogude Liidust. Seminar algas konkursiga, kus tuli juhatada kuu aega varem kättesaadetud nimekirjast ühte üsnagi keeruka partituuriga teost. Konkurss-esinemised toimusid ülikoolilinna Jena sümfooniaorkestriga. Konkursi tulemusel jagati mitukümmend seminaristi kahte leeri: aktiivsed tegutsejad ja passiivsed jälgijad. Ilmar Tõnisson pääses kuue “aktiivse” hulka. Aktiivsete osalejate käsutuses oli Jena sümfooniaorkester igal hommikupoolikul neli tundi. Sakslased järgisid Tõnissonilegi meelepärast põhimõtet – väikelinna kultuur ei tohi alla jääda suurlinnade omast. Seda kinnitas ka Pärnust veidi suurema Jena sümfooniaorkestri kõrge tase. Kurt Masur oli tollal Leipzigi konservatooriumi professor ja Gewandhaus-orkestri peadirigent. Õhtupoolikul pidas ta seminaristidele loenguid interpretatsiooni probleemidest, analüüsis esitatavaid teoseid, võrdles seminaril juhatanud dirigente teiste sama teost juhatanutega. Seminari pidulikul lõppkontserdil Weimari linnahallis dirigeeris Ilmar Tõnisson Schumanni “Jenoveva” avamängu. Weimari konservatooriumi rektor andis üle Kurt Masuri allkirjaga tunnistuse seminari lõpetamise kohta.
Ilmar Tõnisson meenutab: “Üks põhiline erinevus oli see, et Peterburis Mussini juures töötati enne orkestri ette astumist materjal tundides põhjalikult läbi. Omandati manuaaltehnilised võtted, selgitati teose ülesehitus, vorm, põhi- ja kaaskulminatsioonid jne. Mussin on kirjutanud ka raamatuid, mis on kui teadus dirigeerimiskunstist, millest on kõigil palju õppida.
Kurt Masuri dirigeerimiskursus Weimaris eeldas aga noore dirigendi valmisolekut kohe orkestriga töötada. Ilma proovita pidin ma juhatama Jena sümfoonikutega Schuberti avamängu “Rosamunde”. Kõikide seminaristide esinemiste järel valiti välja nn aktiivsed liikmed, kellega hakati siis põhjalikumalt tööle. Erinevalt Mussinist näitas Masur väga vähe ette. Tema enda žest oli napp, kontsentreeritud ja ta saavutas orkestriga efektse tulemuse. Masuri märkused dirigeerimistehnika osas tulenesid muusika olemusest. Dirigendi skeemi korrektsusele, ka Auftakt’ile ei pööranud ta tähelepanu. Olulisemaks pidas ta dirigendi hingamist, eriti puhkpillide sissenäitamisel. Masur demonstreeris meile puhkpillide sisseastumise näitamist ilma käteta, ainult hingamise abil, ja väga täpse tulemusega. Masur ütles, et dirigendile on väga kasulik orkestris mõnd pilli mängida, siis mõistab ta paremini dirigendi funktsioone.”
Weimarist Kurt Masuri meistrikursustelt naastes asus Ilmar Tõnisson organiseerima kammerorkestrit, mille tegevust toetas jõukas Pärnu KEK. Tänu kultuurilembese KEKi sponsorlusele kujunes orkestrist üks Pärnumaa visiitkaarte, mis andis kontserte ka väljaspool Eestit – Baltimaades ja perestroika tuultes ka juba Euroopas. Tihti esineti koos kammerkooriga Mattone, mis samuti tegutses Pärnu KEKi tiiva all.
Suursündmuseks Pärnu kammerorkestrile kujunes Kanada turnee 1990. aastal. Kontsertide solistideks olid sopran Kaie Konrad ja kanadaeestlane, organist ja helilooja Norman Reintamm. Pärnu KEKi kammerorkester oli esimene Kodu-Eesti muusikakollektiiv, kes esines Kanadas ja sai seal väliseestlastelt ääretult sooja vastuvõtu osaliseks. Kohalikud eestlaste ajalehed avaldasid Lembit Avessoni ja Kaljo Raidi sisukad ja heatahtlikud arvustused, Pärnu muusikutele tehti tänutäheks purjeregatt Ontario järvel. Helilooja Lembit Avesson kinkis Ilmar Tõnissonile oma teose “Kontsert tšembalole ja kammerorkestrile” partituuri. Selle kandsid pärnakad koju jõudes ka oma kontserdil ette – solist oli Valdur Roots.
Heatasemelise Pärnu KEKi kammerorkestri baasil loodi 1994. aastal palgaline linnaorkester, mis tegutseb Pärnus siiani. Ja mis eriti oluline, Pärnu orkestril on nüüd oma kodu, mida sai pikki aastaid oodatud – Pärnu kontserdimaja. Kuni aastani 2002 toimusid kontserdid Pärnu poeglaste gümnaasiumi ja Lydia Koidula nim gümnaasiumi aulates.
