top of page

Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu



2023. aastal ilmus üks tähelepanuväärne raamat – “Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu”, autoriteks sotsiaalteaduste doktor, Eesti kultuuriloo ja kultuuripoliitika uurija Egge Kulbok-Lattik, arhitektuuriajaloolane Karin Paulus ja ajaloolane Lauri Suurmaa.

See on erakordse põhjalikkuse, kire ja armastusega loodud koguteos, kus ajalooline ülevaade on põimunud suuremate filosoofiliste üldistuste ja järeldustega. Aukartustäratavalt suur on olnud ka läbi töötatud allikate hulk ja nende kasutus raamatus.

See mitmekihiline raamat on kujundaja Martin Mileiko poolt silmapaistvalt hästi struktureeritud ja läbi mõeldud. Samuti on hästi õnnestunud kõigi arvukate fotode paigutus. Raamatu kirjastaja on Eesti Rahvamajade Ühing

Järgnevas intervjuus tutvustab oma teekonda Eesti rahvamajade uurimisel Egge Kulbok-Lattik.


Kuidas jõudsite Eesti kultuuri- ja rahvamajade uurimise juurde?

Egge Kulbok-Lattik: See teema on mind pikka aega saatnud. Hakkasin rahvamajade uurimisega põhjalikult tegelema 2011. aastal oma doktoritöös, et vaadelda, kuidas mõjutas eri ajastute kultuuripoliitika rahvamajade võrgustikku. Doktoritöö kaitsesin 2015. aastal Jyväskylä ülikoolis.

Seltsi- ja rahvamajade arengus ja muutustes väljenduvad Eesti ajaperioodid eriti selgelt ja mitmekülgselt. See oli omariikluse eelne kultuuripoliitika, mida tegi rahvas ise. Koos riiklusega hakkas kujunema ka riiklik kultuuripoliitika, mis mõjutas kultuuritööd. Ajastute olemust võib näha kasvõi vaadates neid heal paberil, hoolikalt köidetud Eesti vabariigi aegseid rahvamajade toimikuid, mis sisaldavad seadusandlust ja statistikat, ja sinna kõrvale sovetiaja aruandeid. Pärast sõda vaesel ajal olid need juhuslikel, tindiplekkidega paberilehtedel, neis kajastus ideoloogiline surve ja ka ülesanded, mida nõuti kultuurimaja töötajatelt.

 

Nüüd on see suur teema saanud kaante vahele kapitaalses kogumikus “Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu”. Milline raamat see on?

See on meie ühine töö koos Karin Pauluse ja Lauri Suurmaaga. Karin käsitleb rahvamajade arhitektuuri ja Lauri töötas materjalidega ajakirjandusest ja arhiividest. Kui algul koos Karini ja Ülle Välimäega Eesti rahvamajade ühingust arutasime, milline see raamat peaks tulema, siis Karin leidis, et see peaks olema hästi loetav ja parem seda mitte liiga teaduslikuks ajada. Ülle Välimäe ja rahvamajade ühing, kes on selle raamatu väljaandja, soovisid aga pigem ikka teaduslikuma suunitlusega raamatut. Nii saigi sellest kultuurisotsioloogiline monograafia. Võti raamatu mõistmiseks on – see on kihiline raamat. Siin on koos ajalugu, arhitektuur, kultuuriteooria, kultuuripoliitika ja selle muutumine ajas. Lauri Suurmaa ajaloolasena tõi igale ajastule ja teemale juurde suurepäraseid tsitaate ajalehtedest, raamatutest, mälestustest. Kujundaja Martin Mileiko aitas olulist rõhutada esiletõstetega.

Tähtis osa raamatust on ka fotod. Kõigist ajastutest on hulgaliselt ilmekaid pilte. On lausa küsitud: on see album? Ei, see ei ole album, see on just nimelt kihiline raamat, aga pildid jutustavad sedasama lugu omal kombel. Oli väga hea meel saada kommentaar Peeter Toropilt, kelle arvates on see raamat kõigi nende komponentide osas heas tasakaalus.