Ilmar Tõnisson meenutab: “Kammerkooriga Mattone (dirigendid Helvi Treiblut ja Marika Pärk) tekkis kammerorkestril kohe hea loominguline side. Esimesed ühiskontserdid toimusid meil 1982. aastal Leedus Druskinikai lauluväljakul ja Trakai lossi saalis. Järgmisel aastal kutsuti meid esinema Kaunasesse. Pärnus esinesime Endla teatri Palmisaalis. Pärnu KEKi juhtkond lasi õmmelda orkestrantidele ja koori liikmetele ühtlase rõivastuse, mis jättis esinejatest väga hea üldmulje. Unustamatud kontserdid toimusid koos lätlaste Skaņupe kooriga, mida juhatas nende lauluisa Haralds Mednis. Üks ühine kontsert toimus 1984. aasta kevadel Pärnus ja teine Riias Läti riikliku ülikooli aulas. See 1988. aasta aulakontsert toimus juba eestlaste ja lätlaste vabadusele pürgivas õhkkonnas ja täissaali vastuvõtt oli tormiline. Kontserdil lehvitati ka Eesti ja Läti rahvuslippe – keegi ei kartnud enam Siberisse saatmist. Kontserdist kujunes lausa rahvuslik manifestatsioon.”
Oluliseks peatükiks Ilmar Tõnissoni loometeel on Eesti noorte puhkpilliorkestri asutamine 1972. aastal, mida ta juhatus kuni 1994. aastani. 1993. aastal oli Tõnisson Eesti noorte laulu- ja tantsupeo puhkpilliorkestrite üldjuht. Nüüdseks on Tõnisson Eesti puhkpillimuusika ühingu ja kooriühingu auliige ja talle on elutöö eest omistatud EV presidendi Valgetähe IV klassi orden.
Töö noortega on Ilmar Tõnissonile alati meeldinud. Selleks, et Pärnu noored saaksid pärast lastemuusikakooli lõpetamist muusikaõpinguid kodulinnas jätkata, organiseeris ta 1990. aastal Sütevaka gümnaasiumi muusikaosakonna, mille esimene juhataja ta oli.
Oluline ettevõtmine oli Tahkuranna rahvusvaheliste muusikakursuste ellukutsumine, kuhu Tõnisson kutsus noortele õpetust jagama oma muusikutest sõbrad nii Eestist kui välismaalt. Õppejõudude rida oli tõesti esinduslik: Endel Lippus, Toomas Velmet, Valdur Roots, Maano Männi, Maris ja Mati Uffert, Sophia Vilker, Ylermi Poijärvi, Anatoli Reznikovski, Marina Trei ja Ilmar Tõnisson ise. Orkestriklassi viidi läbi Tahkurannas Pärnu KEKi kammerorkestri baasil. Tahkuranna kursuste lõppkontserdid toimusid Pärnu raekojas, kus õpilaste kõrval astusid üles ka kursuste juhendajad.
Aastal 1993 võeti Tahkuranna kursus vastu Euroopa noorte suvelaagrite ühendusse.
Toomas Velmet kirjutas: “Olen nende kursuste suur toetaja, sest juba majanduslikult on Eestile kasulikum häid õppejõude siia kutsuda. Kui noored läheksid samal tasemel kursustele välismaale, läheks see neile 20 korda rohkem maksma. Seetõttu peaks olema ka põhjendatud Eesti riigi suurem toetus Tahkuranna muusikakursustele, mis on kuue aasta jooksul tõestanud oma elujõulisust ja kõrget taset.” (Kultuurimaa, 6. VIII 1997)
1996. aastal loodi Pärnusse suupilliklubi Piccolo, mille eestvedajaks oli Ilmar Tõnisson koos Feliks Kargiga. Suupilliklubi hakkas korraldama rahvusvahelisi suupillifestivale, kuhu sõitsid osalema pillimehed paljudest maadest. Festivali kavas oli ka konkurss parima solisti preemiale. Ameerikast ja Euroopast kohale sõitnud suupillimängijatest pandi Pärnus kokku terve orkester, mis esines Ilmar Tõnissoni juhatusel. Pärnakad lõid ka oma suupilliansambli Piccolo kvintett, koosseisus Feliks Kark, Elmar Trink, Andrus Augas, Andres Kokk ja Ilmar Tõnisson, millega käidi esinemas ka Soomes, Saksamaal, Austrias, Hollandis jne ja on välja antud mitu CD-plaati. Ilmar Tõnisson on ka “Suupilliõpiku” autor, millele tehti kohe kordustrükk, sest tiraaž müüdi kiiresti läbi.
See on vägagi sümboolne, et Ilmar Tõnissoni viimased tööd on seotud suupilliga, sest ta esimeseks pilliks oligi suupill. Selle ostis kolmeaastasele Ilmarile tema isa Pärnu laadalt, mida peeti Pärnu silla avamise puhul 1938. aastal. Nii silla pidulik avamine kui suupilli-ost olid väikesele poisile unustamatuks sündmuseks. Pikk teekond Pärnu linna muusikaelu juhiks oli sellega kaudselt alanud.
Meie vestluse lõpetuseks ütles Ilmar Tõnisson oma muusikuteele tagasi mõeldes: “Kõige rohkem olen ma õnnelik selle üle, et oma tegevuse kaudu olen saanud sadades noortes äratada ja süvendada armastust muusika vastu.”