Kanepi seltsimaja.

Proovime anda väikese ülevaate sellest, mida raamat sisaldab, kuigi see on raske, sest teema on väga ulatuslik. Kui palju kultuuri- ja rahvamaju Eestis praegu on?

Eestit katab siiani suur kultuuri- ja rahvamajade võrgustik. Praeguse seisuga on neid 376. Juba 1937. aastal võis väljaandest “Lõuna-Eesti” lugeda: “1937. aastaks oli rahvamajade võrk Lõuna-Eestis nii tihe, et nende vahe polnud kusagil üle 14 km.” Nii see on olnud juba XIX sajandi lõpust alates, meie jaoks on see midagi enesestmõistetavat. Aga kas me tajume, kui suur rikkus see on? Eesti suuremates maa-asulates on alati paiknenud kirik, kool ja kõrts – ja XIX sajandi lõpust alates ka rahvamaja. Kõrtsid, mis mitu sajandit täitsid muuhulgas Eesti rahva avaliku ruumi funktsiooni, hääbusid XX sajandi algul seoses tsaari viinamonopoli seadusega. Aga Eesti avalikkus klassikalises mõttes, nagu seda on mõtestanud Hannah Arendt ja Jürgen Habermas, kujunes välja alles eestikeelsete ajalehtede ja seltsimajade tekkega. Loomulikult olid sellisteks “avaliku ruumi” kohtadeks teatud määral ka koolid, aga need olid ikkagi baltisakslaste ja tsaarivõimu poolt kontrollitud. Nii ka kirik. Aga just rahvamajad on olnud Eesti kultuurile ja eestlase eneseteadvuse kujunemisele erakordselt olulised. 

Rahvamajad olid tugev alus rahvuslikule ärkamisajale, kõik see kokku – Jannsen oma “Perno Postimehega”, koorilaul, esimesed heliloojad, laulupeod, eestikeelne kirjandus – oli jõuline Eesti avalikkuse sünd. Juhan Luiga, üks meie esimese põlve intellektuaale, väga väärtustas neid rahva- ja seltsimaju, öeldes: “Hingeelu ei saa ilma välise kujuta teistele avaldada; üksiku tundmused oleksid ilma selleta rahvale, ühiskonnale kadunud. [---] Rahva vaim tarvitab elamiseks ulualust, rahva hing kasvab ainult oma kodus, oma majas.”

 

Valga "Säde".

Meenutame päris algust, millised on kõige vanemad rahvamajad?

Vanimaks loetakse Kanepi seltsimaja 1887. aastast. Samas Viljandi põllumeeste seltsi uhke hoone dateerub isegi varasemaks – 1882. aastasse. Praegu on selles majas Viljandi kesklinna kool. Aga Kanepit peetakse siiski esimeseks, sest see oli esimene selts, kellele tsaarivalitsus andis tegevusloa ja kes said endale maja ehitada. Üks vanemaid on ka Võru “Kannel”.

Omariikluseni jõudes hoogustus riigi toel kultuurimajade ehitamine veelgi ja juba 1940. aastaks oli Eestis ligi 500 seltsi- ja rahvamaja, Nõukogude ajal see arv kasvas, ning tänaseks on rahvamaju 376, lisaks on ehitatud ligi 500 külamaja (eristuvad ruumiprogrammi poolest, enamasti neis ei ole lava).

Kohe algusest peale olid neis hoonetes ooperiteatrile tunnuslik ruum: lava saali, harjutusruumide ja kohvikuga. Nii võib öelda, et alguse sai eesti ühiskonna moodne ruumiline kultuurimudel ja kujunes välja laiem kultuuriavalikkus – seltskond ja parnass.

Selles osas on eriti fenomenaalne Väike-Maarja põllumeeste seltsimaja, mis oma saali ja lavaga sarnaneb väiksemas formaadis Pärnu “Endla” või “Vanemuise” teatriga. Sama lugu on Valga “Säde” seltsimajaga, mis samuti ei jäänud palju maha Tartu “Vanemuisest” või Pärnu “Endlast”.


Väike-Maarja põllumeeste seltsimaja saal.

Narva ehitised kahjuks sõjas hävisid, kuid ka seal käis seltsielu uhketes hoonetes.

Kõige võimsamad majad on muidugi linnades: “Estonia” Tallinnas, Teises maailmasõjas hävinud vana “Vanemuise” teater Tartus, Pärnu “Endla” ja Rakvere seltsimaja – praegune Rakvere teater.

Rahvamajade suurus ja tähelepanu arhitektuurilisele ilule hämmastab aga ka väiksemates kohtades. Näiteks üleni puust, kuid väga suur kahekordne Puhja seltsihoone, praegugi toimiv Kadrina rahvamaja – kaunis kahekordne puumaja, Haanja rahvamaja. Uhkete suurte rahvamajade kõrval on ka väikesi, nagu näiteks raamatus leiduv foto Kärdla kalameeste seltsi väikesest majast. Oma otstarbe täitsid aga ka need täielikult.Tooksin välja ka Lutheri vineeri- ja mööblivabriku klubi hoone, mis siiani püüab pilku oma omapärase arhitektuuriga. On säilinud fotod seal tegutsenud näiteringist ja salongiorkestrist. Tolleaegne vabrikant hoolitses ka selle eest, et töölistel oleks võimalusi vaba aega kultuurselt veeta. Ja kuhu eestlane ka välja rändas, sinna ehitas ta ka seltsimaja, olgu see siis Abhaasia või Peterburi ümbruskond, või ka hilisema väljarände ajal Rootsis, Kanadas või Ameerikas.

Sõdadevahelises Eesti vabariigis võeti rahvamajade rajamist tõsiselt, riikliku seadusega standardiseeriti ja normeeriti ning loodi riiklik võrgustik. Selle töö üks eestvedajaid, haridus- ja sotsiaalministeeriumi ametnik Aleksander Kurvits, on väga ilusasti esile tõstnud nende majade tsiviliseerivat ja kasvatavat funktsiooni: “Ühtekuuluvus- ja solidaarsustunde loomisel on suur tähendus eelkõige laulmisel, muusikal, teatrietendustel jne. Seetõttu on rahvamajade tähtsaim ülesanne pakkuda häid tingimusi tegevusteks, mis aitavad levitada ühtekuuluvus- ja solidaarsustunnet: pakkuda häid tingimusi laulmiseks ja musitseerimiseks, mis tõstab ja ülendab meie kodanike vaimu, soojendab nende hinge, aitab viia kõrgematesse vaimsetesse sfääridesse,

[---] et kohtumised võiksid anda teadmisi ja oskusi elu ning majanduse sobivamaks korraldamiseks ja aidata kaasa riiklikele eesmärkidele.”

Nõukogude võimul oli hiljem seda võrgustikku mugav üle võtta, loodi juurde muusika- ja kunstikoolid ja tehnika- ja spordikoolid. Lisaks kultuuritööle oli riikliku kultuuripoliitika eesmärgiks soov suunata ja kasvatada nõukogude inimesi. Aga vaatamata sellele, et kultuuri ja kunsti saab tsenseerida ja normeerida, ei kao sellest mitmetähenduslikkus, mis võimaldab väljendada ka seda, mis tsensuurile ei allu. Nõukogude võim oma kultuuripoliitikaga tahtis luua üht, aga saavutas teist – muuhulgas laulva revolutsiooni.

 

Muusikakollektiiv 1920ndatest aastatest.

Heidame pilgu ka sellele, mida kõike nendes majades tehti.

Raamatust saab ülevaate kultuuritööst neis majades, samuti võib näha, kuidas huviharidus ja harrastuskunstid on kujunenud ja muutunud ning mismoodi rahvamajade võrgustik tänapäevalgi mõjutab inimest, kogukonda, ühiskonda ja riiki.

Rohkesti on fotosid rahva- ja seltsimajades eri aegadel toimunud tegevustest: seal on koorid, pilliansamblid, rahvatantsu harrastajad, ka näiteks 1920.–1930. aastatel moes olnud plastilise tantsu grupid, mis kantud Ella Ilbaku vaimustusest, samuti on näiteid kultuurielust sovetiajal koos kohustuslike stalinistlike sümbolitega.

Nõukogude võim kultuuri- ja rahvamajade aktiivsust ei kahandanud, pigem vastupidi. Vilgas elu jätkus: töötasid koorid, laulu- ja pilliansamblid, rahvatantsurühmad, tehti teatrit, aga kõik oli kontrollitud ja ette kirjutatud. Palju käidi kunstilise isetegevuse ülevaatustel. Kultuurimaju ehitati päris arvukalt ka juurde. Paljud toonased uusehitised-kultuurimajad olid ehitatud nn stalinistlikus klassitsismi stiilis, need olid tõelised töörahva paleed. Omamoodi huvitav on fakt, et stalinistlike kultuurimajade kõige edukama tüüpprojekti autor oli tuntud arhitekt Arnold Matteus, kogenud villade projekteerija. Tema projekti järgi on ehitatud Antsla, Abja-Paluoja, Keila, Orissaare, Vastseliina, Püssi ja Jõhvi kultuurimajad. Samuti projekteeris selliseid kultuurimaju teine nimekas arhitekt Johannes Fuks. Tema käe alt tulid välja kultuurimajad Viljandis, Otepääl jm. Sama stiili üks kõige pompöössemaid ehitisi on aga Tallinna Laevastiku ohvitseride maja. Kultuurimajade ehitamist jätkati ka hilisemal nõukogude ajal juba kaasaegsemas, nõukogude modernistlikus stiilis, nagu Haapsalu kultuurikeskus, Võru “Kandle” uus hoone, Paide kultuurikeskus ning Tamsalu, Tornimäe ja Lihula kultuurimajad.

Kõige uuemad majad on Varstu kultuurikeskus, Kihnu rahvamaja, Karksi-Nuia kultuurikeskus, Kuressaare kultuurivara, Kärla rahvamaja ja lõpuks uusimatena kultuurikeskus “Kaja” Tallinnas Mustamäel, Rõuge rahvamaja ja Viimsi Artium, peagi saame näha ka Tartu SÜKUt. Need kaasaegsete kultuurikeskuste funktsioonid katavad nii võimalusi professionaalsele kui ka harrastuskunstile, on koduks galeriidele, raamatukogudele, kunsti- ja muusikakoolidele, pakkudes inimestele kohtumispaika kõige laiemas mõttes.


Keila stalinistliku klassitsismi stiilis kultuurimaja.

Millised funktsioonid on kultuuri- ja rahvamajadel tänapäeval?

Rahvamajade võrgustik on olnud Eesti kultuuriline alus, mille baasile tekkis meie kõrgkultuur. Neil põhineb kultuuri ja mitteformaalne hariduselu siiamaani, kuigi elu maal püütakse väga kahetsusväärselt aina vähemaks suretada. Viimasel 30 aastal on toimunud suured muutused, millest kõige suurema mõjuga oli see, kui rahvakultuur anti riigi haldusest omavalitsuste haldusesse.

Selleks, et saada toimunust ülevaadet, viisime koos Tallinna ülikooli õppejõu Triin Roosaluga 2022. ja 2023. aastal läbi küllaltki mahuka uuringu, mis on nüüdseks raportina esitatud. Raport on kättesaadav püsilingil e-raamatuna Eesti rahvamajade ühingu kodulehel.

Kui uuringu tulemused paari lausega kokku võtta, siis võib öelda, et rahvamajade võrgustik on orgaaniline osa modernse Eesti kultuuri ruumilisest mudelist, mis teenib jätkuvalt meie ühiskonda. Rahvamajade teenustest saavad osa kõik vanuserühmad, lastest eakateni. Rahvamajad teevad kättesaadavaks nii professionaalse kunsti – kontserdid ja etendused – kui ka annavad võimaluse ise kunstiharrastustes osaleda. Endiselt tegutsevad muusika- ja tantsukollektiivid, koorid, ansamblid, orkestrid, tantsu- ja liikumisrühmad, harrastusteater, käsitöö-, kunsti- ja muud huviringid. Samuti tegeldakse uudsete õpiringide ja oskustega: keeled, eneseabi, aiandus, jooga jms.


Kihnu rahvamaja.

Aastas toimub keskmiselt:

-       279 teatrietendust – külastajaid 40 230

-       91 klassikalise muusika kontserti – külastajaid 6410

-       129 levimuusika kontserti – külastajaid 18 358

-       19 Eesti Jazzliidu kontserti – külastajaid 2647

-       12 tantsuhariduse sündmust (Eesti tantsuagentuuri tantsuetendused) – osalejaid 630

-       110 kunstihariduslikku ettevõtmist: näitused kunstigaleriis vms – külastajaid 13 690

-       2070 filmiõhtut – külastajaid 81 865.

Rahvamajade uuringust ilmnes ka, mida Eestis tajutakse põhiprobleemidena, nimelt “selguse puudumine rahvamajade rolli osas”. Järgneb “mure palkade ja palgatasemete pärast”, samuti “vajadus parandada töö (tehnilisi) tingimusi”, st kõige üldisemalt öeldes rahastamist.

Selgelt ilmnes ootus süsteemse arutelu ja tähelepanu järele riiklikul, maakondlikul ja omavalitsuse tasandil koostöös teadlastega. Samuti, et “rahvamajade tegevust ja kultuuritööd ühiskonnas senisest enam tunnustataks ja väärtustataks”. Uuringus ilmnesid ka Eesti regionaalse arengu põhiprobleemid – rahvastiku vähenemine ja vananemine keskustest kaugemates piirkondades, mistõttu on ka traditsiooniliste kultuuriharrastusega (koorilaul, tants, näitemäng, käsitööringid) tegelejate arv languses.


Varstu kultuurikeskus.

Kummastav on asjaolu, et rahvamajade võrgustikku ja selle mõju kogukondadele on siiamaani suhteliselt vähe uuritud, kuigi paikkondlikke ja kultuuriloolisi uurimusi on ka Eesti rahvamajadest palju. Lisaks Ellen Karu (1990, 1993) ajaloolistele käsitlustele ja siinkõneleja uurimustele (2015, 2018, 2023) kirjeldavad tänapäeva kultuuritööd Praxise uuring (2019) ja kultuurimajade tehniliste andmete kohta on Eesti rahvakultuuri keskuses andmebaas. Põhjamaades, kus uuringuid on rohkem, (Duelund, 2009; Kangas 2017, 2018; Eriksson et al. 2017, 2019, 2020; Järvinen 2021) peetakse kultuurikeskusi võtmetähtsusega institutsioonideks, mille abil kujundatakse Põhjala heaoluühiskonna mudelit. Samuti on kultuurikeskustes kogetav kultuuriosalus ja laiem kodanikuosalus nt Soome kultuuripoliitikas võtmemõiste, mis tagab kultuuri jätkusuutlikkuse. (Kangas 2017, 2018) Sellisel osalusel nähakse keskset rolli ühiskonna heaolu ja sidususe kujundamisel.

Lõpetuseks. Eraldi võttes on iga rahvamaja oma piirkonnas laia sotsiaalmajandusliku mõjuga kultuuri- ja haridusasutus, kus tehtav kultuuritöö teenib mitmekülgselt kohalikku kogukonda, loob sotsiaalset kapitali ning toetab piirkondlikku arengut.

Rahvamajade võrgustikus peituv potentsiaal inimeste võimestamisel ja kogukondade heaolu tagamisel on kaalukas ja väärib riiklikul tasandil tähelepanu ning selle süsteemset arendamist ka Eestis.



97 views

Comments


bottom of page